Tiina Jürgen – Viljandi Muuseumi etnoloog

Etnograafiline kogu (E-kogu) moodustab Viljandi Muuseumi seinte vahele aastakümnete jooksul kogutud rikkalikust materjalist omapäraseima osa. Siin säilitatakse töö- ja tarbeesemete kõrval ka esivanemate kunstiloomingut: kaunilt kujundatud vaipu, mitmevärvilisi kindaid–sukki, pilkupüüdvaid vöösid, uhkeid ehteid ja palju muud. Viljandi Muuseumi tööpiirkonda on kuulunud muuseumi algaastatest kuni tänaseni kogu praegune Viljandi maakond ning osa Jõgeva, Pärnu ja Valga maakonnast ehk järgmised kihelkonnad: Viljandi, Paistu, Tarvastu, Halliste, Karksi, Helme, Kõpu, Suure-Jaani, Pilistvere, Kolga-Jaani, Põltsamaa. Need piirkonnad moodustasid varem Viljandi maakonna ja olid sajandipikkuse ajaloo vältel omavahel poliitiliselt, majanduslikult, kultuuriliselt ja etniliselt tihedalt seotud.

9. mail 1929 organiseeriti Viljandi Kodu-uurimise Selts, mis tegeles Viljandi vanema ajaloo uurimisega, tutvustades seda elanikkonnale loengute teel ning ajakirjanduse kaudu. Seltsi suurimaks ürituseks sai aga muuseumi taastamine Viljandisse 1933. aastal. Sama aasta 5. oktoobril valitud uue 5-liikmelise juhatuse ülesandeks sai muuhulgas ka laialdane muinsusesemete kogumise organiseerimine, üleskutsete tegemine ning uute liikmete värbamine. Selleks avaldati ajalehtedes hulgaliselt teateid, kus paluti muuseumile teada anda soovist hakata selle usaldusliikmeks. Samas esitati ka üleskutseid vanavara kogumiseks koos esemete loeteluga, mida muuseumi tuleks tuua (Sakala 1933, 24.okt.). Rahvas reageeris elavalt ning peagi oli loodud laialdane usaldusliikmete võrk, kellelt hakkas esmajoones laekuma etnograafilist materjali. Tublimate kogujatena paistsid silma A. Mikk Uue-Võidu vallast (VM KR Mikk), A. Pertma Holstre vallast (VM KR Pertma: I–IV). Agar vanavara koguja oli ka tolleaegne muuseumi juhatuse esimees A. Kivirähk ise (VM KR Kivirähk), kelle kogumispiirkonnaks oli kogu Viljandi maakond. Üheks teenekamaks kogujaks üldse võib aga kahtlemata pidada H. Raidlat (Graubergi) Soosaare vallast (VM KR Raidla), kelle kogumispiirkonnaks oli samuti kogu Viljandi maakond. 1936. aasta aprilliks oli ta muuseumile üle andnud 309 eset. Teisel teenekal kogujal, A. Mikul, oli see arv 286 (Sakala 1936, 12. apr.). 1934. aastal alustasid oma aastatepikkust kogumistööd veel Kuude kooli õpetaja T. Kihuoja (VM KR Kihuoja), hilisem muuseumi juhataja T. Parri (VM KR Parri I–II), J. Soopa Sürgaverest (VM KR Soopa), A. Napp Heimtalist (VM KR Napp), H. Johanson Vastemõisast (VM KR Johanson) ning õpetajad K. Mets (VM KR Mets) ja P. Adamson (VM KR Adamson). Usaldusliikmete agarust on mõõdetud siin kogutud esemete arvu ja aastatega, mil koguja aktiivselt tegeles kogumistööga. Neile on muuseumi poolt avaldatud korduvalt tänu ka ajakirjanduses. Ajaleht "Oma Maa" 1937 aastast kirjutab: "Kodu-uurimise Seltsil on usaldusliikmeid kokku 35, neist töötavad 15, kuna teised pole üldse töötanud. Kolm agaramat usaldusliiget valiti teeneliseks usaldusliikmeks ja vabastati seltsi liikmemaksust: A. Mikk, T. Parri ja H. Raidla"(Oma Maa 1937, 5.veebr.).

1935. aastal, kui muuseum oli leidnud ulualuse endises Fräuleinstifti ruumides Jakobsoni t.1 ja usaldusliikmete poolt äsja kogutud esemeid said ka külastajad osaliselt vaadata, kirjutas "Sakala Pühapäev": "Siin on terve hulk sarnaseid asju, mis juba hakkavad muutuma haruldasteks ja mis ammugi tarvitamiselt kõrvale jäetud. Riiulil on üle 10 puust kannu, mis kõik isesuguselt ja omapäraselt kaunistatud. Samuti on terve hulk puust margapuid, nuie, rasvaküünalde valamise vorm, puust mitmeharuline küünlalühter, kaunistatud kandlekujulised rangipuud, puuhangud jm." (Sakala Pühapäev 1935, 11. mai). Huvitavate esemetena nimetatakse samas artiklis veel puust lukku puust võtmega ja karjakrappi, mille vanuseks loeti tol momendil vähemalt 100 aastat. 

Eelnevalt tsiteeritud artikli kirjutamise ajaks oli juba muuseumi kogutud ka arvukalt rahvarõivaid – vammuseid, kampsuneid, kindaid, tanusid, vöösid jt., peamiselt Tarvastust ja Holstrest. Sel perioodil olid muuseumi kogud veel korraldamata, katalogiseerimata ja oma kohale asetamata. Puudusid isegi riiulid. Eespool mainitud artiklis kurdetakse, et kõik need korraldustööd nõudvat mitte just suuri summasid, aga siiski raha. Raha aga muuseumil ei olevat.

 1935. aasta oktoobri algul tuli kokku Viljandi Kodu-uurimise Seltsi erakorraline üldkoosolek, kes võttis muuhulgas vastu ka muuseumi kodukorra. Selle kohaselt pidid muuseumi tööd juhtima ja teostama muuseumi juhataja, juhatus, osakondade juhatajad, nõukogu ja usaldusliikmed. Kodukorra kohaselt valiti uus muuseumi juhatus neljaks aastaks, kusjuures juhatajaks sai A. Kivirähk, liikmeiks valiti A. Westrén-Doll, T. Parri ja A. Asberg. Töö paremaks organiseerimiseks moodustati esemeliikide järgi mitmed osakonnad, kusjuures etnograafilise kogu puuajastu osakonna juhatajaks valiti W. Sasi ning sama kogu riideajastu osakonna juhatajaks L. Käsper (Sakala 1935, 4. okt.).

Pühapäeval, 16. veebruaril 1936 avati muuseum pidulikult külastamiseks. Avaaktusele oli kogunenud 40 külastajat eesotsas linnapea ja ajakirjanduse esindajatega. Avatud muuseumis oli kolm osakonda: arheoloogia, etnograafia ja arhitektuuri. Ajaloo, raamatute ja kunsti osakond ei olnud avamise ajaks veel valmis. Muuseumi sai külastada ainult pühapäeviti kella 14–17.00-ni, põhjuseks oli palgalise töötaja puudumine.

1936. aasta suvel viibis Viljandi muuseumis H. Kurrik Eesti Rahva Muuseumist. Ajakirjanduses leidis tema külaskäik elavat vastukaja. "Vaba Maa" kirjutas: "Rahvariiete eriteadlane prl. Kurik tutvunes peamiselt rahvariiete osakonnaga. Ta pidi konstateerima, et Viljandi muuseumis on rohkelt selliseid rahvariiete eksemplare, milliseid ei leidu isegi Raadil muuseumis. Nende harulduste hulgas leidus kaks pearätikut, üks tanu, üks vöö jne. Prl. Kurik võttis haruldustest mustrite koopiad"(Vaba Maa 1936, 23.VII). Samal ajal märgib "Sakala": "Teadlase tähelepanu köitsid ühe tanu pitsid, päärätiku ilustised, kahe tanu muster, mitmed põllemustrid, üks sõba jne. Need vanad rahvarõivad on Viljandimaa päritoluga ja mujal neid ei leidu" (Sakala 1936, 24. juuli). 

