OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Näitused » Ajutine näitus » Toimunud näitused  
Viljandimaa muistsed aardeleiud
Viimati muudetud: 15-08-2006

plakatMuuseumi näitusetoas 28.05 - 15.06.2003

Näitus tutvustab Viljandimaalt viimase kahesaja aasta jooksul avastatud aarde- ja peitleide. Sellised varandusi eksponeeritakse harva, kuna nende väärtus on suur. Välja on pandud nii lihtsamad ja väiksemad leiud kui ka Eesti kõige rikkalikum aardeleid - Olustvere mündiaare. Näitusel saab samuti teada, kuidas toimida, kui leiad maa seest või peidetud varanduse.

Väljapaneku koostasid Ajaloo Instituudi numismaatik Mauri Kiudsoo, arheoloog Ülle Tamla ja kunstnik Kersti Siitan.

Lisainfo: teadusdirektor Ain Vislapuu, tel 043 33 663

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Eestis, nii nagu mujalgi Euroopas, on arheoloogiamälestiste üheks eriliigiks iidsetel aegadel peidetud muistsed varandused e. peitleiud. Juhul, kui peitleid koosneb väärismetallist esemetest, näit. müntidest ja/või ehetest, kutsutakse seda aardeleiuks e. aardeks. Eestis oli väärismetallidest kasutusel esijoones hõbe, ainult harukordadel on leitud mõni kullast esemeke või münt. Üksnes müntidest koosnevaid peitleide nimetatakse mündiaareteks.

Käesolev näitus tutvustab Viljandimaalt viimase kahesaja aasta jooksul avastatud aarde- ja peitleide.

Lõhavere aare

Millised olid aarete peitmise põhjused?

Muiste peitis inimene varandusi maapõue kas hädaohu korral või siis vanade uskumuste järgi, mille kohaselt võis taolist varandust kasutada ka pärast oma surma. Seetõttu ongi osa aardeleidudest saadud otse kunagistest matmiskohtadest. Selliseid leide nimetatakse kalmeaareteks. Päris kindlasti on muist peitleide seotud iidsete jumalate auks peetud ohvritalitustega. Eriline tähendus võib olla neil eseme-kogumeil, mis on tulnud päevavalgele jõgede ja järvede kallastelt, soodest ja rabadest või otse veekogudest. Niisuguseid leide nimetatakse ohvrileidudeks. Välistada ei saa ka võimalust, et maasse kaevatud varandus oli muistsele inimesele otsekui tolle aja hoiupank, kuhu omanik võis soovi korral vara lisada ehk vähemaks võtta. Sellised aarded on maapõue jäänud põhjusel, et nende omanik on surma saanud või tema järglased rahapaja matmiskoha unustanud.

Vana-Kariste kalme aare

Millest koosnevad erinevate ajastute peit- ja aardeleiud?

Komme peita varandust maapõue on tõenäoliselt sama vana kui inimühiskond. Eesti vanimad peit- või aardeleiud on pärit nooremast kiviajast. Ligemale viis tuhat aastat tagasi Tamula asulas elanud inimene oli maasse kaevanud oma ajastu väärisvara, milleks olid merevaigust ripatsid ja mõned luu-esemed. Vanim Viljandimaalt saadud peitleid – kaks u. 2000 aasta vanust massiivset pronksist kaelavõru – leiti Metskülast. Tegemist võib olla esemetega, mis maeti seoses mingi rituaalse toiminguga. Põhjapoolses Euroopas elanud inimestele oli kaelavõru läbi aegade sümboolse tähendusega ese, millega rõhutati isiku kõrget staatust ja erilist kohta ühiskonnas. Kaelavõru võis olla ka lepitusohver ja selle kinkimine rituaalne akt  kokkuleppe sõlmimiseks.

Tõelised maasse kaevatud jõukatele ühiskonnaliikmetele kuulunud varandused, pronksehteist ja relvadest peitleiud ning hõbeaarded, ilmuvad Eesti ala leidude hulka esimese aastatuhande keskel. Viljandimaalt teadaolevatest esindab selle ajastu aardeid 5. sajandist pärit Villevere hõbeesemetekogum. Kuna Villevere aare avastati Kabeli talu maalt, on see andnud uurijatele alust oletuseks, et samas pidi paiknema ka kalme. Kas Villeverest saadud väärisvara on nn. kalmeaare, mille omanik lootis selle sisu kasutada pärast maisest ilmast lahkumist või lihtsalt hädaohus maasse kaevatud varandus, pole võimalik enam kindlaks teha.
 
Alates 9. sajandist muutuvad aarete olulisemaks koostisosaks hõberahad – esijoones Araabia dirhemid. Kogukamad araabia rahadest koosnevad Eesti mündileiud kuuluvad 10. sajandisse. Näiteks sisaldas Põltsamaalt leitud rahapada üle 500 hõbemündi. Aastatuhande vahetusel asendavad Idamaade münte mitmesugused Lääne-Euroopas löödud vermingud.  Kui teistes Lääne-meremaades pidurdub mündiaarete moodustumine 11. sajandi teisel poolel, siis Eestist pärineb sellest ajast ridamisi mündileide. Viljandimaalt on sellest perioodist teada Vahamulla, Olustvere ja Lõhavere aarded. Vähesed väärismetallist, valdavalt hõbedast viikingiaegsed ehted on neis aaretes võõramaist päritolu ja valmistatud enamasti kõrgetasemeliste juveliiritoodetena. Sellisteks ehteasjadeks on näiteks maskikujuline ripats ja kullatud pinnaga arvatav raamatulukk Olustvere aardes. Koos hästi säilinud ehetega kohtab tolle perioodi aaretes ka katkiraiutud ehteid või münte. See, nn. hakkhõbe on tunnistus asjaolust, et kauplemine pidi toimuma mitte raha nominaalide, vaid vääris-metalli kaalu alusel. Väikesed, kaasaskantavad pronksist kaalud on mitmel juhul olnud nii Eesti kui ka naabermaade peitleidude koostisosaks.

12. saj. teisel poolel ja 13. saj. alguses toimusid Liivimaa mündiringluses olulised muutused. Laial territooriumil vermitud võõrmüntide asemel ilmuvad aaretesse märksa kitsamal alal, peamiselt Vestfaalis ja Ojamaal löödud rahad, mis osutavad otsesuhetele teatud kindlate piirkondadega. Olgu eraldi märgitud, et suur osa Saksa ristisõdijatest saabus Liivimaale just nimelt Vestfaalist. Selle ajajärgu iseloomulik leid on Lõhavere linnuselt avastatud aare.

Muinasaja lõpuperioodi jäävad ilmselt ka esimesed kohapeal vermitud rahad. Kuigi müntimise alguse kohta Eestis kirjalikud teated puuduvad, esinevad mitmes põhjapoolse Eesti 1220.–1230. aastate leidudes torni kujutavad brakteaadid, mis teistes maades on  tundmatud. Tornbrakteaate pole seni Viljandimaalt leitud. Siin avastatud kohalikest vermingutest varaseim on arvatavalt Tartu piiskopkonnas 13. sajandi keskpaigas löödud piiskopikujutisega brakteaat, mis leiti 1998. aastal Viljandi ordulinnuselt.

Erinevalt varasematest, peamiselt münte ja/või importehteid sisaldavatest viikingiaegsetest hõbedaleidudest, koosnevad muinasaja lõpusajandite aarded enamasti kohapeal valmistatud ehetest. Need on valmistatud kõige lihtsamate sepatöövõtetega ja tihti madala hõbedasisaldusega sulamitest. Ehetel esinevad korduvad geomeetrilised mustrid olid ilmselt nõiamärgid”, millel oli kindel maagiline tähendus. Seda sorti aarete tüüpiliseks esindajaks Viljandimaal on ehteleid Suislepast.

Ajavahemikust 14. saj. – 16. saj. keskpaik teatakse reeglina üksnes müntidest koosnevaid aardeid. Keskaegsete mündiaarete kujukamaks näiteks on just Viljandimaalt Olustverest leitud varandus, millest muuseumikogudesse jõudis 6849 münti. Selle leiu muudab eriliseks asjaolu, et kaks savinõud on maetud samasse kohta erinevatel aegadel. Kui varasem osa on peidetud millalgi enne 1363. aastat, siis hilisema poti matmise põhjust võib seostada aastal 1369 Liivimaa ja Pihkva vahel toimunud sõjategevusega.

Alates 16. saj. teisest poolest sisaldavad aardeleiud jällegi hulgaliselt ehteid. Tõenäoliselt  ei saa Liivi sõja ning Poola-Rootsi jätkusõja alguses peidetud rahapadasid käsitleda vastupidiselt keskajale enam perekonna sääste sisaldava hoiupangana, vaid neid tuleks vaadelda kui hädasunnil peidetud asjadekogumeid. Eestist, s.h. ka Viljandimaalt, leitud sajad rahapajad pärinevad suures osas rahutust ajavahemikust 1558–1611. Selle ajajärgu mündileidude arvukus on seletatav tõsiasjaga, et neis sõdades hukkus suurem osa Eestimaa asukaist ja maapõue peidetud varandused jäid sajanditeks ootama õnnelikku leidjat. Lisaks sõdadele laastasid tollal Eestimaad ka kliima olulisest jahenemisest, nn. väikesest jääajast tingitud ikaldused ja näljahädad.

17. sajandi teisest kümnendist on aardeleidudes taas märgata ehete vähenemist. Arvatavasti on see tingitud suhteliselt stabiilse ajajärgu taastumisest. Hilisemad Eestist leitud arvukad aarded pärinevad 18. sajandi algusest, mil Eestimaad tabas Põhjasõjast tingitud häving.

Igal aastal leitakse Eestimaalt muistseid aardeid. Kahjuks jõuab neist vaid väike osa muuseumidesse. Inimeste seas on levinud laialdaselt arvamus, et riik konfiskeerib muinasleiu avastajale tasu maksmata. Tegelikult on muinsuskaitse-seaduses § 33.1 sätestatud kord, mille alusel maksab riik leidjale tasu, mille suurus moodustab poole asja või esemetekogumi väärtusest.

 Käesoleva näituse koostasid Ajaloo Instituudi numismaatik Mauri Kiudsoo, arheoloog Ülle Tamla ja kunstnik Kersti Siitan.


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive