OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Väljaanded » Viljandi Muuseumi aastaraamat 1997  
Viljandiga seotud kunstnike maaliloomingust muuseumi kunstikogus
Viimati muudetud: 16-10-2003

Tiiu Männiste – Viljandi Kultuurikolledzi õppejõud

1999. a. veebruaris võib Viljandi kunstirahvas tähistada 90 aasta möödumist Viljandi esimesest kunstinäitusest. 1909. aasta 2.–12. veebruarini eksponeeriti Landesgymnasiumi ruumes baltisakslasest Tallinna kunstniku Karl Alexander von Winkleri loomingut. Juba sama aasta sügisel korraldas ta siin oma teise väljapaneku, eksponeerides sealhulgas maale ka Viljandi motiividega (Loodus, 1981:98,99). Kunstikogumisega Viljandis tegid algust samuti baltisakslased, kelle poolt 1881. aastal asutatud Felliner Litterarische Gesellschafti kogude 1912. a. protokollis leidub seitse nimetust erinevaid kunstiteoseid (FLG, 1912:64,65,67,90). Teiste hulgas ka eespool mainitud K.A. von Winkleri akvarell "Viljandi lossivaremed" (samas:90).

1936. aastal Ditmari Muuseumi ja Viljandi Kodu-uurimise Seltsi kogude põhjal moodustunud Viljandi Muuseumile kuuluvad tulmeraamatud näitavad varasemate kunstiteoste kogumise jätkamist ja juba uute teoste oste. Esimestena, s.o. 7. veebruarist 1936 on seal registreeritud, tänini hoiul olevad kaks Johann Köleri maali ("Itaalia maastik" ja "Daami portree"), mille muuseum sai kunstniku vennapoja-pojalt Jüri Kölerilt (Tulmeraamat I:L.101). Samal aastal on toodud hoiule ka Köleri maal "Aleksander II portree", mis võetakse arvele alles 1951. aastal (Vastuvõtuaktide rmt.,1951, nr.108:L.143).

Teise maailmasõja eelsel ajal Viljandi kunstielus aktiivselt osalenud kunstnikelt on 1936. aastal ostetud töid V. Ormissonilt, J. Kangilaskilt ja G. Mootselt (Tulmeraamat I:L.107,108). Viimased kunstiteoste kogumised sõja eel kannavad registreerimise kuupäeva 8.III 1941 (Korjandusrmt., 2625:L.65; 2626:L.66; 2627:L.67).

Seoses muuseumide kogude reorganiseerimisega, moodustati 1946.aastal Viljandi Muuseumis oma kunstiosakond (VM F.1 N.1 S.39 L.5). Samal aastal müüs ja annetas Viljandi Rahandusosakond muuseumile ligi veerandsada maali. Vastuvõtuaktid, mis näitavad muuseumi kunstioste ja annetusi aastate kaupa algavad alles 1949. aastaga. Seni kõige "viljakamaks" aastaks maalikogu jaoks oli 1986, mil muuseumisse osteti ühtekokku 25 Paul Kondase maali, mis moodustab peaaegu terviku kunstniku loomingust (Vastuvõtuaktide rmt.,1986:nr3; nr.4 L.6–8). Kunstiteoste inventeerimisega alustati 1964. aasta I kvartalis (VM F.1 N.1 S.42 L.61). Sama aasta septembris korraldas Viljandi Muuseum esimest korda näituse, mis oli koostatud kunstikogus olevatest töödest (Samas...L.65). 1971. aasta I kvartali aruanne fondide seisu kohta on kunstikogu esemeid (maal, graafika, skulptuur) ühtekokku 782, millest 309 on inventeeritud (VM F.1 N.1 S.45 L.11). Muuseumi kunstikogu inventeerimine ja laiem tutvustamine saab alguse tänu kunstiajaloolasest muuseumi töötaja Alfred Veiksare tööle asumisega 1963.aasta lõpul. Kuni 1974. aastani töötas ta Viljandi Muuseumi peavarahoidjana. A. Veiksare üleviimisega teisele tööle soikub järjekindel kunstikogu inventeerimistöö. Uute kunstiteoste ost ja annetused läbivad küll muuseumi vastuvõtuaktide raamatu, kuid kunstiajaloolise ettevalmistusega koosseisulise töötaja puudumise tõttu on tänini katkenud kavakindel ja asjatundlik teoste inventeerimine.

Viljandi Muuseumi maalikogu sisaldab ligi 300 teost 70-lt autorilt sh. kümmekond tundmatut autorit. Käesolev artikkel tutvustab järgnevalt kümne Viljandiga seotud kunstniku maale, mis asuvad VM maalikogus. Vaatluse alla kuuluvad tööd on valminud peamiselt Viljandimaalt pärit kunstnikelt (v.a. K. Mägi), kes alustasid kunstiõpinguid ja maalimist enne 1940. aastat.

VM maalikogus on kolm JOHANN KÖLERI (1826–1899) maali, mis esmapilgul võivad tunduda tähtsusetud meistri suurejoonelise loomingu taustal.Kaks õlimaali "Itaalia maastik" ja eskiis Aleksander II portree (1868?) omavad peale kunstiliste väärtuste ka nn. asupaiga väärtust. Nimelt nelja-aastasel Itaalia (1857–1862) perioodil valminud maastike etüüdidest vaid kaks on jõudnud Eesti muuseumidesse "Itaalia maastik" p.õ. 19,8 x 38 asub Tallinna KM-s ja juba eelpool mainitud maal Viljandi Muuseumis (Erm,1984:13; Enst,1980:32). B. Ensti Köleri kataloogis tuuakse ära vaid kaks Aleksander II originaalportreed (Enst,1980:15) 1868(?) aastal valminud eskiis AL.II portreele (L.õ. 67,3 x 44) asub VM-s ja "Keiser ALeksander II" ovaalportree, mis valminud 1878. a. asub Peterburi Ajaloomuuseumis. Teatavasti said Köleri tsaari portreed originaalideks Vene impeeriumi ameti- ja kohtuasutuste vajadusteks valmistavaile koopiatele (Enst,1980:14). Juba eelpool mainitud Itaalia perioodil omandas Köler täiuslikult akvarellitehnika (Erm,1984:13). Sellest perioodist pärineb VM-s ovaalne dateerimata akvarell "Tundmatu portree" (ka "Itaallanna portree").

Kõige enam Viljandi ja ümbruse motiividel loodud loomingut VM maalikogus on Tartumaalt pärit GUSTAV MOOTSELT (1885–1957). Ühtekokku on Mootselt VM-s seitseteist maali. Enamik neist on loodud sõja eel ja ajal: "Viljandi ordulossi värav" akv.,1929; "Viljandi lossivaremed" akv.,1934; "Viljandi motiiv"õ.,1929; "Uueveski kevadel" õ.1932; "Maastik" õ.,1933; "Maastik vana männiga" akv.,1939; "Põltsamaa lossi õu" akv.1935; kaks akvarelli Karksi varemetest, "Heinakuhjad" akv.1936; "Petseri klooster"akv.,1936 "Jorjenid" akv.,1943.; Mootse viimasest loomingu perioodist on maalikogus "Naanu Linnamägi" akv.,1952; "Liiliad" akv.,1954; "Viljandimaa suurim rahvalaulik E. Vasar Loodi vallast" akv. 1957.

Juba väljakujunenud kunstnik Mootse asus Viljandisse elama 43-aastasena (Loodus 1981:122). "Viljandi ordulossi värav" akv.,1929 on seega kunstniku esimesi Viljandi teemalisi töid. VM maalikogus on muuseumi kunagise töötaja G. Mootse esimesi ja viimaseid Viljandis valminud töid. Peterburi Stieglitzi kunstikooli ja Kunstide Akadeemia koolitusega kunstnik oli 30-ndail aastail Viljandi tunnustatuim joonistusõpetaja. 1926–27 aastail täiendas kunstnik end Leipzigi Graafiliste Kunstide Akadeemias. Suhteliselt vilunud, kuid mõneti akadeemilise maitsega joonistajana illustreeris Mootse 1920-ndail ja 1930-ndail aastail mitmesuguseid raamatuid. Hinnatavam külg Mootse loomingus on ta akvarellid, mille motiivistik on põhiliselt ammutatud Viljandi või Mulgimaa kaunist loodusest. Mootse tööd on omalaadselt liigutav "Heimatkunsti" avaldus meie tolleaegses akvarellis (Loodus 1981:122). Mootse akvarellid paistavad silma motiivi täpse kujutamise poolest. See teeb tema akvarellid kuivaks ja vähe maaliliseks. Tunduvalt vabamalt ja maalilisemalt mõjuvad Mootse õlimaalid. Neis on kunstnik rohkem kasutanud huvitavamaid värvikooslusi ja vabamat pintslilööki, mille tulemusel on Mootse õlimaalides rohkem värskust kui akvarellides.

