Tiina Jürgen

Paistu kihelkond asus Viljandimaa looduslikult kaunis lõunaosas ja oli üks viiest etnograafilise eripäraga Mulgi kihelkonnast. Ida-Mulgi rühma kuulunud kihelkond asetses kolmnurgakujuliselt Viljandi, Kõpu, Halliste, Karksi, Helme ja Tarvastu kihelkonna vahel ning oli koos teiste Mulgi kihelkondadega tuntud vanade rõivavormide osas väga alalhoidliku piirkonnana. Siin ei kodunenud sellised uuemad rõivaosad nagu kampsun, liistik ning meeste vatt ja vest, kuigi enne rahvarõivaste kandmiselt ärajäämist nende kohta üksikud teateid leidus. Samas oldi naaberalade mõjutustele vastuvõtlikumad kui Mulgi läänekihelkondades Hallistes ja Karksis. Jõukatel talunaistel oli viis-kuus ülikonda või isegi rohkem ning kümme paari sukki ja kindaid, kuna vaesematel ja teenijatel oli peale argipäevaste vahest ainult üks pühapäevane rõivakomplekt (Trees 1957: 32). Huvitav kirjeldus Holstre mõrsja rõivaste kohta pärineb J. Kunderi sulest: Aluskuue asemel oli tal üks punane kangas ümber, kelle nimi "punane sõuke" oli; sõukse ääred olid kard- ja tinaviguritega ehitud, alumise ääre küljes olid neljajalgsed, tinast tehtud loomakesed. Kura külje pääl oli "kõrik". See oli ligi kahe jala pikkune riidetükk, kelle alumine pool mitmevärviliste kirjadega ehitud oli. Roheline põll oli altpoolt punase kaleviga ehitud. Põlle pääl oli kaks "põllerätti", arvata üks jalg laiad, mille alumised otsad pika narmastega lõpetasid. Kõige peal olid veel "põlle vööksid", neid oli 2 ehk 3, kelle alumised otsad palju tina-, kard- ja ka hõbeviguritega ehitud olid. Tagapool oli "pallapoolik", mis otsadega ettepoole kinniseotud oli, see oli ka sinist ja punast värvi lõngadega kirjatud. Jalas olid suured kirjadega sukad, kelle otsas jälle kingad. Sääred olid enne hulga muu riietega ümbermässitud, et kaunis jämedad pidid olema. Pääkatteks olnud linik, ka üks mitmetkarva kirjatud riie, rikkamatel olnud pää ümber üks iseäranis sinisest kalevist riidetükk, keda "souke" ehk "rukka" nimetud. Kaelas olnud suured hõbehelmed, kelle küljes rahad seisid, rinnas olnud sõlg, mis mõne 2-toobise paja suurune olnud. (Neggo 1918: 20–21).

Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II)

Paistu naised (vasakult) 19. saj I poolel ja 18. saj lõpul.

All Paistu tüdruk ja eit 19. saj II poolel. Joonistanud Mare Hunt.

Paistu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel samamoodi kui Tarvastu omasse peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad.

Paistu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga.

Särk (ame, hame) õmmeldi kodukootud valgest peenest linasest labasest riidest madala, 1–1,5 cm laiuse püstkraega. 18. sajandi lõpul kantud särgi kaunistusena oli iseloomulik valge linase niidiga madalpistes tikitud geomeetriline ornament – ristid ja pöörad. 19. sajandi II poole särgikaunistustes domineeris aga juba punase maagelõngaga tikitud geomeetriline ristpistetikand. Mulgi särgitikand oligi enamasti rist- ja kastpistes, kaunistuse asukoht viitas tõrjemaagilisele tähendusele. Särkide avauste, kaeluse ümbruse, allääre ja varrukasuude kaunistusi võis seostada taotlusega luua ohustatud piirkonnas tõke, et tõrjuda välisilma vaenulikke jõude (Vunder 1998: 521).

Varruka värvlid ääristati nukupeade või tagidega, vahel ka siksakpaelaga. 19. sajandi keskel levisid peamiselt 4–6 cm laiused värvlid, kitsamad olid iseloomulikud varasemale ajale. Paistu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu mujalgi Viljandimaal olid laiad ja pikad varrukad. Need valmistati sirgest täisnurksest riidetükist ning ühendati pihaga täisnurga all, kusjuures puudusid kaenlaaugu- ja käisekaar. Pidulike särkide varrukad tehti laiemad (ca 30 cm), igapäevasärkidel kitsamad (16–18 cm). Viimased, nn. lihtkäised, õmmeldi värvliteta. I. Manninen on maininud üht Paistu särki, mille varrukad olnud 40 cm laiad (Manninen 1927: 147).

19. sajandi 70.-80. aastateni olid levinud õlalappidega ja õlaõmblusteta särgid. Riie murti pooleks ja piki õlajoont õmmeldi peale riideribad ehk õlalapid. Võrreldes õlalappideta särkidega, olid sellised särgid tugevamad ja nägusamad ning istusid paremini seljas. Õlalapid kaitsesid särki õlakohalt kulumast ja olid samal ajal ka särkide kaunistuseks. Õlalapi keskkiri moodustus tihti kahe lihtsama motiivi vaheldumisest ja piirati mõlemalt poolt väiksema äärekirjaga. Särgi piht ja õlalappide otsad olid krae juures, varrukad vastu värvlit ning varrukad õlal 22 cm ulatuses peenelt kurrutatud. Kurrud kinnitati õlaõmblusest 1,5 cm kaugusel kinnituspistega. Näiteks võiks siinkohal tuua 1957. aasta rahvarõivaste raamatus toodud valge tikandiga särgi kirjelduse, mille järgi 8 cm laiused õlalapid olid õmmeldud särgile mõlemas ääres valge linase niidiga, kusjuures tikkpistes õmblus oli kahes reas reavahega 0,6 cm. Samuti 5,5 cm laiustel varrukavärvlitel esines varrukapoolses ääres 1 cm laiuse vahega ja välimises ääres 0,6 cm laiuse vahega kaks valgest linasest niidist tikkpisterida. Tikkeridade vahel ilutses ülepõimitud geomeetriline kiri, varruka värvli keskel 3,2 cm laiune madalpistetikand. Värvel oli kinnitatud nööbiga. Püstkrae all- ja ülaserva kaunistasid valgest linasest niidist üks rida tikkpistet ja keskel üksikud püvisilmad. (Trees 1957: 54).

Särgid õmmeldi T-kujulise kaelalõikega. Särgikaeluse kinnitiks oli vitssõlg või prees. Särgi alumine osa ehk jätk tehti tavaliselt jämedama koega materjalist, milleks kasutati linade sugemisel saadud takku ehk sugitakku. Jätkuga särki hakkasid neiud kandma koos seelikuga, seeliku saamine sümboliseeris aga üleminekut lapseeast neiuikka. Särk oli nii naise kui mehe tähtsaim rõivaese ja see oli Paistus ühtlasi nii alus- kui pealisrõivas.

19. sajandi kolmandast veerandist alates hakkas ulatuslikumalt levima vabrikus toodetud puuvillane riie, millest valmistati enamasti naiste pidulikud särgid või särgipihad ja nende üksikosad.