1938. aasta jüripäeval läks senine muuseumi hoone, nn. Stifti maja, Sõjaministeeriumi valdusse, mistõttu muuseum pidi endale jällegi uue ulualuse otsima. 1. juulil 1938 kolitigi eramajja Posti t. 10, kus üüriti kolmeks aastaks kuus tuba. Ruumid olid väikesed ning osa fondist, nimelt raidkivid, paigutati aeda lageda taeva alla (Oma Maa 1938, 8. juuli ).

1938. aasta lõpuks oli muuseumis arvele võetud 2943 eset, neist etnograafilisi eksponaate 1210. Külastajaid oli olnud avamise päevast peale 6552 inimest (Joost 1978). 

Kuna etnograafilist materjali oli laekunud juba hulgaliselt, siis 1938. aastal võiski muuseumi uutest ruumidest pooltes (kuuest kolmes) näha juba etnograafia väljapanekut: naiste rõivad, naiste ja meeste töö- ning tarberiistad, põllutööriistad. Kogumistöö aga jätkus.

"Oma Maa" veergudel teatati, et asjade kogumisel tegutses tollal palgalisena A. Mikk. Energilist tegutsemist loodeti ka vahepeal Tuhalaande elama asunud H. Raidlalt. Samas avaldati arvamust, et nii meeste kui naiste töö- ning tarberiistade arvu kasvu olevat oodata juba lähemal ajal. Muuseumisse toodud esemetest märgiti ära Olustvere mõisast saadud magasiaida pulki, mis saadi A. Pajori kaudu. Vastemõisast kellegi Johansoo käest aga loodeti saada täiesti töötamiskõlblik käsikivi (Oma Maa 1938, 8. juuli). Ühe huvipakkuvaima esemena toodi sel ajal Soosaare vallast muuseumi nn. hundikõri. See nõidumisriist kujutas enesest puud, mille ots oli kasvanud mõlemast otsast kokku. Sellist hundikõri tarvitasid Soosaare valla inimesed mitmesuguste nõidumistükkide tegemiseks. Et tuleks hea viljasaak, selleks visati vilja hundikõrist läbi.

Usaldusliikmete ülesanded ei olnud kerged. Puudus liiklusvahend, tuli kokku puutuda mitmesuguste inimestega. Tihti ei tahetud väärtuslikumaid esemeid ära anda, kuna neid hoiti ja hinnati perekonna aaretena põlvest põlve. Oma annetatud esemeid sooviti tihti muuseumi väljapanekute hulgas näha. Näiteks Moosi talus Holstre vallas avaldati 1939. aastal vanavara kogujale pahameelt selle üle, et Viljandi muuseum ei ole äripäeviti üldse avatud. Olevat käidud muuseumi endises kui ka praeguses asukohas ukse taga, kuid sisse ei olevat kumbagi korra aeg saadud. Öeldi, et milleks teile esemeid anda, kui teie neid maarahvale vastuvõetaval ajal üldse ei näita (VM 3630: 128). 

Teeneline usaldusliige A. Mikk käis poolteise aasta jooksul läbi ligikaudu 260 talu, neist Holstre vallas 69 , Viljandi vallas 45, Vana-Tänassilmas 32, Paistu vallas 23, Uusnas 16, Heimtali vallas 16, Suure-Kõpu vallas 23, Polli vallas 10 ja Tarvastus, Vana-Võidus, Sürgaveres, Paistus vähem talusid... Rännakud sooritati jalgrattal. A. Mikk kogus selle aja jooksul 485 numbrit... (Sakala 1939, 9. jaan.).