KONRAD MÄGI (1878–1925) ei olnud samuti päritolult viljandlane ja viibis siin lühikest aega, kuid Viljandil on tema loomingus oluline roll. Mäe Lõuna-Eesti maastike esimene tsükkel on seotud peamiselt Viljandi ja selle ümbrusega (Pihlak 1979:89). 1913. aasta sügisel oli K. Mägi oma hea tuttava F. Sangernebo-Baarsi kutsel sõitnud Viljandisse, kus veetis talve maalides, aineliselt muretuna, Baarside kunstilembeses perekonnas. 1915. aasta suvel näeme kunstnikku taas tuttavas Viljandi miljöös. Suve keskel matkas ja maalis ta palju linna ümbruses. Viljandist Tartusse sõitis Mägi 1915. aasta lõpul, järgmise aasta suve veetis aga taas Viljandis. Seda suhteliselt viljakat Viljandi perioodi Mäe loomingus on iseloomustanud dekoratiivsema vormi- ja värvikäsitluse, aga ka lüürilisema ja intiimsema meeleolu esiletulekuga (Loodus, 1981:101). VM maalikogus on viie Mäe maali hulgas neli maastikumaali, kuid paraku ükski neist pole seotud Viljandiga: "Talvine maastik Norras", õli 1908–1910; "Maastikumaal" (ka Põllumaastik), õli 1908–1910; "Maastik" (Lõuna-Eesti), õli ja "Kasaritsa", õli 1916–1917. Kunstiliseks kõrgpunktiks Mäe Lõuna-Eesti ainetel loodud tööde hulgas kujunesid siiski Kasaritsa ümbrust kujutavad maalid Võrumaalt, mis valmisid 1916. ja 1917. aasta suve muljete põhjal. Need on Mäe loomingus kõige säravamad ja päikeseküllasemad teosed (Pihlak,1979:91). Mäe senine maastikukäsitlus, ehkki impulsiivne ning meeleline, püsis siiski tugevalt kinni objektiivses muljes, kuid sellel perioodil hakkas kujutatav motiiv järjest enam ümber kujunema elamuslikuks loodusepildiks, mida kandis kunstniku subjektiivne tunnetus (Pihlak,1979:100).

Peale maastikumaali, mis oli Mäe meelisala, nihkus sõja-aastatel üllatavalt tähtsale kohale portreežanr. Ilmselt põhjustas seda omajagu ka töö tasuvus. Paljude portreede tellijad olid küllaltki jõukad. Selle tõttu pööras Mägi antud perioodil portreele tunduvalt suuremat tähelepanu, kui ta loomulikud kunstikalduvused vast oleks eeldanud. Praegu teadaolevatel andmetel ulatub aastatel 1915–1920 Tartus ja Viljandis maalitud portreede arv tublisti üle paarikümne. Hiljem portree osatähtsus ta loomingus vähenes (Pihlak,1979:84). VM-s asuv viies K. Mäe maal õlietüüd, mis kujutab üht noort daami võib kuuluda eelpoolmainitud perioodi (töö on dateerimata ja selgusetu on veel portreteeritu isik). Maalil kujutatud daam on end kunstnikule poseerinud parem käsi puusas, lahtinööbitud talvemantlis. Tumedast riidest ja pruunika karusnahkse krae ning kätistega talveriietuse alt paistab kohev roosakas karmiinpunane kleit, mille peal on omakorda õhukesest materjalist ümber kaela seotud pikk hele sall või rätik. Peakatteta daami nägu on võrreldes maali ülejäänud osaga kõige enam viimistletud. Portreteeritav on maalitud tumesinise, roheka tähistaeva taustale.