Seelik (undruk, körtsik, kört). Särgi peale panid naised seeliku. Paistu vanem seelik oli must villane vaipseelik sõuke, mille alläär kaunistati pronkstraadist torukujuliselt spiraali keeratud vaselistega. 19. sajandiks oli pikitriibuline seelik välja tõrjunud ühevärvilise ja see valmistati ühelaidsest poolvillasest pikitriibulisest koeripstehnikas kootud riidest. Kanga lõim oli linane ja kude villane. Seeliku eelistatud põhivärv oli punane. Holstres mäletati veel, et seelik tehti hästi pikk ja lai (Torm 1960: 17). Mida enam volte, mida laiem ja raskem seelik, seda toredamaks teda peeti (Kurrik 1938: 142). Seelik tuli voltida vöömõõdule vastavalt ja esiosa jäeti siledaks. Allserva, seeliku pahemale poole kinnitati 10–12 cm laiune linane toot. VM-is säilitatakse huvitava legendiga laulatusekördi tükki Loodist (VM 2909/E 62). Selle annetaja väitis 1938. aastal, et seda körti on kantud ristitriipu, kuigi sel ajal kanti enamasti pikitriipu.

Suveseelikud ehk pallapooled valmistati nagu Tarvastuski valgest jämedast linasest riidest, mis kooti toimne või kirjaline. Pallapool pidi ulatuma sääremarjast allapoole, pikkuse määras kanga laius (78–85 cm). Seeliku ülemine osa värvli juures seati 0,75 cm sügavustesse lappvoltidesse, mis värvlist 0,5 cm kaugusel õmmeldi kinnituspistes üksteise külge. Seeliku alumist äärt kaunistas 4–5 cm laiune tumesinine kirivöötehnikas pook, mille alumine serv pöörati 0,5 cm ulatuses pahupoolele palistuseks. Pooga süda kooti punane, vanasti kitsam, hilisemal ajal laiem. 19. sajandi lõpul hakati Paistus nagu mujalgi Viljandimaal kandma läbivillaseid punasepõhjalisi ruudulisi seelikuid, mis värvli külge voltidesse sätiti.

19. sajandil valmistasid taludes põhiliselt kõik vajalikud kangad oma pere naisliikmed. Kudumisest võtsid osa nii perenaine, peretütar kui ka teenijatüdrukud. Villased kangad kudus harilikult perenaine, ülejäänud jäid peretütarde ja teenijate hooleks. Villaste kangaste kudumiseks sobis rohkem kevadepoolne aeg, mil eluruumid olid soojemad. Villased lõimelõngad püsisid soojas ruumis elastsemad ega katkenud nii sageli. (Konsin 1979: 45). Kangakudumisel pöörati suurt tähelepanu mitmesugustele kommetele ja tavadele. Eriti seostati neid kanga alustamise ja lõpetamisega. Paistus öeldi seelikukanga mahavõtmisel saabunud võõrale: Laku paku pallast! (Konsin 1979: 44).

Põll õmmeldi valgest linasest labasest riidest ja tihti samast kangast mis särkki. Eraldi olid kiriku- ja igapäevased põlled. Põlletikandid olid Paistus oma olemuselt piiramata pinna kirjad või äärekirjad. Piiramata pinna kaunistused kujundati enamikus diagonaalrombilisele võrgule. Diagonaalse võrgu moodustasid üksikute ristpistete või kombineeritud pistete rühmad. Niisuguse kujundamise puuduseks olid kirja äärtele jäävad poolikud silmad poolmotiividega. Kogu kaunistust lõpetasid kas üla- ja alakiri või piiras igast küljest kitsas äärekiri. Seda tüüpi põlle ilusa näidisena võiks nimetada VM-is säilinud Paistu põlle (VM 2071/E88), mille allservas on 32 cm laiune punasest maagelõngast rist- ja varspistes tikitud, pinda kattev kiri ning mille allääres ilutseb 1,7 cm laiune valge niplispits. Tikandi diagonaalvõrgu sõlmedesse on paigutatud ristimotiivid, kuna võrgu silmades vahelduvad kaks erinevat motiivi. Põllekirja rikastavad veel korrapäraselt asetatud väikesed sõõrid. Äärtel tekkivates kolmnurkades on väiksem ja teljelt veidi (põlle keskpaiga poole) nihutatud motiiv, mis kujundab kirja terviklikuks ja lähendab lahendust piiratud pinna ornamendile.

Enamik Paistu põlletikandeid olid aga äärekirjad laiusega 8–26 cm. Äärekirjad olid liigendatud ja koosnesid vahel kuni kuuest osast. Näiteks võiks siin tuua Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis leiduva põlle, mille väikesed üla- ja alakirjad moodustusid ühest või kahest vahelduvast motiivist. Huvitav on märkida, et selle põlle kitsas äärekiri kordub samamoodi ja samades toonides kui VM-is oleva Viljandi põlle oma (VM 3150/E 152).

Pidupõllede kaunistusteks olid tavaliselt madarapunasest, rohelisest ja tumesinisest villasest lõngast rist- ja varspistes tikitud geomeetriline ornament põlle allosas ning narmad, mis ulatusid põlle külgedelt mustri ulatuses üles. Samuti oli vana tüübi põlledele iseloomulik uhke äärepits, mis peale allserva ulatus vaksa võrra külgedelt üles. Seeliku alumine äär jäeti kandmisel põlle alt umbes 10 cm laiuselt paistma. Põlle paelteks pandi tavaliselt palmitsetud paelad. Ilmselt on Paistus kantud ka teistsugust, võrkpitsiga kaunistatud põlle. Selle tõenduseks on ERM-is säilitatav põlle katkend, millel võrgustikus on pleekimata linane niit, põimitud kirjades aga sinine, roheline, hele hallikasroheline, pruun ja kollane villane lõng ning pleekimata linane niit (Trees 1957: 57).

Paistus mäletati nagu Tarvastuski puusapõlle kandmist vanemal ajal. Juba A. O. Heikel märkis Paistu puusapõlle nimetusena pallapooliku pääliku tükk (Manninen 1927: 327). Puusapõlli kanti Mulgi alal põhiliselt vaipseelikutega – villase sõukese või linase pallapoolega. Paistus kanti neid vasaku külje peal ja need katsid vaipseeliku vaheliti käiva koha. See olnud kõrikuks nimetatud ligi kahe jala pikkune riidetükk, mis allosas mitmevärviliste kirjadega ehitud (Neggo 1918: 20). Üksikute 19. sajandi lõpul rahvasuust ülesmärgitud mälestuste järgi kanti koos puusapõlledega sõukesel veel põllerätte ja põlli, eriti seoses pulmarõivastusega. J. Kunderi teateil ehtinud Holstres mõrsja sõukest vasakul küljel rippuv puusapõll, roheline põll ja sellele pandud kaks 30 cm laiust põllerätti (samas: 20). Puusapõll oli iluese, mis kuulus pruudi või noore naise riietusse.

Arhailistel rõivaosadel esinev taimeaineline Mulgi tikand oli teistsugune, muistne. Selle tikandi erinevus seisnes ornamendis, selle ainestikus, värvustes ja tikkimistehnikates. Seda leidus sõbadel, puusapõlledel, põlledel, mulgirättidel ja suurättidel. Kõik tikitud esemed valmistati labasekoelisest linasest riidest. Tikkimiseks kasutati kodukedratud ja üsna jämedat lõnga, seetõttu oli ka tikandi töötlus jämedakoeline. Tikiti joonise järgi, arvestamata riide koelõngu. Seesuguse tikandi kompositsioonivõtted kandsid keskaegse väljenduslaadi pitserit. Eelkõige väljendus see üksikmotiivide kasutusviisis, kus motiivid paiknesid romaani ja gooti dekoorile iseloomulikult üksteise kõrval, kokku sulatamata ning seejuures ka ajastule väga tüüpilises süsteemis. Põllede piiratud pinnal oli valdav kompositsioonivõte ornamendielementidest moodustatud korrapärane ruut või diagonaalvõrk. Näitena võiks iseloomustada ERM-is hoitud Paistu esipõlle (ERM A 523: 9), millel on risti-, sõõri- ja elupuumotiividest diagonaalvõrksüsteemis tikandi ornament. E. Vunder peab selle põlle kaunistusi romaani ja gooti tekstiilidele, vitraaþakendele ja miniatuuridele tüüpiliseks, ristuvatest sirgjoontest loodud ruut- ja diagonaalvõrguks, mille igas võrgusilmas paiknevad sarnased või vahelduvad elemendid. Sel võrgustikul on enamasti ka raamiv ääris, milles esineb perioodile omane korrapärane väät või seda jäljendav siksakjoon (Vunder 1992: 12). Arhailises tikandis olid kõik motiivid piiratud tumesinise lõngaga, mis aitas teisi värve siduda ja andis üpris hõredale tikandile tõsise ilme. Peale sinise kasutati veel punast, rohelist, kollast ja heledamat sinist. Tikandi elementideks oli sõõr, rist, siksakjoon ja võrgustikud, millest on koostatud palju erisuguseid motiive. Kuigi elemendid olid geomeetrilist laadi, ei ole käesolev ornament geomeetriline, sest motiivid ja nende asetus on vaba käsitlusega (Linnus 1973: 36). Taimeosakesi kujutavad puusapõlledel rosetid (6-, 8- või 9-leheline õis), elupuuvõrsed jt elemendid.

Seal, kus 19. sajandi keskpaigast alates hakati kasutama poeriidest põllesid, jäid linased ja takused põlled tööriieteks.

Vöö (üüke, ööke). Paistu vööd kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega ning need olid kitsamad kui Põhja-Viljandimaa vööd. Kirivöö oli 18.-19. sajandil levinuim vööliik. Vanemate vööde värvides domineerisid madarapunane ja sinine, uuematel ere aniliinpunane. Valitseval kohal olid geomeetrilised kirjad. Ornamendi ülesehituses eristusid keskkiri, süda ja äärekiri. Olulisem osa oli keskkiri. Südameks kooti keskkirjas põhivärvist erinev värvitriip. Paistu vöödel oli tavaliselt tihedal villasel koepinnal üksikutest, selgelt eraldi seisvatest motiividest ornamendirida.

Vöö mähiti ümber nii nagu mujalgi Viljandimaal. Selle ots asetati vasakule küljele ja mähiti vööd siis 3-4 korda alt ülespoole ümber keha, ots pisteti vöökordade alla. Vöö pikkuseks kooti keskmiselt 2 meetrit. Selle kandmist alustasid tüdrukud juba 10-aastaselt. Vöid kooti ise ja lasti ka vöökudujatel teha. Tavaliselt olid kudujad vanemad naised, kes sellest ka elatusid. Kui vöökandmise komme hakkas kaduma, õmmeldi vöid ka vaipadeks kokku.

Õlakate. Paistus tunti varasemal ajal nagu teisteski Mulgi kihelkondades ühevärvilisi villaseid õlakatteid sõbasid (sõuke, kõrik). Seda tõendavad kaks Paistust saadud ja ilmselt juba 17. sajandist pärinevat valget sõba, samuti üksikud mälestused mustadest sõbadest (Voolmaa 1990b: 6). Kahest valgest sõbast üks on praegu Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis ja teine arvatavasti Helsingis Soome Rahvusmuuseumis (samas: 4). Mustad (lambapruunid) sõbad olid geomeetriliste kaunistustega, valgete sõbade kaunistuseks oli rikkalik, Mulgi varasemale ornamendile iseloomulik mitmevärviline arhailine taimeaineline tikand. Ilmselt olid valged villased taimeainelise tikandiga sõbad varem olnud laiemalt levinud Mulgi alal, sest Hallistes ja Helmes mäletati samalaadse villase kaunistusega linaseid õlakatteid (Voolmaa 1990b: 6). Sõbade kaunistused tehti villase lõngaga. Domineerisid madarapunane ja potisinine, millele lisandusid valge, kollane ja roheline. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate, millega käidi külmal ajal kirikus ja külas, kuid tal oli oma kindel koht ka pulmatraditsioonis. Peterburis asuva sõba otstel on laiem, äärtel kitsam mitmevärviline tikand, mis on tikitud villase lõngaga vars-, sämp-, ahel- ja madalpistes. Külgedel on pronksspiraalidega mähitud aasad narmastega. (Moora 1957: 27). Ornamendi moodustab risti-, sõõri-, elupuu- ja tähemotiividest bordüürtikand. Sõbale tikitud kontsentrilised värvilaikudega sõõrid sarnanevad suuresti keskaegsete värviliste vitraaþakendega. Ka E. Vunder peab Mulgi taimtikandite lähtepunktiks keskaega, kuigi säilinud taimtikandiga muuseumiesemed ulatuvad 18. ja 19. sajandisse. Ta kirjutab: Siin tuleb nentida rahvakunstile omast tugevat säilitamistendentsi ja suhtelist hermeetilisust, mistõttu keskajal väljakujunenud ornament on kandunud sajandist sajandisse ja põlvest põlve kuni 19. sajandisse välja. Ja kuigi keskaegsete stiilide mõju neis tikandeis on mitmel juhul nähtav küll võrdlemisi otseselt, on väljenduslaad siiski väga omapärane ja kordumatu. (Vunder 1992: 14). Sõbade kandmise aeg ulatus Paistus 19. sajandi keskpaika, mil selle kandmisest loobuti. Pruudi ülikonna osana püsis see pulmatavandite tõttu veel mõnda aega kasutusel.

Paistu kihelkond kuulus nagu Halliste, Karksi ja Tarvastugi ruuduliste ülevisete levikualasse, kus kanti kuni 19. sajandi viimase veerandini nn. viielõngalisi tekke. Neile olid iseloomulikud viit värvi, punastest, rohelistest, kollastest, mustadest ja valgetest lõngadest moodustatud ruudud. Viielõngalised tekid kooti harilikult kahelaidsed ja kahekordselt kokkumurtuna vastasid need enam-vähem sõbadele. Ka neil oli 19. sajandi esimese poole ja keskpaiga andmeil kindel koht pruudikattena pulmatraditsioonis (samas: 8). 19. sajandi lõpul tõrjusid suurrätid viielõngalised tekid välja.

Paistus, Tarvastus, Hallistes ja Karksis, kus levisid viielõngalised tekid, kanti omanäolisi linaseid õlalinikuid. Nimelt olid peene labasekoelise linase keskosaga linikute otstesse sisse kootud jämedatest mustjassinistest ja peentest punastest villastest lõngadest reljeefsed triibud. Mõnele linikule oli ühte otsa triipudevahelise tikandiga moodustatud tume lapp, mille tähendus on jäänud selguseta. Liniku otsi ääristasid kuni 20 cm pikkused valged või rühmiti valged ja värvilised linased, mõnikord lisaks ka villased narmad. (Voolmaa 1990b: 12).

Kõiki õlakatteid kanti nii, et ümber võetuna jäid nende otsad võrdses pikkuses ette rippuma. Et ülevisked paremini õlgadel püsiksid, hoiti neid vajadusel käega kinni või kasutati kinnitusvahendina väikest sõlge ja preesi. Lõuna-Eestist on teateid selle kohta, et linase õlalinikuga kaeti surnu lautsil ja kirstus kinni ning pärast kirstu kinnipanekut laotati see kirstu katteks.

Mulgirätt (päärätt, pearätt, Tarvastu tanu, tanu, rätt).  Paistus kanti Mulgimaa idakihelkonnale iseloomulikku, veidi piklikku mulgirätti ehk Tarvastu tanu. See tehti valgest, keskmise jämedusega linasest labasest riidest ja kaunistati mõlemas otsas maaliga, mis tikiti madarapunase, tumesinise ja samblarohelise villase lõngaga madal-, vars- ja kahekordses ristpistes. Maal oli 5–6 cm laiune, punase tiheda tikandiga ühtlaseks pinnaks välja õmmeldud äär. Et mustrile rohkem reljeefset helki anda, õmmeldi selle peale väikestest klaas- või vasksorakestest kirjad. Hõlmakirjad tekkisid hiljem kui maal. Hõlmakirjadeks olid mitmesugused ristilised ja pöörilised. Rätik seoti pähe nii, et üks tikandiga (maaliga) ots jäi otsmikule ja teine rippus seljal.

19. sajandi keskpaigast tehti pearätt kotikujuliselt kokku õmmeldud sabaga (poolrätt). See oli juba tanu – Tarvastu tanu. Lühikese sabaga mulgirätile kaunistuste tikkimiseks osteti linnast helepunast villast lõnga. Kasutati juba ka valget puuvillast vabrikuriiet. Pearäti peal kanti talvel paksemat rätti, suvel tüllist pearätikut ehk kirmirätti (Torm 1960: 17).

Mulgirätid osteti enamasti laatadelt või lasti teha mõnel spetsialistil, kuid tanusid valmistati ka ise. Viljandi Muuseumi 1938. aasta korjandusaruandes on usaldusliige A. Mikk üles tähendanud kogumistööl kuuldud huvitavad andmed päärättide tegijate ja hinna kohta Holstre valla Viisukülas. Illimann rääkis, et Holstres oli umbes 50 aastat tagasi kuulsaim päärättide tegija Märtson Ell. Temal ollid jalad vigased, ei saanud isi sugugi liiku, alati teised pidid aitama. Tema tegi nooriku rätte, niid ollid õige suurepäratsed, ja elas sellest hästi ära. Harilikke rätte tegid teised, neid olli Holstres mitu. Nooriku rätt maksis 7 rubla, siis olli ka materjal tegija pool. Harilik rätt maksis sel ajal kolm kuni neli rubla ja materjal olli siis tehalaskja poolt. (VM 3630: 65–66). Naised soovisid omapäraselt ja kaunilt riietuda, seetõttu püüdsid nad valida võimalikult erineva tikandi või kaunistuse, mitte kopeerida moes olevat. Eeskuju võeti aga ka teistelt kirjadelt. Mäletati, et otsekohest järeltegemist vanasti sugugi ette ei tulnud. Vaadati küll teiste päält, aga päämure oli kirjade loomisel igal ikkagi selles, et kõik oma isiklist osavust kirjas avaldada ja midagi uut paremat luua, kui teistel on (Linnus 1973: 31).

Kodus kanti Paistus väikest tanu, mis valmistati linasest, sajandi keskpaiku ka juba puuvillasest riidest ja kroogiti kuklasse kokku. Paistus ilustati esiäär maaliga. Muuseumi kogus leidub üks selline väiketanu Holstrest Tilli talust (VM 2924/E77). Korjandusraamatu andmeil pärineb see 1830.-1840. aastatest. Tikand on 1,4 cm laiuselt tikitud tumepunase ja rohelise villase lõngaga ning äär on üle tehtud tumesinise lõngaga nööpaugupistes. Ääres on veel tumepunasest ja rohelisest villasest lõngast palmitsetud pael.

Paistu naised ja tüdrukud armastasid pikki lahtisi juukseid. Tüdrukud kandsid lahtistel juustel samasugust vöösarnast pealõnga, nagu kanti Tarvastus. Pealõng koosnes kirivöötehnikas valmistatud 0,8 cm laiusest võrukujuliselt kokku õmmeldud paelast ja varrega tutist. Paks tutt moodustus punasest, tumesinisest ja rohelisest villasest lõngast. Peapaela ja tutti ühendasid peened pidepaelad, mis igaüks eraldi olid õhukese vaskspiraaliga ümbritsetud. Pähe panduna hoidis peapael lahtiselt lehvivad juuksed koos, kuid oli samal ajal kandjale ehteks.

Talvemütsiks oli naistel Paistus nagu teisteski Mulgi kihelkondades punane kalevist talvemüts, mis koosnes neljast kolmnurksest siilust ja lambanahksest voodrist. Mütsi äär oli mingist paremast karusnahast, sagedamini nugise-, kuid ka kopra- ja tuhkrunahast. Säärased mütsid olid A. Voolmaa andmeil üldiselt kasutusel 19. sajandi esimese veerandini ja hiljem ainult pruudi peakattena (Voolmaa, Trees 1957: 40).

Pikk-kuub (vammus, särk, pikksärk, nöörkuub). Paistu pikk-kuub nagu Tarvastu omagi õmmeldi mustast villasest toimsest vanutatud riidest ning kaunistati all külgedel punasest kalevist lõhandikulapi ning punase, rohelise ja/või sinise kaaruspaelaga. Kaaruspaelast kaunistus oli ka hõlmadel, krael, varrukasuudel, puusadel ning kuue allääres. Kaaruspael valmistati hargiga, kuid võimalik oli teha ka varrastega ja niiviisi, et kaks silma vardal kooti parempidi ühes ning samas suunas. Varrast pööramata nihutati kootud silmad jälle varda paremasse otsa tagasi, nii et jooksev lõng jäi rippuma vasakule poole, kust seda paremale poole tõsteti. (Eesti Naine 1947: 24). Kuue krae pandi punasest, rohelisest või sinisest poekalevist. Kuub kinnitati vöökohal vasest haakidega, mida oli kuni 3 paari. Haake võis olla ka rohkem, aga siis olid need kaunistuseks. Paistu kuub oli nn. puusadega kuub, mille kehaosa oli kokku murtud ühest kangalaiast, nii et ühest riide laiusest sai seljatagune ja teisest hõlmad. Küljelaienduseks õmmeldi mõlemale poole hõlma ja seljataguse vahele kolmnurkne siil, mis oma ülemise, terava otsaga ulatus vööni. Siilu otste kohta tekkisid niiviisi kõrgemad kühmud – puusad. Mehed kandsid pikk-kuue peal vööd, naised mitte. Idamulgi vammused paistsid terves Eestis silma kui ühed enam kaunistatud, eriti rikkalikult olid ilustatud Tarvastu ja Paistu naiste kuued. Nöörilustiste rohkus väljendas kandja jõukust. Samas olid vanutatud villasest riidest pikk-kuued üsna rasked, kaaludes 7–15 naelani (Voolmaa 1990a: 31).

Pikk-kuue all kanti sageli värvilist kaelarätti, mille otsad harilikult selliselt rinnale sätiti, et nende vahelt hõbedased rinnaehted paistma jäid. Mõnikord kanti selle räti all veel teist, tavaliselt valget rätti, nii et selle servad pealmise räti alt näha jäid. (Voolma ja Trees 1957: 35).

Rüü oli linasest või takusest riidest suvine kergem ülerõivas, mis lõikelt sarnanes pikk-kuuega. Eelkõige oli see suvine töörõivas, kuid on teateid ka kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati rüü teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel kasutati rüüd veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks.

Kasukas. Lambanahkne kasukas oli Eesti kliimas ammune ja väga tarvilik kehakate. Seda kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel ning mõnikord isegi kaitseks suvesooja eest. Ilmselt jälgiti riietuse rohkusega mingit moodi või rõhutati asjaomase isiku jõukust (Viljandimaa 1939: 87).

Paistu kasukas sarnanes Tarvastu valge puusadega kasukaga, olles lõikelt pikk-kuue moodi. Kasuka õmblemisel lõigati esmalt nahast ristkülikukujuline tükk, mis vastas mõõtmetelt tellija kehakasvule, keskele lõigati peaauk ning üks pool lõigati pikuti lõhki, nii et moodustusid hõlmad. Pikenduseks lisati hõlmadele ja seljatagusele sama laiad tükid ning kasuka külgedele, pikenduste vahele, kolmnurksed siilud. Paistu kasukad käisid vöökohalt kinni ja nende rinnaesine oli avatud.

Siinsed kasukad kaunistati punaste ja rohekasmustade, pargitud nahast liignahkade ehk rihmadega. Liignahad ilustasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi vöökohast allääreni ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning alläärt kaunistasid peale selle veel tuhkrunahast ribad. (Trees 1957: 57). Kasukate kaunistamisel oli kahesugune otstarve. Ühelt poolt taotleti loomulikult dekoratiivsust, teisalt sai nõnda varjata keerulisemate kohtade (voltide ühendamised, siilude kinnitused jms.) õmblemisel tekkinud vusserdusi.

Kasukaid õmblesid külarätsepad. Õmmeldi tellija pool kodus, rätsep võeti selleks ajaks toidule. Sageli peeti neid veidrateks ja kerglasteks inimesteks. Nende kohta liikus palju naljalugusid. Kas siis mõni miis on va rätsep, räägiti Paistus või istus laua peal, jalad istme all, limpsis niiti ja laksutas tollipulka (Maser 1998: 8). Et head karusnahka saada, söödeti Paistus villalambaid kõvasti. Neile anti jahu, nende hein pidi olema leheline ja neid joodeti puhta veega. Naha saamiseks peeti taludes vanu lambaid, kelle vill lasti pikaks kasvada (samas: 9). Nahka pargiti enamasti talviti küünlapäeva paiku, sest siis oli nn. vaikne aeg.

Sukad kooti Paistus valgest villasest korrutatud lõngast ja laia sääremarjaosaga, s. t. sääred kooti hästi avarad. Kaunistuseks tehti sukasääre laiendiosale tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest korrutatud villasest lõngast lai kirjavööt geomeetrilise kirjaga. Suka alumisel osal ja labajalal ilutsesid viklid. Ka sukasääre ülaserv kooti 1,5 cm ulatuses vikkelkoes.

Paistus algasid sukasääre kirjad suka ülemisest äärest umbes 15 cm kauguselt. Ülemine kirjatriip oli 1–3 cm laiune. See oli sageli hambuliste servadega ning sarnanes Halliste ja Karksi sukakirjadega, ainult selle muster oli rikkalikum. Kitsama ja laiema kirjatriibu vahel oli 1-2 cm ulatuses valget põhja, laiemal osal 10–15 cm laiune kiri. Suka laiem kiri jäi umbes sääremarja kõrgusele. Kitsama kirjatriibu kirjadena esinesid täpiread, ussijoon, kolmnurgad, mitmesugused ristid jt. kirjad. Lai kirjavöönd koosnes kummaski servas olevast äärekirjast ja laiemast keskkirjast. Äärekirjad olid üldiselt sarnased kitsama kirjatriibu kirjadega. Keskkiri kujutas endast vöökirjadega sarnast motiivide rida. Kõige rohkem leidus kirisukkadel viiesilmalisi kirju. Need koosnesid neljast, üheksast, kuueteistkümnest, kahekümne viiest jne. viiesilmalisest (tipule toetuva ruudu) motiivist. (Mulgi kirikindad ja kirisukad 1960: 26). Paistu kirisukkade kirjades kasutati 19. sajandi keskpaigani rohkesti silmusnelinurka ja kaheksaharulisi tähti. Viimastest on kombineeritud ka keerulisemaid motiive. Ühte huvitavat Paistu sukapaari säilitatakse Peterburi Riiklikus Vene Muuseumis. Selle kirjeldus leidub H. Linnuse raamatus Tikand Eesti rahvakunstis. Suka põhitoon on valge, millesse värviline kiri on kootud rõhtloodis triipudena. Kirja triipudele on peale tikitud brodüürid, milledest üks on pea- ehk suurkiri, sellest ülal ja all korduvad kitsamad kirjad, pöia alguses labajalast ülalpool aga on veel üks joonega piiratud kiri. Peale peakirja on kõigi tikitud brodüüride juures täpselt arvestatud sukasse kootud värvilist kirja, mis koosneb ühest motiivist. Peakirjas kordub kaks erinevat asümmeetrilist elementi ja teda piirab ülal ning all kitsas siksakjoonega äärkiri. (Linnus 1973: 32).

Jalasääred mähiti ribarättidega jämedaks ning nende peale tõmmati avara säärega sukad. On ka selliseid teateid, et sukk-kott topiti takkusid või paberit täis, et jalg jämedam ja ilusam välja näeks (Manninen 1928: 29). Paistust pärineb ütlus, et noorigu kõndsi ku karu, es nõrgu ega painu jalust kuskile poole (Mulgi kirikindad ja kirisukad 1960: 25). 19. sajandi teisel poolel kanti Paistus veel laia sääreosaga sukki, kuid üldiselt juba ilma sääremähiste või takkudeta. Sukad köideti põlve alt säärepaeltega, kuid need ei jäänud seeliku alt nähtavale.

VM-i E-kogus on hoiul 19. sajandi algusest pärinevad villased Paistu sukad (VM 8992/E 415), mis on võrdlemisi hästi säilinud ning mille ülaservas ilutseb 1,5 cm laiune vikkel ja laial sääreosal uhke geomeetriline kiri. Säilinud on ka ühed teolkäimise takused sukad 1840. aastatest (VM 9108/E 524).

Kindad. Paistu kindad kooti jämedamast lambavillasest lõngast. Põhilised kudumistehnikad olid kirjamine ja vikeldamine. Vikeldamist kasutati kindapära ja sõrmkinnaste kudumisel. Tavaliselt kandsid Paistu naised kirikindaid, harvemini vikeldatud kindaid. 19. sajandi esimesel poolel olid kindad oma kujult labakindad ehk peokindad. Alles sajandi teisel poolel hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel. Kindakirjad olid enamasti geomeetrilise ornamendiga. Iseloomulikud olid risti üle kinda kulgevad kirjad, oli aga ka ühe- ja kahekordseid rõhtsuunalisi võrestikke. Paistu tuntumad kindakirjad olid ubalehekiri, maasikaõiekiri, tõllakiri, aknaruudukiri, põrsakiri, ämblikukiri, tähtlik kiri, kitsisilmkiri jm. Omapärane oli lehepõnnikiri, kus helepunasel põhjal olid tumerohelised lehepõnnid ja helekollased sakid. Üldised olid ka elgukirjad, mis tihti koosnesid mitmetest eri motiividest. Elkudeks kutsuti Mulgi murdes mitmeid lumehelbetaolisi kujundeid (Mulgi kirisukad ja kirikindad 1960: 14). Uusi mustreid saadi naabritelt, samuti kirikus ja laadal käies. Kinnastesse kootud ornamentidel oli maagiline tähendus. Näiteks silmusnelinurk, loogeline joon, kaheksakand ja viie silma pealt sarvikule omasid kaitsvat toimet. Põrgutulbakiri, mis koosnes kaheksaharulise tähe, aotähe ja tulba motiividest, kaitsnud inimesi ihunuhtluse eest. Seitsme täpiga tulp tähendanud seitset risti ja viletsust, aotähe tulba osa peetud aga elu sümboliks. (Mulgi kindad 1998: 1).

Kindapärad olid algul kitsad ja parempidi viklis ehk soonikkoes. Alates 19. sajandist muutusid need aga laiaks ja uhkeks. Pidulikel juhtudel kooti sakilisi ning risti- ja põikilapilisi randmeosi. Paistus kanti kirikinnaste kõrval ka kirjatud pära (randmeosa) ja valge kirjamata labaga kindaid. Need sobisid hästi valgete laia sääreosaga sukkadega.

Paistu naised armastasid ka roositud kindaid. Roositud kiri tehti punasele, oranþile või mõnele muule eredavärvilisele põhjale. Roosimine tähendab kudumist parempidi silmades, nii et kirjalõngad veetakse kudumise ajal eseme hüvipoolele madalpiste moodi. Kasutati ka roosimist tikkimise teel.

Vanad vilunud küla kindakudujad kudusid kirjad peast, sageli pimesi. Nad pidasid kirjade silmade arvu meeles eri värvi lõngade järgnevuse järgi. Kinnaste suurus ja lõnga jämedus olid paiguti erinevad. On teada, et ületõmbekindad võisid olla 32 cm pikad ja 15 cm laiad.

Jalatsid. Peamised jalanõud 19. sajandi keskpaiku olid Paistus nagu mujalgi viisud ja pastlad. Pastlad tehti ühest nahatükist, tallaõmbluseta ja tärkmetega ning seoti jala ümber tärkmetest läbi mineva paela või nööriga. Argipäevadel kanti harilikust parknahast pastlaid, eelistati paksema, seega vanema looma nahka. Pidulikul puhul eelistati aga õhemast, vasikanahast pastlaid, mida oli kergem töödelda. Pargitud nahast pastlad olid mugavad, need ei kuivanud kõvaks ega veninud märjaks saades. Seetõttu olid pidulikel puhkudel kantavad, aga ka jõukama rahava pastlad tehtud ikka pargitud nahast. Paistus tehti peenemad kirikupastlad mustast parknahast. Ninal oli kaunistuseks villane lõng või punasest nahast kant ehk teräsk. Pastelde juurde kuulusid linast, harvem kanepist tehtud pastlapaelad, mis põlvede alla kinni seoti. Kui pastlaid tegid peamiselt mehed, siis pastlapaelu valmistasid naised ja lapsed. Pidulike pastelde juurde kuuluvaid paelu pesti ja pleegitati hoolega.

Pasteldega on seotud ka mitmeid tähelepanekuid vanarahva uskumustes. Näiteks ennustati pastelde katki minemise järgi noorte inimeste tulevikku. Kelle pastlad enne ninast katki läksid, sellele ennustati peremehe- või perenaisepõlve, kellel aga kanna poolt, see pidi jääma sulaseks. (Astel 1993: 26).

Ehted. Paistu naise ehtekomplekti kuulusid vitssõled, väikesed valatud kuhiksõled, keskmise suurusega uhked kuhiksõled, preesid ja kannaga rahad. 19. sajandil kanti hõbeketti enamasti ühe kannaga rahaga või klaashelmestest keesid, armastati ka sõrmuseid.

Mehe ülikond

Paistu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku linane särk, poolpikad valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, sukad, kindad, pastlad ning lambamust viltkaabu ehk kaapkübar.

Särk (ame, hame, kaukaga hame). Paistus kandsid mehed argipäeviti jämedast linasest riidest ja pidupäeviti peenest valgest linasest riidest särki. Särgi lõige sarnanes üldjoontes naistesärgi lõikega ning kuigi varrukatel polnud värvlit, olid varrukasuud äärestatud tagide ja kitsa pilupalistusega. Särgi rinnal ja seljal piha kõrgusel oli jämedamast riidest vooder, mis õlgade pealt ei kinnitunud särgi külge ja mis rinna ees eraldi palistati, nii et moodustus kauka. Igapäevastel töösärkidel oli kaugas ainult ühel hõlma poolel. Kaukas hoiti piipu, tubakakotti, tulerauda, rahakotti, toitu jm. Kahekordne piht olevat olnud selleks, et teoorjuse ajal kupja kepp nii valus ei tunduks (Manninen 1927: 151). Põhjendatum tundub voodri kasutamine kulumise või higistamise vastu (Kuigo 1968: 277). Meestesärgi rinnaesise lõhandik kaunistati rikkaliku põimpiluga. Püstkrae ääristati tagidega. Nendele järgnesid kahetulbaline pilu, paar rida püvisilmpisteid ja jällegi kahetulbaline pilu. Kahe pilukaunistuse vahele krae keskele tikiti sageli ristikud ja kõverikud. Tagid kaitsesid riideserva kulumise eest ning need õmmeldi tavaliselt värvlite ja püstkraede serva, harvem ka õlalappide äärde. Särkidel ei olnud nööpe, kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga.

Meestesärgid olid jätkuta ja lühemad, ulatudes enamasti põlvini. Särk pükstes tõmmati kotina üle värvli. Et see paremini pükstes püsiks, lõigati kaelaava nii, et särgi tagaosa jäi esiosast pikem. Särgi laiendamiseks külgedel olid alumises külgservas ca 10 cm sügavused lõhikud (samas: 278). Töömehel kulus aastas 2-3 särki.

Püksid (kaltsad, kaldsad, kalsad). Paistu mehe pükste materjaliks oli valge linane või tasapindne toimne valge villane riie. Püksid olid poolpikad ja püksisääred seoti altpoolt põlve säärepaeltega kinni, nii et sääreosa moodustas koti. Püksid kinnitati eest nööriga (kablaga) või nööbiga.

Pikk-kuub (vammus, särk, nöörkuub, pikksärk) oli meestel lõikelt samasugune nagu naistelgi ja see õmmeldi mustast toimsest villasest riidest. Meeste vammused olid kurgu alt kinnisemad kui naiste omad. Peamine erinevus oli kaunistustes. Meestekuubi kaunistati rikkalikult punase nöörilustuse ehk kaaruspaelaga. Nöörkaunistused olid peamiselt krael, ees hõlmade ääres kuni vööni, varrukasuudel ja küljelõhendikel. Kuue krae oli tumesinisest, rohelisest või tumepunasest kalevist. Lõhandikulapp oli meestel rohelisest kalevist ja selle kohale pandi punane nöör. Ainult paiguti oli meeste kuubedel vähem nöörkaunistusi kui naiste omadel. Ka Paistus öeldi: mida rikkam mees, seda uhkem kuub (Pärdi 2000: 23).

Üldine komme oli kanda kuube rinna eest lahti, isegi pakasega. Seda mainib juba Petri. Mehed kandsid alati pikk-kuue peal vööd.

Pikk-kuub oli auväärt kehakate, viimati eriti Lõuna-Eestis. Näiteks mäletati Rõuges, et vanast mindi kas turgu või mujale, kas suvel või talvel, kas kohtu ette või lauakirikusse, kõlla või pulma, ikka pidi seljas olema (Manninen 1927: 23).

Rüü. Suvel kanti kerge pealisrõivana lõikelt pikk-kuuega sarnanevat valget toimset linast või takust rüüd. Nagu naisedki, tõmbasid mehed sajuse ilmaga üle kasuka veel rüü ja sellele omakorda peale pikk-kuue.

Kasukas tehti tavaliselt valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini kasutati vasikanahku. Meestekasukaid kaunistati musta liignahaga. Kasuka peal kandsid mehed vööd, mille vahele pistsid piitsa ja kindad.

19. sajandi II poolel kandsid noored mehed pidulike rõivastega valge kasuka peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd.

Vöö (pussak, pussakas, ööke, meestevöö). Meestevöödeks olid Paistus laiad villased võrkvööd või kõlavööd. Villaste meestevööde peamine liik oli ca 3 m pikkune võrkvöö, mida kanti väljaskäimise rõivastega (Astel 1998: 145). Kasutusel olid ka kõlavööd, mis kooti õhukeste nelinurksete lauakeste ehk kõladega. Kudumi mõlemad pooled olid tihti sarnased. Sageli olid vöö otstes tutid, mis jäeti ette rippuma. Vöö oli meestel eelkõige ülerõivaste kooshoidmiseks.

Vööd kanti peamiselt pükstel, kuid ka pikk-kuuel ja kasukal. Kootud meestevööd erinesid naistevöödest selle poolest, et need olid pikemad ja mähiti kaks korda ümber keha: eest tahapoole ja tagant ettepoole. Otsad jäid vöö vahelt läbi panduna külgedele rippuma.

Mulgi meesteülikonnale oli iseloomulik ka pükste peal kantav nahkvöö koos selle küljes rippuva musta nahktaskuga. Taskus hoiti kõige tarvilikumaid esemeid: raha, nuga, piipu, tubakakotti, tulerauda, taela jm. Seda kandsid kõik mehed noorusest hauani (Voolmaa 1990a: 18). Vööl arvati terveks tegev jõud olevat ning selle kandja oli kaitstud halbade inimeste ja jõudude (kuri silm, vaimud) eest.

19. sajandi keskel hakati Eestis kasutama helmevöösid. Need olid kaunistatud klaashelmestega (kudrused, pärlid) ja neid kandsid mehed pidulikul puhul ülerõivastel. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga kaetud vasest või hõbedast pandlad. Helmevöid tegid ka naised ise, kuid sagedamini osteti neid ringirändavatelt harjuskitelt, laadalt või linnast (Astel 1998: 225).

Kindad. Tavaliselt kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid, pidulikumad kindad kooti aga värvilisemad. Kanti ka sõrmkindaid. Usuti, et ilma kinnastata pole mehe rõivastus täielik. Seepärast rippusid isegi suvel kindad vöö vahel. Ka kosja mineja pidi endale eelkõige muretsema ilusad kirikindad. Mulkidel rippus kindlasti looga küljes paar kindaid, nn. loogakindad, kui pruuti peigmehe koju sõidutati.

Viljandi Muuseumis leiduvad hästi säilinud meeste kirikindad 1830. aastate Paistust (VM 2935/E 334). Need labakud on kootud lambamustast ja valgest villasest lõngast, ülal 2 cm laiuse lambamusta-valge vikkelkoes äärega.

Peakate. Peakatteks oli Paistus lambamust, ülespoole kitseneva rummuga kaap, talvel kanti aga lamba- või rebasenahkset kõrvadega mütsi. Enamasti tehtud talvekübarad lambanahast: pesa olnud seest karune, pealagi kaetud musta parknahaga või riidega, kõrvad karused. Jõukamate talvekübarad olnud rebase- või saarmanahast. (Voolmaa 1990a: 20). Talvemütse tehti ise, lasti rätsepatel valmistada või osteti linnast. Meeste juuksed ulatusid kõrvadeni või oli pikemad, keskel lahuga. Juuste sugemiseks tarvitati seaharjastest harja. Naisemehed kandsid kõik ka pikemat või lühemat habet, poissmehel võis habe puududa.

Jalatsid. Jalatsiteks olid meestel nagu naistelgi paju- või niinekoorest viisud ja terava ninaga pastlad. Tööjalanõudena kanti sageli veel veisenahast raagnahkseid pastlaid. Meeste pastlapaelad seoti poole sääreni. Tööl kanti pastlaid jalarättidega, pidulikel puhkudel aga sukkade ja sokkidega. Talvesukad olid mustad villased, suvesukad aga valged linased. Saapaid hakkasid rikkamad kandma alles 19. sajandi kolmandal veerandil.

Pastelde valmistamine oli talus tavaliselt meeste töö. Neid püüti teha vanal kuul või vastlapäeval, arvates, et need siis kauem vastu peavad (Astel 1993: 26). Viljandimaalt on teateid, et uute pastelde hoidmiseks käidi kirikuteel paljajalu (samas: 16). Pastlaid hoiti kokkuseotult aidas või rehetoas naela otsas. Katkisi jalanõusid paigati seni, kuni täkmed veel terved olid.

20. sajandi alguseks asendub rahvarõivas Paistus linnamoelise rõivaga. Ainult vanemaid naisi võis kirikus näha veel rahvarõivastega. Kodu-uurija M. Torm kirjutab: Rahvariide asemele tuli ühevärviline villane, poolvillane - linnalõimega, linane ja takune riie. Jõukamad ostsid poest villast, siidi ja sametit. Tegumood aimas järele linnakodanikke. Pearätt kadus, asemele tuli tanu ja pikkade narmastega siidrätt. Tüdrukud kandsid narmasteta siidrätti. Ka meeste riidemood muutus. Hakati kandma kraed, lipsu, maniskut, kuube ja poolsaapaid - kamasse. Vanemad mehed säärsaapaid. Üliriieteks oli palit ja talvel riidega kasukas. (Torm 1960: 18).

Paistu rahvarõivad ja ehted Viljandi Muuseumi etnograafiakogus

Paistu kihelkond on Viljandimaal Viljandi kihelkonna järel arvukuselt teine piirkond, kust on aegade jooksul muuseumi kogutud väga esinduslik rahvarõivaste kollektsioon – kokku 142 üksikeset. Holstre vallast saadud esemete põhjal saab koostada kõige täielikuma naise rõivakomplekti, mida muuseumil üldse eksponeerida on võimalik: kasukas (VM 9194), vammus (VM 9108), seelik (VM 9723: 1/E 507), särk (VM 9723: 2), põll (VM 271/E 88), tanu (VM 9536), viielõngaline tekk (VM 4301/E 99), kindad (VM 407/E 78), sukad (VM 2421/E 68), kirivöö (VM 9723: 5) ja lahttasku (VM 4308/E 33). Kogu ehteks võib kahtlemata pidada 13 vammust ehk pikk-kuube, millest kolm pärineb 19. sajandi I poolest. Kaks neist on valmistanud Holstres kohalik rätsep (VM 9106: 1/E 442; VM 9106: 2/E 441), kolmanda naisekuue kohta on teada ainult aastaarv 1826 (VM 9728).

Seelikuid on Paistust kogutud 6 ja need on valmistatud 19. sajandi keskpaigas või II poolel. Tolle aja seelikud on enamikus juba erksavärvilised, mida tingis 19. sajandi II poolel järkjärguline aniliinvärvide kasutuselevõtt. Näiteks võiks tuua Holstre vallas valmistatud ja üle 140 aasta vanuse labases tehnikas seeliku (VM 9536/E 506), mis on kahelaidne, ebakorrapäraste lappvoltidega ning mille triibustikus on punasel põhjal kõrvu kollased, punased, rohelised, rohekashallid, helesinised ja hallid triibud.

Särgikollektsiooni esindab Paistust 6 särki, neist kaks särgipihta. Särkide vanus ei ole nii aukartustäratav kui Halliste ja Tarvastu särkide oma – kõik on õmmeldud 19. sajandi keskpaiku või II poolel. Ühel särgil (VM 9723: 2) on teada ka valmistaja – Loviise Kalu Paistust. Veel on säilinud mõned valge rikkaliku tikandiga särgiosad, nagu krae ja õlalapid.

Põllede kogus on linnamoeliste põllede kõrval ainult üks linane etnograafiline (VM 2071/E 88) Holstrest. Põlle allservas ilutseb 32 cm laiune punasest maagelõngast rist- ja varspistes pinda kattev kiri, moodustades kaldruudud, mille keskel on suuremad ja nurkades väiksemad ristpistemotiivid ning motiivide vahel varspistes täpid. Põlle allservas on 1,7 cm laiune niplispits.

Pikk-kuubede kõrval on E-kogu uhkus kahtlemata Tarvastu tanude kollektsioon. Neid peakatteid on aegade jooksul kogutud 39. Sellise kogu põhjal saab juba üldistusi teha, arvestades, et ka Viljandi ja Tarvastu kihelkonnast on neid kogunenud kenake hulk. Vanimatena võiks ära nimetada ühte 18. sajandi lõpust pärinevat tanu (VM 3542) ja kolme 19. sajandi I poolest pärinevat Mulgi rätti (VM 2924/E 77; VM 9106/E 423: 4; VM 9106/E423: 8). Kahe viimase kohta on kataloogis tegijana nimetatud Rõõmu noorikut ja valmistamisajaks 1830. aastaid. Paistust on pärit ka uhke valgest tüllist kirmirätt (VM 3354/E 9), millele on käsitsi tikitud õiemotiivid ja mille servas on kitsas poepits. Kataloogi andmeil on räti vanus 200 aastat. Pearätte leidub kogus kuus, neist neli on siidrätid. Kõik pearätid pärinevad 19. sajandi keskpaigast. Kaelarättide hulka kuulub muuseumi E-kogus ainsana Holstres Sova talus ca 150 aastat tagasi valmistatud rätt (VM 9356), mis saadi 1960. aastal Anu Kikkalt.

Kõige arvukama kollektsiooni moodustavad vööd, mida on kokku 30. Nende hulgas on peamiselt kirivööd, kuid ka meeste villased vööd. Vanim võrkvöö on valmistatud 19. sajandi algul Õisus (VM 1938/E 96) ja vanim kamlottvöö 120 aastat tagasi Paistus (VM 4306/E 52). Paistust on saadud ka üks seeliku pook (VM 9194/E 691), mis on kootud kõladega. 19. sajandi lõpust pärineb ainus Paistu helmevöö (VM 9215/E 759), mida tavaliselt kandsid noored mehed kasuka peal.

Sukki ja kindaid on Paistust saadud 14 paari. Kinnastest on 6 paari sõrmikud ja 2 paari labakud. Erilisi haruldusi nende hulgas ei ole. Sukki esindavad nii villased, takused kui puuvillased eksemplarid. Harulduseks võib pidada 19. sajandi algusest pärinevaid laia sääremarjaosaga sukki (VM 8992/E 415), millest oli juttu eespool naiste sukkade juures.

Huvitavamate rõivaosadena võiks nimetada veel ühte Paistu lahtkraed, ninarätte ja kolme lahttaskut. Viimased on õmmeldud 19. sajandi lõpul. Lahttaskut kanti tavaliselt särgi peal. Üks taskutest on registreeritud kataloogis mõttekoti nime all (VM 372/E 34).

Paistust on muuseumi toodud ka lasteriideid: kataloogi andmeil 1830.-1840. aastatel kasutusel olnud puuvillane kootud mähis, puuvillased heegeldatud imikupüksid, linane särk ja puuvillasest niidist kootud jakk. Jaki allservas ilutseb sakiline, 10 cm laiune vikkelosa. Päritolu kohaks on märgitud Holstre, aga pole teada, kas neid kasutati mõisas või taluperes.

Lisaks vanadele tekstiilidele säilitatakse VM-i etnograafiakogus 59 Paistust saadud ehet, mille kasutamisaeg jääb 13.–19. sajandisse. Need on 7 hoburaudsõlge, nurksõlg, 2 rõngassõlge, südamekujuline sõlg, 3 sõrmust, 6 vitssõlge, 32 rinnalehte, 4 krõlli, hõbedast kaelaraha, hõbeprees ja helmekee.

(Artikkel jätkub järgmises aastaraamatus.)

Kirjandus

Lühendid

ERM A = Eesti Rahva Muuseumi kogu
VM = Viljandi Muuseum
E-kogu = Etnograafiline kogu