Kogumistöö käigus kirjutati üles huvitavat informatsiooni mitte ainult muuseumile saadud esemete kohta, vaid ka vanainimestelt kuuldud huvitavaid mälestusi nii inimeste kui ka esemete kohta. Näiteks võiks tuua read usaldusliikme A. Miku 1938. aasta korjandusaruandest kogumistöö kohta Holstre valla Pirmastu Viisukülas: "Illmann rääkis, et Holstres olli umbes 50 aastat tagasi kuulsam päärättide tegija Märtson Ell. Temal ollid jalad vigased, ei saanud isi sugugi liiku, alati teised pidid aitama. Tema tegi nooriku rätte, niid ollid õige suurepäratsed, ja elas sellest hästi ära. Harilikke rätte tegid teised, neid olli Holstres mitu. Nooriku rätt maksis 7 rubla, siis olli ka materjal tegija poolt. Harilik rätt maksis sel ajal kolm kuni neli rubla ja materjal olli siis tehalaskja poolt" (VM 3630: 65, 66).

Et kogumistöö nõudis kogujalt väga head suhtlemisoskust ja vahel rohkemgi, näitab järgmine A. Miku sissekanne korjandusaruandes pärast edukat käiku Juurika Kingul Tänassilma vallas (end. Uusna): "Siin olin juba ennemalt käinud, kuid siis ei olnud talurahvast kodus. Ka keegi teine Viljandi muuseumi korjaja olevat sääl mitme aasta eest käinud. Talus suhtuti algul minusse umbusklikult ja isegi veidi vaenulikult. Kuna mul oli andmeid, et talus on väga vanasid ja haruldasi rahvarõivaid ja, et neid mitte kellelegi ei taheta anda ega näidata, siis võtsin kokku kõik enda oskused vähemalt nende näha saamiseks. Kogemustest tean, et kui juba näidatakse, siis tavaliselt ka midagi loovutatakse. Paaritunnilise jutupuhumise järele suutsin võita nende täielise usalduse ja siis hakati ka oma rahvarõivaste tagavara mulle näitama. Osa on ümbertegemisega muuseumile kõlbmatuks muutunud. Muuseumile annetati (müümist peeti alandavaks) säilinud rahvarõivais harulduseks muutunud palapoolik ja üks vöö. Juurika perenaine Liisa Kingur on rekordiliselt suure hõbedast Vana Tarvastu kuhiksõle omanik. Seda sõlge ei olnud kahjuks seekord kodus, oli antud kellegi sugulase kätte. Võib loota selle sõle annetamist Viljandi muuseumile. Oli ilmne, et annetaja soovib, et tema annetusest kirjutatakse ajalehes. Loetakse "Oma Maad" ja "Uus-Eestit"" (VM 3630: 128).

1940. aastal sai muuseum endale alalised, senisest avaramad ruumid ja palgalise koosseisu. Uueks asupaigaks määrati vana apteegi hoone Tombi platsi ääres (Kindral Laidoneri plats). Tegelik ümberkolimine toimus 1942. aasta veebruaris. Selleks ajaks olid muuseumi töö ja väljapanekud täielikult ümber korraldatud. Tolleaegne Viljandi ajaleht "Sakala" kirjutas, et etnograafiline osakond võttis enda alla kolm ruumi, sisaldades arvukalt hästivalitud eksponaate Viljandimaalt. Leidus kauneid kunstipäraseid õllekanne, puust söögi- ning tarbeesemeid, puust tünne, lukke, riive, õllelüpsikuid, koorekirne, lasse, lähkreid. Ära märgiti huvitavalt pahast kasvanud piipu, mis sarnanes magavale koerale, pulmarange, sadulaid jm. Haruldustena nimetati kangaaurutamise rulli ja kangatõmbamise pinki (Sakala 1945, 7.IV). Kangaaurutamise rull oli puusilinder, aukudega külgedel. Silindrisse juhiti aur, mis siis aukude kaudu riidesse valgus. Kangatõmbamise (venitamise) pink saadi Soosaare vallast 1936. aastal ja selle kohta märgiti ajalehes "Vaba Maa", et selline pink olevat ainuke eksemplar ja teistel muuseumidel toda riistapuud polevat ning Tartu muuseum himustavat seda omale (Vaba Maa 1936, 15. veebr.).

Tunnustussõnu etnograafilise kogu kohta Viljandi muuseumis ütles H. Kurrik 1943. aastal: "Teine muuseum, mil õnnestus paari aastaga rajada täiesti uus etnograafiline osakond, on Viljandi muuseum. Siinjuures on kogu nii suur, et moodustab 1/3 muuseumi kogust, milles on üle 3000 numbri (Eesti Sõna 1943, nr. 208).

Suurem osa muuseumi kogutud esemetest saadi peamiselt annetustena ja kinkidena. Üksikud, eriti tekstiilesemed osteti, sest just vanemad inimesed ei tahtnud nii kergesti oma riietusesemetest või mitu sugupõlve vanadest perereliikviatest loobuda. Aktiivne kogumistöö usaldusliikmete kaudu kestis kogumisraamatute andmeil kuni 1941. aastani, soikus sõjaaastail ning jätkus uue hooga alles aastail 1948/1949.

Vastuvõtuaktide põhjal on näha, et aastail 1951–1965 oli etnograafilise kogu juurdekasv üsna kesine. Põhjus peitub arvatavasti selles, et peatähelepanu koondati kultuurmassilisele tööle. Hoopiski soikus esemete kogumine aastail 1965–1972, mil muuseumi toodi mõni üksik ese. Mõningast kogu juurdekasvu võib märgata alates 1974. aastast, siis lisandus 19 puu- ja 8 tekstiileset. 1980-ndal aastal tõi muuseumi tolleaegne teadusdirektor H. Moora Kõpu kihelkonnast Suure-Kõpu vallast Tammistu talust muuseumi 57 uut puit- ja tekstiileset. Kinkija oli Marie Henno. 1984. aastaga lisandus E-kogusse 11 museaali. Siit edasi on etnograafilise kogu juurdekasv olnud küllaltki ühtlane, kõikudes aastate lõikes 10–20 uue eseme vahel. Viimastel aastatel on seda arvu suurendanud Viljandi muuseumi käsitööringis valmistatud Viljandimaa 11 kihelkonna rahvarõivaste koopiad, mida on kavas kasutada uues ekspositsioonis.

Eelnevat analüüsides võime teha järelduse, et enamik väärtuslikke E-kogus säilitatavaid museaale on muuseumi toodud enne 1941. aastat. Järgnevate aastate kesine juurdekasv on suures osas seletatav ka ruumikitsikusega ja väga halbade hoiutingimustega. Seetõttu ei korraldatud ka spetsiaalseid ekspeditsioone esemete kogumiseks, kuna puudusid elementaarsedki võimalused säilitamiseks. Alates 1970-ndatest aastatest olidki kõige kehvemates hoiutingimustes puuesemed. Muuseumihoone keskaegsetes võlvkeldrites hoituna olid need kaetud paksu hallituskihiga ning üleliigsest niiskusest lausa vettinud. Keldri põrandale kogunes pidevalt vesi. Sellise olukorra põhjustas tänava tõstmine mitmel korral remondi käigus. Keldris puudus ka korralik küttesüsteem. 1990-ndate aastate algul oldi sunnitud osa puidufondist evakueerima ajutistesse, ühe lasteaia poolt vabastatud ruumidesse Väiketuru tn.1. Vaatamata uste ja akende kindlustatusele, suudeti lage lõhkudes ruumidesse tungida ja ära viia peaaegu pool puidufondi uhkuseks olevast õllekannude kogust. Kahjuks ei suutnud tolleaegne miilits vargaid tabada.

Puidufond sai endale korralikud hoiutingimused 1995. aastal seoses uue fondihoidla valmimisega. Selles on nii põrandaküte kui ka seinal paiknevad elektrilised küttekehad, mida on kerge vastavalt vajadusele reguleerida. Museaalid ise on paigutatud metallriiulitele. Kogu puidukogu sai eelnevalt puhastatud ja kuivatatud. Hallitanud esemed viidi ühe muuseumitöötaja maakodusse, kus organiseeriti nende pesemine rohelise seebi ja jooksva veega. Selleks kulus peavarahoidjal A. Jänesel ja etnoloogil T. Jürgenil terve suvi. See-eest pakub tulemus rahulolu – puhtad, ilma hallituslõhna ja tolmuta museaalid on koha leidnud valgetel riiulitel.

Tekstiilikogu asub eraldi ruumis puidufondi kõrval, kus hoiutingimused on samasugused nagu puiduhoidlateski. Väiksemate riietusesemete säilitamiseks on kasutatud happevabu karpe, suuremad asetsevad kappides riidepuudel. Ennistuskojas "Kanut" puhastatud 36 imeilusat vaipa ootavad aga eritellimustööna lähimal ajal valmivat spetsiaalset säilituskappi. Koi vältimiseks on suuremad riietusesemed asetatud Kanada lõhnavast seedrist riidepuudele, taskutes seedripuust munakesed. Teiste esemete vahele on paigutatud samast puust klotsid, mida aeg-ajalt lõhna säilitamiseks peab kareda paberiga üle hõõruma. Siinkohal tahaksin tänu avaldada tulihingelisele Viljandi muuseumi toetajale, hr. Ülo Sootsile, kes need ja paljud teisedki muuseumiesemete säilitamisel nii vajalikud abivahendid meile kinkis.

Vanimateks tekstiilideks selles kogus on 18. sajandi lõpupoolest pärinevad Viljandi kirivöö (VM 3584 E131), Paistu sukad (VM 8992), kaks Tarvastu särki (VM 9254; 8984), Suure-Jaani särk (VM 2453) ning 19. sajandi algaastail valmistatud kaks Paistu särki (VM 9106; 927) ja üks Suure-Jaani särk (VM 9545). Kõige enam on tekstiile laekunud Viljandi kihelkonnast – kokku 617. Teiseks arvukamalt esindatud kihelkonnaks on Paistu.

E-kogu kolmanda alajaotuse moodustavad ehted. See kogu sisaldab rinnaehteid, kaelaehteid ja sõrmuseid alates keskajast kuni tänapäevani välja. Kogu pärleiks on seitse 19. sajandist pärinevat suurt hõbedast kuhiksõlge. Need ehted, mis on saadud arheoloogiliste kaevamiste teel, asuvad konkreetse leiumaterjali juures, olles eelnevalt inventeeritud E-kogusse, kuid saanud kaardid nii E- kui Ar.-kogus. Enamus 18. ja 19. sajandi ehetest on saadud kinkidena, väiksem osa ostudena. Varasema päritoluga ehete puhul on tegemist peamiselt maaleidudega.

Kokkuvõtteks. Viljandi Muuseumi E-kogu kujunemine algas muuseumi loomise II etapil 1933–1936. Sellest ajast kuni tänase päevani on muuseumi etnograafilises kogus koha leidnud üle 3000 museaali. See kogu pole aga sugugi täielik. Täielikumalt on esindatud rõivas ja tööriistad. Teisi liike iseloomustavaid esemeid on kogutud lünklikult. Seetõttu on vajalik välja töötada edaspidised kogumistöö ülesanded fondi täielikumaks komplekteerimiseks, niipalju kui see tänasel päeval enam võimalik on. Peatähelepanu tuleb pöörata Viljandimaa lähima mineviku ja kaasaja elu-olu kajastava materjali kogumisele, sest selles osas on puudujäägid kõige suuremad.

ALLIKAD JA KIRJANDUS

E e s t i S õ n a 1943.

J o o s t, R. 1978. 100 aastat Viljandi Muuseumi.– Tee Kommunismile, 19. dets.

O m a M a a. 1937–1938.

S a k a l a 1933–1935.

S a k a l a P ü h a p ä e v. 1935. 

V a b a M a a. 1936.

VM = Viljandi muuseumi fond

VM AAr = Viljandi Muuseumi arhiiv. 

VM E = Viljandi Muuseumi etnograafiafond.

VM KR = Viljandi Muuseumi korjandusraamatud 1935–1942.