VILLEM ORMISSONI (1892–1941) loomingust kolm suuremõõtmelist maali VM maalikogus pärinevad kunstniku varasemast loominguperioodist. Tema kõige varasemates maalides domineerib summutatud koloriit, alates 1915. aastast aga muutub kunstniku värvikäsitlus kontrastsemaks, ilmneb neoimpressionismi elementide tugev sissetung (Loodus,1981:101). Õlimaalid "Sirelid" 1917–1920; "Maastik majadega" 1919 ja "Maastik vabrikuga" on ilmekad selle perioodi näited. Teatud impulsse sai V.Ormisson ka K.Mäe kunstist, kellega ta 1915. aasta suvel Viljandis koos töötas, kasutades isegi samu modelle.

Viljandi lähedalt Pärsti vallast pärit kunstnik alustas oma kunstiõpinguid Lätimaal.Riia Kunstikooli õpingute katkemise järel 1914.aastal tuli ta taas kodulinna, kus töötas järgnevad 12 aastat joonistusõpetajana koolides. Viljandis ta sel ajal ei esinenud, küll aga kunstinäitustel Tartus 1914 ja Tallinnas aastal 1916 (Loodus,1981:101). 1922. aastal täiendas Ormisson end Berliinis ja Dresdenis (EKABL,1996:361). 1920. aastate lõpul esineb V. Ormisson koos K.Mäega Viljandi kunstnike esimesel kollektiivsel näitusel. Esimesel näitusel esines vaid üks kolmandik Viljandi kunstnikke. Järgnevalt osaleb Ormisson pea kõigil Vilandi kunstnike näitustel (Loodus,1981:115). Ormisson oli tol ajal Viljandi kunstnikest kõige mitmekesisema näituste geograafiaga kunstnik: Pariis, Kiel, Lübeck 1929; Helsingi 1931; Moskva 1935; Kaunas ja Riia 1937; Rooma, Budapest, Varssavi ja Krakov1939 (EKABL,1996:361)

ANTS MURAKIN (1892–1975) on Viljandimaalt (Õisu) pärit kunstnik, kes on loonud enne 1930. aastaid mitmeid Viljandi ja ümbruse vaateid (Sirkel 1992). Murakini Viljandi teemalisi maale on VM maalikogus kaheksa: "Viljandi maastik", õli; "Viljandi Trepimägi", õli; "Viljandi järv", õli; "Vaade järvelt linnale"; õli; "Männimäe", õli; "Sammuli", õli; "Maastik", õli ja "Motiiv Abjast", õli (papil ilma raamita). Kahjuks on need ja ülejäänud kaheksa A. Murakini Viljandi kogus olevat tööd dateerimata. 1931. aastal asus kunstnik elama Tallinna, kus töötas vabakunstnikuna ja ajalehe "Vaba Maa" kunstikriitikuna ning avaldas artikleid ajakirjas "Teater" (Sirkel 1992).

Maalijana sai A. Murakin mõjutusi Tartu "Noor-Eesti" kunstnikelt (sh K.Mäelt) ja Budapestis prantsuse impressionistidelt (EKABL,1996:323). A. Murakin oli kahekümnendate aastate Viljandi aktiivsemaid ja produktiivsemaid kunstnikke, kelle nimi oli üldisemalt tuttavaks saanud juba I maailmasõja eel toimunud "Noor-Eesti" kunstinäitustelt. Alates 1920. aastast tegutses ta Viljandis kooliõpetaja, maalija, teatridekoraatori ja dramaturgina, aga ka reisimehest ajakirjanikuna (Loodus,1981:117). Murakin oli osa võtnud kõikidest Viljandi ja paljudest kesksetest kunstinäitustest. Oma parima andis Murakin nendel näitustel maastikega, mille hulgas oli ka palju Viljandi ja selle ümbruse vaateid (Loodus,1981:117).

1944. aastal läks Murakin Rootsi, kus töötas Norrköpingis täienduskooli eesti keele õpetajana. Rootsis pühendus A. Murakin põhiliselt monotüüpiale, tegeles ka guaššmaali, ofordi ja koloreeritud joonistustega. Elu lõpul viljeles riideribakollaazi (EKABL,1996:323,324).

1997. aastal annetas kunstniku sõbra Voldemar Issako tütar Liina Grünberg Rootsist VM maalikogusse kaheksa Murakini Rootsis loodud maali (Grünberg,1997). Tegemist on õli, guašš ja monotüüpia tehnikas loodud loodusmaastikega. Viimati annetatud töödest kahes ühenimelises õlimaalis ("Sügismaastik") on kõige enam Murakini sõjaeelse perioodi tuttavat värvikäsitlust. Nad on värvikamad ja neis on rohkem õhku ning valgust. Õlimaal "Põhjarootsi järv ja mäed" on teosatud lakoonilise ja dekoratiivsema värvikõnega. Guaššmaalides "Põhjarootsi järv ja mäed","Põhjarootsi talu" ning "Tallinna motiiv" on küll tuttavat Murakini koloriiti, kuid ilmselt guaššivärvile omase spetsiifika tõttu mõjuvad need siiski üksluisemalt. Monotüüpiad "Pihlakas" ja "Sügisene loodus" demonstreerivad kunstniku peent värvimeelt ja oskust loodusmotiive ka abstraktsemalt kujutada. Tänu viimasele annetusele omab VM A.Murakini loomingust töid tema loometee algusaastatest kui ka viimasest loominguperioodist.

A. Murakini kaasaegne JAAN VANAKAMAR (1886–1918) oli kahe revolutsiooni vahelisel perioodil üks koloriitsemaid kujusid Viljandis. Nn. oktoobrirevolutsiooni päevil kujunes temast üks aktiivsemaid bolsevistlikke tegelasi Viljandis, ta hukkuski Punaarmee ridades võideldes. Vanakamar, kes juba 1910. aastal oli kümmekonna portree ja maastikuga esinenud Tallinna Eesti Kunstiseltsi näitusel, tegeles Viljandis lavadekoraatori ja näitlejana. Ajavahemikus 1911–13 õppis ta Riia Kunstikoolis J.Rozent?lsi maaliklassis (Loodus,1981:101). Mõnda aega õppis ta ka Münchenis (Eesti kunsti ajalugu,1977:49) Viljandi Muuseumis asuvas talvemaastikus "Kalmistul" (õli), võib täheldada Riias levinud impressionistliku kallakuga mõjutusi, kusjuures need on jäänud siiski rohkem õpilaslikule tasemele (Loodus,1981:101). Kunstniku teine muuseumis asuv maal "Ordulossi varemed" on teostatud meisterlikumalt. Vaatamata sellele, et kogu maalipind on kaetud korrapäraste neoimpressionistlike pintslilöökidega, õhkub selles maalis tänu oma motiivi valiku ja koloriidiga siiski pigem rahvusromantismi hõngu.

JUHAN KANGILASKI (1904–1981) maalilooming on esindatud kolme õlimaaliga: "Viljandi järv linnaga tagaplaanil" 1943, "Natüürmort"; "Laev". Tegemist on meisterlike, spontaanse lopsaka pintslilöögiga teostatud meeleolukate töödega. Viljandimaalt, Vana-Tänassilmast pärit kunstnik oli Viljandis eelkõige tuntud kui teatrikunstnik. Alates 1937. aastast sai Kangilaskist vabakunstnik, kes nagu varemgi lõi kaasa kõikides linna kunstiüritustes. Kõrvuti teatritööga joonistas Kangilaski eriti 30-ndate aastate algupoolel karikatuure "Sakalale" ning hakkas kohalikel näitustel esinema ka õlimaalide ja akvarellidega. Aastakümne keskel ja teisel poolel kujunes see lõik kunstniku tegevuses vägagi oluliseks. Kangilaskist oli 30-ndate aastate II poolel saanud mitmekülgne, arenev kunstnik (Loodus,1981:125). Sõjajärgsetel aastatel (1950-st) elas ja töötas kunstnik Tallinnas, kus tegeles peamiselt linoollõike tehnikaga ja plakatikunstiga (EKABL,1996:159,160). VM maalikogus olevad maalid peaksid kuuluma J. Kangilaski Tallinna eelsesse loominguperioodi.

OTT KANGILASKI (1911–1975) loomingust on VM-s kaks pastellmaali: "Hooned puudega" (1940?) ja "Mets". Esimeses on kujutatud taluhoonet kõrvalhoonega. Kunstnikul on siin tänu napile vormikõnele ja täpsele värvivalikule õnnestunud luua meeleolukas äikese-eelne suvelõpu leitsak. Maal "Mets" on teostatud etüüdlikumalt ja oma realistlikuma maalikäsitlusega mõjub kiretumalt. O.Kangilaski on eelkõige tuntud kui graafik ja publitsist. Samuti Viljandimaalt pärit kunstnik, kelle kunstiõpingud viisid Pallasesse ja Kõrgema Kujutava Kunsti Kursustele (EKABL,1996:160). Esines esmakordselt Viljandi kunstinäitusel 1939. aasta sügisel akvarellide, puulõigete ja tuššijoonistustega. O. Kangilaski oli tol ajal viibinud sanatooriumis ja elanud mõnda aega kodutalus Viljandi vallas Verilaskel, mis põhjendab ka tema tööde väljapanemist Viljandi näitusel. (Loodus,1981:127)

Viljandist pärit Pallase koolitusega graafik ja maalija ERICH PEHAPI (1912–1981) elutee viis pärat viimast sõda Torontosse. Ta oli välismaal mitme kunstiühingu liige. Osales 1956 EKKT asutamises ja oli 1961–68 esimees. (EKABL,1996:376). Mitmete auhindadega pärjatud kunstnik sh., 1939 "Looduse" auhinna (Suure Piibli kujunduse eest), 1972 Accademia di Parma kuldmedal, 1972 Accademia Internazionale di Roma.

E. Pehapi töid asub ka paljude maade kunstikogudes (Kanada, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia Sveitsi ja Tln ja Trt. KM). Alustas näitustel esinemisega kodulinnas Viljandis. Peale graafika viljeles ka palju akvarelli, teinud meeleolukaid pilte Viljandist ja selle ümbrusest. (EKABL,1996:376)

Viljandi Muuseumis on kaks E. Pehapi akvarelli: "Suplevad poisid" (1942 ) ja "Pangahoone" (1941). Viimasel on kõrvuti kunstilise väärtusega ka Viljandi linna lähiajalugu tutvustav väärtus. Kunstnik on jäädvustanud Viljandi Vabaduse platsil asuva pangahoone varemeid, mis tekkisid äsjase tulekahju tagajärel.

JUHAN MUKS (1899–1983) on Viljandimaalt pärit professionaalsetest kunstnikest esindatud kõige suurema maalide arvuga (21). Muksi vanim, maalikogus olev teos pärineb aastast 1925 "Neiu Kooki portree". Tegemist on Pallase-aegse tööga. 1925. aasta kevadel lõpetas J. Muks Kõrgema Kunstikooli "Pallas". See oli kooli teine lend. 10.–24.maini toimus lõputööde näitus. J. Muksilt oli näitusel 22 tööd, enamikus portreed (Ratnik,1974:10). Ka maalikogus oleval H. Adamsoni portreel (1940) on Muksi loomingus tähtis koht. See töö kuulub esimeste tööde hulka pärast Pariisist tulekut. Teise maailmasõja eel, 1939. a. suvel, tuli Muks kodumaale tagasi. Olnud kokku enam kui seitse aastat Prantsusmaal, on ta E. Viiralti ja J. Grünbergi kõrval kolmas selle põlvkonna eesti kunstnik, kes töötas nii kaua võõrsil. Taas Viljandisse siirdus Muks lõplikult 1940. aastal, mis jäigi tema kodulinnaks (Ratnik,1974:15).

1940.aastate II poolel valmib Muksil rida Viljandi ümbruse maastikke, samuti lillemaale (Ratnik,1974:16). Sellest perioodist on Muksi loomingust maalikogus neli maali: "Viljandi järv", õli 1946; "Lilled", õli 1946; "Ordulossi vallikraav, õli 1946 ja "Maastik järvega, õli 1946. 1950. aastail, mil Muks tegeleb peamiselt mitmesuguste dekoratiivtöödega, on ta looming tagasihoidlik (Ratnik,1974:16). Seda perioodi iseloomustavad tööd: dioraam "16. ja 17. saj. Viljandi talu feodaalmõisaga taustal, 1951; "Kogupauk Auroralt, õli 1953 ja "Peeter I, õli 1954. 1960-ndad aastad tähistavad uut loomingulist tõusu. Uute otsingute põhialaks saabki maastikumaal. Juhtmotiiviks kujuneb ateljee aknast avanev Viljandi järve vaade, mille aineil loodud teoseid on kunstnik hiljem sarjaks koondanud (Ratnik,1974:17). Kuni 1970. aastani loodud Viljandi järve sari on muuseumi maalikogus esindamata. Uue kümnendi algul toimuvad Muksi lomingus taas muutused. Oma maalides kasutab kunstnik erilise innuga oma uut kirgast värviskaalat – erkkollaseid-lillasid või erkrohelisi-roosasid kooskõlasid. Nüüd ilmneb ka tema huumorimeel, selle tunnistajaks on "Bürokraat" ja "Kartulid", mis on omamoodi karikatuuriks maalis (Ratnik,1974:19). Muksi eelpooll mainitud viimane loominguperiood on VM maalikogus kõige arvukamalt esindatud: "Sügisene I", segat.,1970; "Sügisene II", segat.,1970; "Niidulilled", segat.1976; "Tuulemurd I", segat.1975; "Tuulemurd II", segat.1976; "Kartulid", segat.1971.

Nagu me veenduda võisime on enamus 20. saj I poolel Viljandi kunstieluga seotud tähtsamate kunstnike maalilooming ka kohalikus muuseumis esindatud. Kahtlemata on see esindatus tagasihoidlik ja kujunenud pooljuhuslikult. Käesolev kirajatükk püüdis omal moel ka seda vähest väärtustada ja esile tuua. Artiklis vaadeldud kunstnike Viljandi teemalistes maalides domineerib Viljandi järve ja ordulossi varemete motiiv. Tööde arvukuse poolest on kõige rohkem vast "vedanud" J. Muksil ja G. Mootsel. Kuna mõlemad olid muuseumiga tihededates töösuhetes, oli neil suurem võimalus ka ise sellele kaasa aidata. Tänu 1997. aasta annetusele võib siia ritta paigutada ka A. Murakini, kelle maalilooming on muuseumis esindatud ka väga erinevates tehnikates. Viljandi Muuseum võib olla uhke ka kõigi V. Ormissoni ja K. Mäe maalide üle. Vaatamata sellele, et neid on vähe on need korduvalt "aidanud" kunstimuuseumide korraldatud näituste koostamist. Viimastel aastatel on Viljandi Muuseum asunud oma võimaluste piires koguma ka tänaste kohalike kunstnike loomingut.

ALLIKAD JA KIRJANDUS

Felliner Litterarische Gesellschaft, protokoll,1912

Viljandi Muuseumi usaldusisikute korjandusraamat, 1941, nr. 2625, 2626, 2627

VM Tulmeraamat I, 1935–1940

VM F.1 N.1 S.39

VM F.1 N.1 S.42

VM F.1 N.1 S.45

VM Vastuvõtuakt, 1951, nr.108

VM Vastuvõtuakt, 1986, nr.3

Eesti kunsti ajalugu 1.kd., II osa, 1977

Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon (EKABL), Tln., 1986

Enst, Boris Johann Köler 1826–1899 Kataloog, Tln., 1980

Erm, Voldemar Lähtemeistrid , Tln., 1984

Loodus, Rein Viljandi kunstielu kuni 1940 // Kunstiteadus Kunstikriitika : Artiklite kogumik , nr.4 , Tln., 1981

Pihlak, Evi Konrad Mägi, Tln., 1979

Sirkel, Enna Mida teame Ants Murakinist // Sirp, 10. jaanuar 1992

Grünberg, Liina // kiri Viljandi Muuseumile 26.01.1997


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive