Kurmo Konsa, Ph. D., Tartu Ülikool, Eesti Postimuuseum

Sõna ökoloogia on tänapäeva inimesele hästi tuntud ning seostub enamasti keskkonnaprobleemide, looduskaitse, loodusressursside, looduslähedase elamisviisi ja laiemalt üldse inimese mõjuga loodusele. Vähem teatakse ökoloogiat seostada näiteks käitumise (käitumisökoloogia), eetika (ökoloogiline eetika), majanduse (majandusökoloogia), kultuuri (kultuuriökoloogia), psühholoogia (ökoloogiline psühholoogia) või geograafiaga (asumiökoloogia). Tundub, et ökoloogiline lähenemine võib nii mõndagi kasulikku pakkuda ka muudes valdkondades.

Mis siis muudab ökoloogilise mõtlemise nii külgetõmbavaks ja kas on tegemist tõepoolest sisulise lähenemise või üksnes moeterminiga, mida kasutatakse kõikvõimalikes seostes tähelepanu äratamiseks ja reklaamiks?

Bioloogias tähendab mõiste ökoloogia organismide ja nende elukeskkonna vastastikuseid suhteid käsitlevat teadusharu. Ökoloogilise lähenemise korral käsitletakse süsteeme terviklikult, vaadeldes elementide omavahelisi suhteid ning süsteemi kui terviku suhteid väliskeskkonnaga.

Teistes valdkondades kasutatakse ökoloogia mõistet metafoorselt, tekitamaks kujutlust bioloogilisest keskkonnast koos sellele iseloomuliku keeruka dünaamika, liikide mitmekesisuse ja ökoloogiliste niððidega. Ökoloogiline metafoor peaks edendama mõtlemist ja arutelusid ning viima edukamale tegutsemisele.

Infotehnoloogia ja infoteadus on samuti üks selline valdkond, kus ökoloogiline lähenemine on oma kohta leidmas. Mõneti on see isegi üllatav, et sellisel olulisel ja elukorralduse kõiki aspekte mõjutaval tegevusalal on see toimunud nii hilja. Klassikalised infoökoloogiat käsitlevad teosed on ilmunud alles 1990. aastate teisel poolel.

Käesolevas artiklis püüangi ma anda ülevaate tehnoloogiate ja ennekõike infotehnoloogiate mõjust muuseumidele ning seda just infoökoloogilisest lähenemisnurgast.

Vastus küsimusele, mis mõjutab tänapäeval kõige enam kogu ühiskonda, on täiesti ilmne: see on tehnoloogia. Jürgen Mittelstaßi sõnul elame me kõik Leonardo ilmas, mis on artefakt – valmistatud inimese poolt teaduse ja tehnoloogia abil. Tänapäeva inimene oma teaduslik-tehnilise ratsionaalsusega on ühelt poolt nüüdismaailma, Leonardo ilma looja ja teisalt kuulub ise sellele ilmale.

Tänapäeva infoühiskonnas on ääretult oluline osa täita teabeasutustel. Teabeasutustena käsitletakse organisatsioone, mis tegelevad peamiselt info kogumise, säilitamise, töötlemise ja transmissiooniga. Klassikaliste teabeasutuste, nagu raamatukogud, arhiivid ja muuseumid, kõrvale on tekkinud andmepangad, meediafirmad, meelelahutuskompaniid ja uurimisasutused, mis kõik tegelevad tegelikult ühel või teisel kujul esineva informatsiooni haldamisega. Ühtlasi on muutunud teabeasutuste koht ja ülesanded ühiskonnas. Ülesanded, mida täidavad muuseumid, on väga lühidalt kokku võetuna järgmised:

• koguvad, uurivad, säilitavad ja vahendavad üldsusele inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega objekte

• toetavad ühiskondliku, kogukondliku ja perekondliku identiteedi kujunemist

• talitlevad ühiskondlike mäluinstitutsioonidena

• toetavad haridust ja teadusuuringuid
• moodustavad osa ühiskondlikust infosüsteemist.

Muuseumid moodustavad osa ühiskonna infosüsteemist ning sõltumata sellest, kas see neile meeldib või mitte, on nad kindlasti infoühiskonna olulised tegijad. Tulevik peitub informatsioonis ja muuseumid on informatsiooni täis. Informatsioon iseenesest tekitab vajaduse ja turu selle järele. Muuseumid tegelevad korrastatud ja süstemaatilise informatsiooni loomisega kogu materiaalse maailma kohta. Selle kõige paremaks näiteks on loodusteaduste muuseumid ja kollektsioonid, kus säilitatakse tüüpeksemplare ja võrdluskogusid. Kogu taimede, loomade ja mineraalide süstemaatika põhineb sellistel tüüpeksemplaridel. Tänapäeval lisanduvad siia veel pärilikkusaine DNA kollektsioonid. Sama püüavad suurema või väiksema eduga teha teistegi objektidega tegelevad muuseumid.

Muuseumid arenevad koos ühiskonnaga ja on täiesti selge, et tehnoloogilised muutused mõjutavad ka neid. Suhtumise tehnoloogiatesse ja selle mõju kultuuripärandi säilitamisse võib väga jämedalt jagada kaheks: tehnoloogiliseks optimismiks ja skeptitsismiks (vt. tabel).

Eristamine toimub vastavalt sellele, kas usutakse või ei usuta pidevasse tehnoloogilisse progressi. Tehnoloogiline optimism on maailmavaade, mille korral eeldatakse, et tehnoloogia areng on suuteline lahendama kõik senised ja tulevikus kerkida võivad probleemid, tehnoloogia on võimeline tegema kõike, mida vaid suudetakse tahta. See on meie tsivilisatsioonis praegu prevaleeriv maailmavaade, mis põhineb tegelikult olemasolevate trendide ekstrapoleerimisel tulevikku.

Tabel. Põhiliste maailmavaadete mõned iseloomulikud tunnused

Rääkides informatsiooni säilitamisest, võib optimistlikku maailmavaadet kutsuda poeetiliselt digitaalseks taevaks.

Meil on tekkinud lootus säilitada informatsiooni igaveseks, ütleb Steve Gilheani. Jutt on loomulikult digitaalsest teabest. 20. sajandi sümboliks oli aatom. Aatom on aga minevik. 21. sajandi sümboliks on informatsioon kõige laiemas mõistes – meedia, tarkvara, teenused jne. Mulle tundub, et kõige selle taga, mida me nimetame infoühiskonnaks, küberreaalsuseks või milleks iganes, peitub väga lihtne tõdemus, et maailm koosneb lisaks aatomitele veel bittidest. Digitaalse ajastu eelne maailm (oli kord ka selline!) koosnes tervenisti aatomitest, näiteks see lehekülg, mida te praegu loete. Elektroonilisel kujul esinev informatsioon koosneb bittidest. Kõik on informatsioon ja informatsioon on kõik. Uue ühiskonnakorralduse iseloomulikud jooned on:

• globaalsus

• tuginemine immateriaalsetele objektidele – infole, ideedele, suhetele

• läbipõimumine, võrgustumine – kõik on kõigega seotud.

Valdavaks kaubaks muutub info. Informatsioon on primaarne tootmistegur, mis vähendab teiste tegurite tarbimise piirmiinimumini. Muidugi ei kutsu iga kursoriliigutus kohe esile aatomite ümberpaiknemist reaalses maailmas, aga sinnapoole asi liigub.

Kasutatav info on valdavalt digitaalne – mida ei ole võrgus, seda ei ole olemaski, sest mitte keegi peale üksikute fanaatikute ei hakka selle otsimisega vaeva nägema. Üleminekul ühest kommunikatsioonisüsteemist teise muutub oluliselt ka ühiskonna kasutada olev teave, sest vana infot ei ole enam kellelgi vaja. Osa infot digitaliseeritakse, osa ilmselt lihtsalt kaob. Uus loodav teave on juba algusest peale digitaalne. Raamatust on ju ka kõigepealt arvutivariant ning alles siis trükitakse see paberile. Füüsiliste objektide valmistamine algab samuti digitaalsest etapist – kõigepealt tehakse digitaalne mudel, mille põhjal arvuti juhitavad tööpingid valmistavad füüsilise koopia. Füüsilised artefaktid kaovad ning neid asendavad digitaalsed koopiad. Tehakse nii objektide kolmemõõtmelised välised digitaalsed skaneeringud kui ka sisemise kompositsiooni skaneeringud, näiteks tuuma magnetresonantsmeetodil. Infotööstus muutub sarnaselt muu tööstusega retsükleerivaks. Kuna infohulk kasvab väga kiiresti väga suurel määral, on oluline infojäätmete hävitamine või taaskasutamine.

Säilitamine muutub sellisel juhul digitaaltehnoloogiaks, mis loomulikult automatiseeritakse. Klassikaline füüsiliste objektide säilitamine on üksikute friikide ja kollektsionääride eralõbu. Säilitatakse kogu informatsioon, mida tsivilisatsioon toodab, sest teabe selekteerimine oleks automatiseeritud säilitussüsteemidega võrreldes liiga kulukas.

Side minevikuga, identiteet ei ole enam selline nagu praegu, selleks ei ole vaja füüsilisi objekte. Iga inimene ja iga kogukond konstrueerib ise oma identiteedi ning seda saab pidevalt muuta.

Selline võiks väga lühidalt olla tehnoloogiliselt optimistlik maailm. Tehnoloogia arengusse skeptiliselt suhtuvate inimeste arvates võib aga piiramatu tehnoloogiline areng tuua ühiskonnale kaasa väga tõsiseid tagajärgi. Kultusliku staatuse omandanud ulmefilmi järgi võiks sellist stsenaariumi nimetada Matrix`iks.

Skeptikute õudusunenäod saavad teoks. Loodusressursside ammendumine, kasvuhooneefekt ja ökosüsteemide hävimine on tavalised hädad. Nii ühiskonna füüsiline kui ka sotsiaalne infrastruktuur on lagunemas. Maailma määravad suures osas transnatsionaalsed kompaniid, kes jagavad järjest vähenevaid ressursse. Protsesside väljumisel kontrolli alt isoleerib osa inimestest end ülejäänutest ja loob turvalised enklaavid. Enamik inimesi elab suurlinnade rususid ümbritsevates slummides. Looduskeskkonna hävinemine tingib ka paljude traditsiooniliste ühiskondade lagunemise. Internet on kokku kukkunud. Info on koondunud üksikute gruppide kätte. Kultuuripärandi säilitamisest ei hooli mitte keegi, probleemiks on elu säilitamine.

Selle mudeli pehmemat varianti võiks nimetada digitaalseks pimeduse ajastuks.

• Digitaalse teabe hulk kasvab suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul äärmiselt kiiresti.

• Valdavat osa digitaalsest teabest ei õnnestu säilitada. Ei õnnestu luua selliseid süsteeme, mis tagaksid digitaalse teabe korralikku säilitamist. Digitaalse teabe haldamine käib ühiskonnale üle jõu. Süsteemid muutuvad liiga kiiresti, eri asutused, organisatsioonid, inimesed ja riigid kasutavad erinevaid vorminguid. Ühtsete standardite kehtestamine ei õnnestu.
• Teabeasutuste kasutada olevad finantsressursid vähenevad jätkuvalt. Puudub ühiskonna toetus säilitamisele – leitakse, et see on mõttetu rahakulutus. Tarbitakse alati kõige uuemaid versioone, s. t. raha kulutatakse uue loomiseks, mitte vana säilitamiseks.
• Äärmiselt kitsendatud autoriõigus ja litsentseerimissüsteemid muudavad info uuendamise praktiliselt võimatuks. See puudutab ennekõike digitaalseid objekte, mille põhiline säilitusmeetod ongi info uuendamine, aga ka näiteks raamatute digitaliseerimist jms.
• Info kuulub suures osas kommertsettevõtetele, kes on selle ka loonud. Üheks põhjuseks on digitaalse info loomise ja haldamise suured kulud, mida klassikalised teabeasutused ei ole lihtsalt võimelised maksma. Info säilitamisega tegelevad nad niikaua, kuni see toodab kasumit.

Sõltumata sellest, kas me suhtume tehnoloogiasse optimistlikult või pessimistlikult, seisab meie kui üksikisikute ja ka mitmesuguste organisatsioonide liikmete ees ülesanne selles tehnoloogilises maailmas toime tulla. Üheks lähenemiseks tehnoloogiate kodustamisel ongi välja pakutud infoökoloogia.

Infoökoloogia kujutab endast süsteemi inimestest, tegevustest, väärtustest ja tehnoloogiatest kindlas lokaalses keskkonnas. Tähelepanu keskmes ei ole seejuures mitte tehnoloogia, vaid inimtegevused, mida tehnoloogia toetab.

Muuseum moodustab samuti infoökoloogilise süsteemi. See on koht, kus asuvad objektid (museaalid), trükised, filmid, helilindid ning inimesed, kes loovad neist huvitavat, kaasakiskuvat ja meelelahutust pakkuvat informatsiooni. Üldjuhul on tänapäeva muuseumis mitmesuguseid (info)tehnoloogilisi seadmeid – arvutid, arvutigiidid, videoseadmed, holograafilised vitriinid jms.

Kogud moodustavad muuseumi südame. Objekte on kogutud nii nende ilu kui väärtuse pärast. Ja loomulikult selle pärast, mida nad tähendavad, olles seotud mineviku ja tänapäeva sündmuste, tehnoloogiate arengu ning looduskeskkonnaga. Objektide tähendusi hoitakse kartoteegikaartidel, kataloogides ja inimeste peades ning antakse edasi vaatajatele näituste, ettekannete, artiklite ja kõikvõimalike muude sündmuste kaudu. Muuseumide töötajad on objektide tähenduste väravavahid, on kirjutanud Suzanne Keene. Muuseum on koht, kus luuakse uut informatsiooni, laetakse seda uute tähendustega ja seostatakse seninägematul moel.

Infotehnoloogia areng on muutnud ennekõike just objektidega seotud informatsiooni kogumist, säilitamist, töötlemist ja esitamist. Kogude informatsioonilist mõõdet on infotehnoloogia abil märksa lihtsam korraldada. Kogude andmebaase on võimalik koostada objektide, inimeste, paikkondade, hoonete, sündmuste, leiutiste, organisatsioonide, ideede ja palju muu kohta. Need võivad koosneda tekstidest, kujunditest, animatsioonidest, helist, filmist või videolõikudest ning mitmesugustest andmetest. Informatsioonilisest vaatenurgast on kogude rajamisest olulisem tähenduste võrgustike loomine. Informatsiooni säilitamine ja kasutatavaks muutmine on muuseumi tuumväärtus, mille ümber kogu muuseum organiseeritakse. Erandiks pole ka kõik tehnoloogiasse puutuv. Tehnoloogial on mõte ainult siis, kui see on hoolikalt seostatud muuseumis toimuvate tegevustega kõige laiemas mõttes ning kogu süsteemi kujundamisel on silmas peetud infoökoloogilisi väärtusi.

Infoökoloogiline lähenemine seisneb selles, et keskendutakse suhtele tehnoloogia, inimeste ja nende tegevuste vahel.

Infoökoloogiline süsteem kujutab endast mingi inimrühma ning tema tööriistade ja tegevuste läbipõimunud võrgustikku. Arvuti koos seda kasutada oskava töötajaga ei moodusta veel infoökoloogilist süsteemi, küll aga on seda muuseum koos kõigi oma väga erinevate tegevustega, mille käigus põimuvad inimesed ja nende kasutada olev tehnoloogia.

Märksõnadeks, millega iseloomustada infoökoloogilist lähenemisviisi, on süsteem, mitmekesisus, koosareng (koevolutsioon) ja paiksus (lokaalsus).

Infoökoloogia käsitletavad süsteemid on keerukad, kuid tegemist ei ole suurte süsteemide komplekssusega, mida vaatleb näiteks süsteemiteooria. Ökoloogilise lähenemise korral vaadeldakse süsteeme indiviidi mõõtkavas. Me kõik kuulume paljudesse süsteemidesse ja osaleme nendes. Ökoloogia mõõtkava võimaldab leida isiku ja süsteemi kokkupuutekohti, teid süsteemidesse tungimiseks ja võimalusi nende mõjutamiseks. Sarnaselt bioloogilise ökoloogiaga on ka infoökoloogiale iseloomulikud tugevad seosed ja vastastikused suhted süsteemi eri osade vahel. Muutus ökoloogilises süsteemis haarab harilikult kogu süsteemi. Kui süsteemi üks element muutub, on seda tunda kogu süsteemis.

Jällegi sarnaselt bioloogiliste süsteemidega moodustuvad ka infosüsteemid erinevatest inimestest ja vahenditest. Toimivas infoökoloogilises süsteemis töötavad need koos üksteist täiendades. Muuseumitöötajad täidavad järgmisi ökoniððe: tegelevad objektidega, kirjeldavad neid, koostavad katalooge, uurivad objektide minevikku, korraldavad näitusi, kirjutavad artikleid jms. Kõik need muuseumitöötajate rollid aitavad muuseumil täita tema kohta ühiskonnas ja ülesandeid, mida inimesed temalt eeldavad. Mitmekesisus on hädavajalik ökoloogilise süsteemi püsimiseks, vaatamata pidevatele ja kaootilistele muutustele. Monokultuur – tehislikult loodud ökosüsteem, kus valitseb üks liik – võib anda hämmastavaid tulemusi lühikese aja jooksul, kuid pikemas perspektiivis, eriti veel siis, kui kaob inimese vahelesegav mõju, hävib see täielikult. Infoökoloogilisel süsteemil tuleb liita erinevaid inimesi, ideid ja tehnoloogiaid. Ilma erinevuseta pole ka informatsiooni. Mitmekesine infoökoloogiline süsteem on elav, inimlik ja sotsiaalne, isegi kui ta kasutab tänapäevast väga keerukat tehnoloogiat.

Terviklik ökosüsteem on alati muutumises, see ei ole kunagi staatiline. Isegi stabiilses olekus toimuvad seal sageli väga suured muutused. Tehnoloogia areng tähendab seda, et kogu aeg pakutakse uusi, teistsuguseid, kiiremaid ja efektiivsemaid vahendeid ja teenuseid. Inimesed peavad olema ette valmistatud, osalemaks neid ümbritsevate infoökosüsteemide arengus. Kuna tehnoloogia muutub pidevalt, tuleb ka infoökosüsteemidel pidevalt muutuda ja kohaneda. Muuseumi ühendamine internetti on küll oluline muutus, kuid tegelik töö mitte ei lõpe sellega, vaid alles algab. Tekivad küsimused, kuidas kasutada internetti paremini töös, kuidas sealt infot hankida, kas seda infot võib usaldada, kas pakkuda muuseumi külastajatele juurdepääsu internetti või tuleks seda kuidagi piirata jne.

Infoökosüsteem koosneb inimestest, kes õpivad ja kohanevad ning loovad teavet. Isegi kui tehnoloogia ei muutu, areneb inimese oskus sellega ringi käia ja seda kasutada. Keskkonna sotsiaalsed ja tehnilised aspektid arenevad koos seostatult – koevolutsiooniliselt.

Kui võrrelda informatsioonilist ökosüsteemi jällegi loodusliku ökosüsteemiga, siis ka selles on äärmiselt olulised nn. võtmeliigid. Infoökoloogias on nendeks vastavate oskuste ja kogemustega inimesed, kelle olemasolu on hädavajalik tehnoloogia efektiivseks kasutamiseks. Tegemist on vahendajatega, inimestega, kes suudavad tõlkida informatsiooni, muuta andmed teadmiseks ja teha see ka teistele arusaadavaks. Inimesed on paratamatult iga infoökoloogilise süsteemi kõige olulisemad, kõige loomingulisemad osad. Mitte kusagil mujal ei tule see nii selgelt esile kui teabeasutuste infoökoloogilistes süsteemides. Kahjuks jääb selliste vahendajate tegevus väga sageli mitteametlikuks, sellele ei pöörata küllalt tähelepanu, see toimub kusagil süsteemi perifeerias. Ometigi on täiesti selge, et uute tehnoloogiate rakendamise edukus sõltub just nimelt nendest vahendajatest, kes suudavad kohandada tehnoloogia kohalikesse tingimustesse. Arvutid on üle maailma ühesugused, enamikul juhtudest on programmid, mida kasutatakse, samuti identsed, ometigi on infosüsteemid, mis nendel põhinevad, alati eripärased.

Infoökoloogilises paradigmas pööratakse erilist tähelepanu paiksuse ehk lokaalsuse küsimusele. Inimesed tegutsevad alati mingis kindlas kohas, ka kõik nende kokkupuuted tehnoloogiatega leiavad aset kindlas paigas ja need paigad ei ole sugugi tähtsusetud. Muuseum on alati reaalne koht – ruumid näituste jaoks, hoidlad, tööruumid mitmesuguste tehnoloogiliste seadmetega, mida kasutavad erinevad inimesed eri eesmärkidel. Isegi virtuaalsel keskkonnal on oma geograafia. Juba termin küberruum ise viitab sellele, et ruumilised metafoorid on informatsiooni organiseerimisel möödapääsmatud. Arvuti muuseumis võib tegelikult tähendada kaartkataloogi, trükimasinat, ekraani, mis võimaldab juurdepääsu internetile, masinat, kus saab mängida huvitavat mängu, jne. Erinevates lokaalsetes tingimustes on tehnoloogia alati erinev – nii uskumatu, kui see meile ka tunduda võib –, sest nende konkreetsete tehniliste lahenduste eeldatavad rollid, kasutatavus ja muud tunnused on alati erinevad. Enamikul juhtudest sõltub tehnoloogia edukus just nimelt konkreetse koha, olukorra tundmisest ja tajumisest, mitte niivõrd riist- ja tarkvara tundmisest.

Tõeliselt oluline on pidada silmas asjaolu, et ainult infoökoloogilises süsteemis osalejad suudavad kujundada tehnoloogia, mis sobib kindlasse kohta. Tehnoloogiate loojad pakuvad meile kasutatavuse, mis võib olla parem või halvem, kuid nad ei tee sellega konkreetses kohas konkreetset tööd.

Meil kõigil on mingid erilised teadmised oma muuseumist, selle infoökoloogilisest süsteemist ja need on kättesaamatud võõrastele väljastpoolt süsteemi. Koos nende teadmistega on meil võimalus mõjutada tehnoloogiate kasutamist ja luua seeläbi endi ümber meile sobiv tehnoloogiline keskkond. Makrotasemel suurte protsesside käsitlemine viib paratamatult pessimistlike järeldusteni inimkonna ja tehnoloogia arengu kohta. Seevastu süsteemide käsitlemine rohujuure tasandil pakub sageli võimalusi ja praktilisi lahendusi, kuidas meid ümbritsevaid infotehnoloogilisi süsteeme paremini tundma õppida ja sobivamaks muuta.

Kuidas siis infoökoloogilisi põhimõtteid igapäevasesse ellu rakendada?

Väga kokkuvõtlikult öeldes tuleks järgida järgmisi põhimõtteid:

• tuleks tegelda tuumväärtuste ehk põhiväärtustega (core values)

• tuleks pöörata tähelepanu sellele, milliseid tähendusi antakse tehnoloogiatele nende tegeliku või plaanitava kasutamise käigus

• tuleks küsida strateegilisi küsimusi tehnoloogiate kasutamise kohta ning teha mõtteeksperimente, küsides mis siis, kui küsimusi (vt. lisa).

Oluline on vaatepunkti valik. Tihti keskendume me tehnoloogiale – arvutitele, võrkudele, rakendustele, kõikvõimalikele seadmetele ja ekraanidele. Samal ajal juhtuvad olulised ja sageli süsteemide suhtes tähenduslikud asjad ruumides nende vahel, seal, kus inimesed liiguvad, räägivad, saadavad meile, täidavad pabereid, kataloogivad esemeid, koostavad näituste plaane, vestlevad ja lähevad lõunale. Kui me käsitleme infoökoloogilisi süsteeme, ei tohi me selliseid sotsiaalseid ruume tähelepanuta jätta.

Terviklikku infoökoloogilist süsteemi iseloomustab tehnoloogia kasutamine teenustest, normidest ja tavadest koosnevas sotsiaalses võrgustikus. Just sotsiaalsed praktikad on infoökoloogilise süsteemi oluline element, pakkudes mitte tehnoloogiaid, vaid nende kasutamise viise.

Tervikliku infoökoloogilise süsteemi arendamine peab tuginema inimeste väärtushinnangutele. See aitab vältida sisemisi vastuolusid, mis võivad viia kogu süsteemi kokkukukkumisele või mitterakendumisele. Harilikult lähtutakse tehnoloogiliste süsteemide kavandamisel efektiivsusest ja töövõimest. Kui aga loodud süsteem läheb vastuollu inimeste ideaalide või väärtushinnangutega, tekib süsteemis märkimisväärne stress.

• Analüüsivad küsimused, mis keskenduvad arvamustele, motivatsioonidele ja infosüsteemi osade suhetele.

Milline on tegelik eesmärk? Mida me loodame muuseumis tehnoloogia abil saavutada?

Kes peaksid osalema muuseumi tehnoloogia plaani väljatöötamisel?

Kas tehnoloogia peaks olema kogu muuseumi läbiv või seostuma konkreetsete töölõikude ja eesmärkide, konkreetsete näitustega?

• Vaatlusküsimused, mis toovad esile selle, mida me süsteemi kohta näeme ja kuuleme.

Mida töötajad ja kasutajad tahavad tehnoloogia abil teha?

Kuidas töötajad ja kasutajad olemasolevaid tehnoloogilisi vahendeid kasutavad?

• Fookusküsimused, mis määratlevad situatsiooni ja peamised faktid.

Milliseid tegevusvaldkondi saaks tehnoloogiate abil toetada ja edendada?

Millised tehnoloogilised vahendid on juba olemas?

• Tundeküsimused, mis puudutavad emotsioone ja enesetunnet.

Millised on edukad ja millised läbikukkunud katsed tehnoloogiliste vahendite rakendamisel muuseumis?

Kuidas on kasutajad tehnoloogilisi uuendusi omaks võtnud?

• Visiooniküsimused, mis aitavad identifitseerida ideaale, unistusi ja väärtusi.

Kui me võiksime teha kõike, siis milline oleks kõige vaimustavam ja tähtsam ettevõtmine?

Kuhu me tahame jõuda viie, kümne aasta pärast?

Mida me hindame muuseumi igapäevategevustes?

Kas tehnoloogiate rakendamine nõuab seniste tegevuste ümbermõtestamist, muutmist?

• Muutuste küsimused, mis juhatavad senisest olukorrast soovitavasse tulevikku.

Kuidas me tahaksime muuta inimeste muuseumi kasutamist?

Millised külastajate grupid (noored, puuetega inimesed jms.) vajaksid kõige enam tehnoloogilist abi?

Kuidas oleks võimalik finantseerida tehnoloogiliste vahendite hankimist, hooldamist ja uuendamist?

• Küsimused, mis käsitlevad alternatiive.

Kas muuseumis on tehnoloogilistesse projektidesse haaratud kõik olulised töötajad või tegelevad sellega ainult IT-spetsialistid?

• Küsimused, mis käsitlevad tulemusi.

Kui me otsustame investeerida tehnoloogiasse, siis mille arvelt me kaotame aega, energiat, ruumi või raha?

Kas muuseumis on spetsialiste, kes tunnevad nii tehnoloogiat kui ka muuseumitöö eripärasid?

Kas tehnoloogiate kasutuselevõtt muudab muuseumi juhtimist?

Kas tehnoloogiate kasutamine muudab näituste tähenduslikkust?

• Küsimused, mis käsitlevad takistusi.

Millist koolitust on vaja muuseumitöötajatele tehnoloogiatega toimetulekuks?

Mida teevad need inimesed, kes ei taha tehnoloogiliste muudatustega kaasa minna?

• Küsimused, mis käsitlevad personaalset huvi ja kaastööd.

Milliseid teadmisi oleks vaja tehnoloogilise kava rakendamiseks muuseumis?

Keda me saaksime kaasata (eksperdid, külastajad, muuseumi sõbrad) oma tehnoloogiliste plaanide elluviimisesse?

• Küsimused, mis selgitavad, mida, kunas ja kuidas teha.

Kuidas kavatsetakse jagada omandatud positiivseid ja negatiivseid kogemusi nii oma muuseumis kui ka laiemalt?

Kuidas kavatsetakse hinnata tehnoloogiliste rakenduste edukust?