Tarvastu kihelkond kuulus etnograafiliselt koos Paistu ja Helme kihelkonnaga Lõuna-Viljandimaa Ida-Mulgimaa rühma, mille keskuseks on traditsiooniliselt peetud Tarvastu kihelkonda. Siit ulatus mõju Paistu, osalt Helme ning Viljandi kihelkonnast Päri ja Viiratsi valda. Mulgimaa idaosa oli vastuvõtlikum naaberaladelt laenatavaile nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Siin said varem üldiseks ka näiteks uuemat laadi mitmevärvilised, eriti punaste kirjadega kindad. Sellele piirkonnale nagu Lõuna-Eestile üldse oli iseloomulik geomeetriline kiri. Erinevalt Hallistest ja Karksist, kus veel 19. sajandilgi kaunistasid vanad taimeainelised tikandikirjad nooriku ja pulmarõivaid, esines seesuguseid tikandeid Tarvastus vähem. Siin valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees (Vunder 1992: 15). Küsimustele, miks Halliste ja Karksi ülejäänud Mulgimaast nii palju erinesid ning miks oli Mulgi talupojakultuur võrreldes ülejäänud Eesti ja isegi lähinaabrite omaga nii vanapärane, pole ammendavat vastust leitud. Helmi Neggo kirjutas 1918. aastal: Ka moodne Tarvastu armastab eredat värvi, puhast zinnooberpunast. Võimalikult tihedas ühenduses esineb ta Tarvastu vöödel ja kinnastel ja harvade suurte tähtedena Tarvastu naiste kuulsal kaugelelehvival valgel päärätikul. Kõigepealt just see suur armastus punase vastu lahutab Tarvastu mulki ta nimekaimudest lõunas ja põhjas. Tarvastu on otsekui võõras imelik saar teiste mulkide keskel. Kuid teiselt poolt paistab Tarvastu ornamentika ning töötamise tehnika mulle enam kui ühes tükis just iseäranis soomeugrilane. (Neggo 1918: 18). 

Naise ja neiu rõivad

Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga.

Särk (ame, hame) oli Tarvastus lõikelt samasugune kui mujal Lõuna-Eestis. See õmmeldi kodukootud valgest peenest linasest labasest riidest ja madala püstkraega. Särgikaelus kinnitati väikese vitssõlega. Särgiks kulus 2,5 meetrit 70 sentimeetri laiust riiet. Teiste rõivaste all kantav särk koosnes kahest osast, pihast ja alusest ehk jatkust, mis tehti jämedakoelisemast materjalist. Peosärgid erinesid töösärkidest nii materjali kui kaunistuste poolest. Õlalapid, krae, kätised ja rinnaesise liist kaunistati punase peene rist- või kastpistes tikitud geomeetrilise ornamendiga. Mulgi särgitikand oligi enamasti rist- ja kastpistes, värvlid ääristati aga nukupeade või tagidega. Kasutati ka siksakpaela. Mulgi ala särkidel leidub punase maagelõngaga püvisilmtikandeid, mille tavalisemad kujundid olid kolmnurk ja siksakjoon. Arvatavasti olid Lõuna-Viljandimaa särgitikandid enne maagelõnga sissetoomist samuti olnud valged, sest 1820. aasta andmed Tarvastust märgivad, et siis oli valgetikanditega särkide kõrval ka punaseid (Linnus 1973: 23).

Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. On teateid kuni 36 sentimeetri laiuste varrukatega särgist (Manninen 1927: 147). Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita.

 Valgest linasest riidest, pikkade varrukatega särk oli naistel väga sageli ainus kehakate. Tarvastust on teateid, et suvel käidi enamasti paljal hamel, põll ees ja naiste amed olnud vähem kirjutet kui meeste omad (Voolmaa 1990a: 20–21). Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest. 

Seelik (undruk, körtsik, kört). Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. 19. sajandi lõpul hakati siin nagu mujalgi Eestis läbivillaseid ruudulisi seelikuid kandma. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam (Kurrik 1938: 142).

Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks (Konsin 1979: 50). Vanematel seelikutel olid triibud laiemad, uuematel kitsamad. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Seeliku sissepoole alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, nn. toot, millel oli eelkõige praktiline otstarve: see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Samas võis see täita muud ülesannet: olles küllalt paks, hoidis see seeliku alt ilusasti laiali. 

Mitmete Tarvastust pärinevate teadete alusel on uurijad jõudnud arvamusele, et rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud olid sealses kihelkonnas kasutusel juba 19. sajandi algul (Voolmaa, Trees 1957: 44). Samas on Mulgi kihelkondadest kogunenud sellised andmeid, et 19. sajandi keskpaiku olnud siin kasutusel veel kokku õmblemata vaipseelikuid (Voolmaa 1990a: 21). Üks teade Tarvastust märkis, et sõukest kanti talvel, oli mustast vammuseriidest, ja teine, et vanasti käisid naised ainult särgiväel. Kiriku minnes kanti suvel pallapoolikut, talvel sõukest. Sõuke oli must villasest riidest undruk, millel mitmekujuline vaseline all. (Manninen 1927: 245).

Suveseelikud ehk pallapooled olid algul valdavalt täislinased, hilisemal ajal hakati nende kõrval järjest rohkem kandma poollinaseid, s. t. puuvillase lõime ja linase koega seelikuid. Poollinased olid vastupidavamad ja seepärast eriti hinnatud tööseelikutena. Suveseelik kooti toimne või kirjaline, kanga laius (78–85 cm) määras seeliku pikkuse. Pallapool pidi ulatuma sääremarjast allapoole. Kokku kulus 2,5–3 meetrit riiet. Suveseelikud olid värvli juurest volditud, voldid kaldusid paremalt vasakule ja nende laius pealt oli 1 sentimeeter. Tihti olid voldid nii väikese sügavusega (1–2 cm) ja nii tihedasti üksteise kõrvale surutud, et jätsid lappkurdude mulje. Seeliku alumist äärt kaunistas 4–5 sentimeetri laiune tumesinine pook, mis kooti samas tehnikas nagu naiste vöödki, kuid mille äärekiri polnud sümmeetriline. Pooga süda tehti alati punane: varem kitsam, uuemal ajal laiem ja selgema kirjaga.

Pühapäeva- ja piduseelikud olid linavalged ning tihti päikese käes veel eriti valgeks pleegitatud. Tööseelikud tehti tumedamad. Nende värvimiseks kasutati kas soomaaki, puukoort või mõnda muud värvainet. Suveseelikuid kooti harilikult samas kangas kui meeste suviseid linaseid tööriideid.

Eesti muuseumikogudes leidub säilinud linaseid seelikuid või andmeid suveseelikute kohta kõige rohkem Tarvastust ja Paistust. Ilmselt on tegemist asjaoluga, et suveseelikud kanti tööseelikutena lõpuni ära.

Põll. Tarvastu põll sarnanes Viljandi põllega. Triibulise seelikuga kanti valget linast põlle. Ees kantav linane põll tehti piklikust riidetükist ja ülaosa oli vanematel põlledel sageli nii palistatud, et põllepael võis kurrupaela moodi sees käia. Sagedamini riie vöökohalt kurrutati ja värveldati. Nii sai põll ülevalt kitsam kui alt. Pidulik põll oli kaunistatud pilu, võrkpitsi, tikandi ja narmastega. Tihti kasutati sinise-punasega ristpistetikandit. Kõige kaunimatel peopõlledel võis rikkalik kaunistus täita 1/3 põlle pikkusest ja see tikiti kas ühe- või mitmevärviliste lõngadega. Tavaliselt õmmeldi kodukootud linasest riidest põllede suuremõõtmelised tikandid villaste lõngade ja maagelõngaga, kuid Tarvastu põlledel esines peale tikandi ka niisama suuri kahesuunalisi pilukaunistusi, mida tuntakse rahvuslike a?uuride nime all (Linnus 1973: 24). Enamik põlletikandeid tehti ristpistetehnikas, kuid ka vars-, eelpiste-, tikk- või põlvikpistes. Nende pistetega tikiti sirg- ja siksakjooned ning rombid ja ruudukesed. Tarvastu põlledel asus kiri mõnikord narmasridade vahel. Põlle allserv ja küljed ääristati tikandi kõrguselt vaksa võrra pitsi või narmastega. See oli vanematüübiliste põllede tunnus. Narmas sõlmiti sama värvi lõngadest, millega oli kaunistus tikitud. Maagelõngaga välja õmmeldud põlled ääristati vahelduvalt valgete ja punaste narmastega (samas: 24). 

Tarvastus kanti varem nagu mujalgi Mulgi alal ka puusapõlli ehk küllerätte. Mannineni järgi mäletatud Viljandimaal puusapõlli Paistus ja Tarvastus (Manninen 1927: 326). Neid kanti põhiliselt vaipseelikutega – villase sõukese või linase pallapoolikuga. Rikkalikult kirjatud puusapõlled kuulusid alati piduülikonna juurde ja just pulmaülikonnas püsisid kasutusel kõige kauem – 19. sajandi keskpaigani. Tarvastus võrreldi küljerätte alt laiema, ülespoole aheneva põllekesega, mida tunti ka Hallistes. Samuti seoti seal ahenevad küljerätid mõlemale küljele (Sild 1962: 235). Viljandi Muuseumis on hoiul üks ilmselt 19. sajandi algusest pärinev puusaräti ots, mille kohta on teada, et annetaja Elfriide Luik Viljandist saanud selle kelleltki Fr. Sangernebolt, kes omakorda saanud selle Põlluseltsi ökonoomi pr. Vinterilt Vanakamara kaasabil (VM 6452/E297). Lisatud on veel arvamus, et ilmselt on tegemist Tarvastu pulmapõlle otsaga. Muuseumi sattus see 1949. aastal. Pulmapõlle ots on linasest labasest riidest, millele on vars-, sämp-, rist- ja aedpistes tikitud värviline arhailine ornament. Tikkimiseks on kasutatud punast, kollast, hallikassinist ja tumesinist villast lõnga. Kirja moodustab hallikassinisest ja tumesinisest lõngast ruudustik, mille sees on vars- ja sämppistes ringid. Iga ring on tumesinisest lõngast varspistes ristjoontega jaotatud nelja segmenti ning igas segmendis on helesinine ja punane (kollane) tärnike. Ühes otsas on 3 sentimeetri pikkused tikandilõngadest narmad. Tavaliselt värviti tikkimislõng kodus taimevärvidega ja peale sinise lõnga kasutati veel punast, rohelist, kollast ja heledamat sinist. H. Linnus on selliseid arhailisi tikandeid uurides teinud üldistuse: Arhailises tikandis on kõik motiivid piiratud tumesinise lõngaga, mis aitab teisi värve siduda ja annab küllaltki hõredale tikandile tõsise ilme. Sinise värvuse mõjul muutub peamiselt jooneline ja väheste täiskaetud pindadega tikand jõulisemaks. (Linnus 1973: 34).

Vanemaid kaunistusi üldse iseloomustas tagasihoidlik tuhm toon, mis saavutati taimevärvidega. Isegi vanem sinine (nn. potisinine), mis pole küll kodumaine, on oma tuhmi tooniga teiste värvidega üldiselt kooskõlas. Punast, mis rõivavärvina kogu Viljandi maakonnas domineeris, saadi madara- (marana-) juurtest, kusjuures vahet tehti niidu- ja põllumarana vahel – esimene olevat parem olnud. Madarajuurte korjamine oli tähtis kõrvalkohustus Tarvastu karjalastel, kes uuristasid neid maast erilise kõbla (koogu) abil. Punast saadi veel Eestisse sisse toodud punasest puust, kollast karikakardest ja sibulakoortest ning ilusat rohekaskollast kaselehtedest. Värv kinnistati maarjajää (alumen) abil. (Viljandimaa 1939: 99).

Pidulike põllede valmistamiseks hakati juba üsna varakult tarvitama mitmesuguseid ostukangaid (kalingur, poevillane, sits, valge puuvillane riie jm.). 19. sajandi keskpaigast alates kuulusid kodukootud linased ja takused põlled enamasti töörõivastuse juurde. (Konsin 1979: 52).

Naised on põlle kandnud igivanadest aegadest saadik, neiud aga võib-olla ainult veidi üle saja aasta. Neiud said selleks tõuke mõisast, kui proua kinkis põlle oma teenijaile. Seega siis esimesed neiud-põllekandjad olid mõisa tubasemad naisteenijad ja need, kes tahtsid saksu jäljendada (Kadak 1936: 90). Tavaliselt oli põll naise perekonnaseisu tunnus. Mõnede andmete järgi kandnud Tarvastus põlle ka neiud, kuid alles pärast leeritamist. (Voolmaa 1990a: 23).

Uskumustes oli põllel täita oluline osa. Arvati, et kui põll on ees ripakil, siis mees vaatab teisi naisi, ja kui see maha kukub, läheb abielu lahku või jääb neiu igavesti vallaliseks. Põll pidanud olema ikka uus, puhas ja terve või muidu läinud tütar raisku. Ilma põlleta ei tohtinud naine kuhugi minna, seda peeti häbiasjaks. (Kadak 1936: 90).

Vöö (üüke, ööke). Tarvastu vööd olid tavaliselt kitsamad kui Viljandist põhja pool kantud vööd. Need kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Vanemate vööde värvides domineerisid sinine ja madarapunane, hilisemais oli ülekaalus ere aniliinpunane. Vöö mähkimisel asetati selle ots vasakule küljele seeliku värvli peale ja mähiti siis 3–4 korda alt ülespoole ümber keha, jättes iga ülemise vöökorra alt eelmise korra alumise ääre 1–2 sentimeetri võrra paistma. Ots pisteti vöökordade alla. Vööd hakati kandma juba 10-aastaselt.

Õlakate. Tarvastus nagu mujalgi Viljandimaal kanti varasematel aegadel suvise abielunaise pea- ja õlakattena linikut. Linik kuulus hinnatud üleviskena ka pruudirõivastuse hulka. Liniku otsi kaunistati tikandi, pilu, punaste kootud põikijoonte, pitsi või narmastega. Raamatus Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses leidub ühe Tarvastu liniku otsa foto ja kirjeldus. See tänaseni säilinud ja pilkupüüdev linikuots kujutab endast valget linast võrkpitsi valge ja helesinise linase ning punase puuvillase sissenõelaga. Linased valged ja helesinised narmad on 9,5 sentimeetri pikkused. (Voolmaa 1990b: 43). 

Tarvastus nagu Hallistes, Karksis ja Paistus kandsid naised kuni 19. sajandi viimase veerandini, mil Mulgi alalgi pääsesid võidule suurrätid, nn. viielõngalisi tekke. Ka siin pidi 19. sajandi esimese poole ja keskpaiga andmetel igal naisterahval kindlasti just seesugune tekk olema. Viielõngaline tekk oli villane ruuduline õlakate, mille ruudud moodustusid punastest, rohelistest, mustadest, kollastest ja valgetest lõngadest. Seda kasutati samuti nagu vaipa. Jaheda ilmaga, eriti sõitudel, võeti tekk ümber ja kaeti sellega pea. Soojema ilmaga kõndides või kui ruumi siseneti, hoiti tekki kokkupanduna käel. Seepärast nimetati viielõngalist tekki ka naiste käetekiks või käepealseks tekiks. Tarvastust on kirja pandud, et sealsed naistetekid olnud 4 jalga laiad ja 8 jalga pikad, s. t. kahest 60 sentimeetri laiusest ja 240 sentimeetri pikkusest riidelaiast kokku õmmeldud. (Voolmaa 1990b: 8). Suurrättide levides jäid käetekid sõitudel põlvepealseks tekiks.

Mulgi kihelkondades tunti varem ka ühevärvilisi villaseid õlakatteid. Seda tõendavad eelkõige Paistust saadud valged sõbad, samuti üksikud mälestused mustadest sõbadest. (Samas: 7).

19. sajandil tulid kasutusele suurrätikud. See oli vabrikukaup, mis levis laialt juba 1840.–1850. aastaist. Enamasti osteti rätid linnadest, hiljem ka laatadelt ning maal ringi liikuvatelt rändkaupmeestelt ehk harjukestelt. Tasapisi hakkasid neid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähemal määral talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Talunaised kudusid kahelaidseid suurrätikuid: kaks sümmeetrilist poolt ühendati õmblusega. (Samas: 14). Suurrätid olid põhiliselt villased. Varasemad suurrätid olid ühevärvilise keskosa ja tumedamates toonides või erivärviliste ääretriipudega. Neid kanti kolmnurkseks kokku murtuna. Vilu ja sajuga võeti suurrätt ümber, kirikusse või mujale ruumi sisenedes ja ilusa ilmaga hoiti seda lappes käel.

Mulgirätt (Tarvastu tanu, pearätt, tanu, rätt). Seda eripärast tanu-rätikut võib õigusega pidada 19. sajandi Viljandimaa omapäraks. Levinud arvamuse kohaselt oli see tanutüüp varem kasutusel üle Eesti ja see on arenguloolises seoses Halliste-Karksi pearätiga. 19. sajandil kanti Tarvastu tanu peale Tarvastu veel Paistu, Helme ja osalt Viljandi kihelkonnas pühapäeva- või pidutanuna. Soojema ilmaga välja minnes pandi tanule peale lõua alla sõlmitav valge rätik. Mõnikord seoti üle Tarvastu tanu veel läbipaistev tüllrätik ehk kirmirätt, mis tihti oli tikitud värvilise villase lõngaga. Külmaga pandi pähe villane rätik, lõua all sõlmes.

Mulgirätt on oma arengus läbi teinud mitu etappi. Esmalt valmistati rätt valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest kas peaaegu nelinurksena või pikema (92×83 cm) linase rätina, mille mõlemad otsad olid kaunistatud punase tiheda villase tikandi maaliga. Vanematel tanudel olid peale maali tikitud ainult nurgad. Hõlmakirjad tekkisid hiljem kui maal. Tarvastu tanu seoti pähe nii, et selle ühe otsa maal jäi poole lauba kõrgusele. Tanu sama otsa nurgad seoti kuklasse sõlme üle seljale rippuva rätiku saba.

Hiljem hakati pika sabaga Tarvastu tanusid valmistama puuvillasest poeriidest ja räti rippuv saba pikenes veelgi (näit. 83x109 cm). Nüüd kaeti ka räti pikiservad tikandiga. Tarvastu tanu iseärasuseks oli see, et tanukiri pikiäärtes ja nurkades õmmeldi riidele paremale, maalid aga vasakule küljele. Hõlmakirjadeks olid mitmesugused ristilised ja pöörilised. Otsamaalidele õmmeldi kaunistuseks säravad klaashelmed. Maali laius oli jõukuse ja uhkuse tunnuseks: mida rikkam keegi oli, seda laiemat maali ta kandis otsmikul. Kui üks rätikuots määrdus, jäeti see alumiseks ja pöörati alumine ülemiseks. (Viljandimaa 1939: 86).

Kolmanda arenguastmena tekkisid 19. sajandi teisel poolel ühe otsaga tanud. See tähendas seda, et tanu seljal rippuv osa lühenes, kuna rätiku sabaots pöörati üles kuklasse kahekordselt. Ülespööratud otsa tikand ei jäänud nähtavaks, mistõttu teist maali ega osa hõlmakirjast ei tikitud. Nüüd nimetati seda peakatet ühe otsaga tanuks. Tanule anti ka püsiv kuju voltidesse seadmisega sel moel, et hõlmakirjad jäid kõrvuti ja õmmeldi kergelt pistetega kinni. Pärast tanu pesemist tuli iga kord uuesti õmmelda. Et säravad kirjad maalil moodustusid kuld- ja hõbehelmestest, siis nimetati tanu rahvasuus vahel ka kuldkirjaga tanuks (Linnus 1973: 30). Lõpuks kadus sellegi tanu saba, riie kroogiti mütsitaoliselt ümber pea kokku ja pähe seotud rätiku alt jäi paistma ainult punane maal. 

Igapäevaselt ei kantud Tarvastus kunagi pidulikku pika või üles keeratud sabaga mulgirätti, vaid ikka ilma sabata ja kuklas kroogitud väikest tanu, mille ainsaks kaunistuseks oli esiääre tiheda tikandiga maal. Vahel õmmeldi tikandiribale peale pärleid. Rahvasuus kutsuti sellist tanu ka maaktanuks. Komme nõudis, et naine ei tohtinud end kunagi teistele näidata katmata peaga. Isegi langenud (lapsega) tüdrukud pidid kandma naise peakatet (Viljandimaa 1939: 85).

H. Linnuse andmeil osteti mulgirätid enamasti laatadelt või lasti teha mõnel spetsialistil. Tanude hinnaks oli tolleaegses rahas 1,5–4 rubla, kuid neid valmistati ka ise. Kodus valmistamist lubavad oletada mõnede muuseumieksemplaride vilumatu teostus, ebasobiv motiivide valik või pistete ebaühtlus. Kehvema põllupinnasega aladel tehti palju tikkimis- ja teisi töid kodus, kuigi maata inimeste hulgas oli tikkijaid, tärgeldajaid, triikijaid jne. (Linnus 1973: 29).

Tarvastus armastasid nii neiud kui naised kanda pikki lahtiseid juukseid. Kui abielunaisele oli peakate sunduslik, siis neidudele meeldis argioludes käia palja päi. Tarvastu ja Paistu neidude peapael ehk pealõng, mida pidulikel juhtudel kanti, oli pigem ehe kui kate. Pealõng koosnes kitsast (0,8 cm laiusest), kirivöötehnikas valmistatud ja võrukujuliselt kokku õmmeldud paelast ning varrega tutist, mis olnud suur nagu pesukolgits. Paks tutt valmistati tumesinisest, punasest ja rohelisest villasest lõngast. Juba Hupel mainis, et neiud Viljandi pool kandnud juustes tutte (Manninen 1927: 37). Paela ja tutti ühendasid peened pined (pidepaelad), mis igaüks eraldi oli õhukese vaskspiraaliga ümbritsetud. Pealõng hoidis juuksed koos ja oli samal ajal oma värvikirevusega kandjale ehteks. Tarvastust kogusid kirjasaatjad teateid ka mõnevõrra teistsuguse pealõnga kohta. Nimelt märgiti, et Tarvastu pealõng olnud ümber pea käiv palmik, küünrapikkune tutt kuklas rippumas (Voolmaa 1990a: 26).

Talviseks peakatteks oli Tarvastu naisel punasepõhjaline müts, mille äärt kaunistas nugise- või kopranahk. Punast talvemütsi kandsid nii neiud kui naised. Tarvastust pärineb ka selline teade, et neiud kandnud koguni meeste karusnahkseid peakatteid (Viljandimaa 1939: 85).

Pikk-kuub (vammus, särk, pikksärk) õmmeldi Tarvastus mustast täisvillasest kodukootud toimsest riidest. Toimse riide eelis seisnes selles, et see sai paksem ja pidas kauem vastu. Riide värvimist nimetati kahjamiseks. Värviks kasutati peamiselt lepakooremusta või poevärve. Enne mustaks värvimise kommet olid kuued enamasti loomulikku pruuni värvi ehk nn. lambapruunid. Vanim vahend pruuni ja musta värvi saamiseks oli lepakoor. Kasutust leidsid nii hallika koorega hall- ehk valgelepp kui ka sang- ehk mustlepp. Koort kasutati nii toorelt kui kuivatatult. Eriti sügava musta saamiseks kasutati materjali korduva keetmise ja kuivatamise meetodit. Värvitud materjali hautati ahjus või pleegitati päikese käes. Musta värvi tugevust suurendati nii, et segati lepakoort näiteks paakspuukoore ja leesikavartega. (Taimedega värvimine 1972: 39). 

Kuue valmistamiseks kulus 3,7–4 meetrit 90 sentimeetri laiust toimset vanutatud kangast, 5 sentimeetrit punast kalevit, 5 sentimeetrit tumerohelist või sinist sametit ning kaaruspaela valmistamiseks punast ja sinist pehmet kolmekordset villast lõnga (Rooma 1937: 115). Mulgimaal pidi pealmine vammus kaaluma 10 naela, vastasel korral polevat teenijad seda palgana vastu võtnud (Konsin 1979: 56). Kas põhjuseks oli telgede laius või kokkuhoidlik elulaad või mõlemad, aga kangas kooti juba sellise arvestusega, et selle laius jäi kuue seljalaiuseks. Oluliseks sai õmbleja nupukus: vajaminevad siilud, varrukad jm. tuli väga oskuslikult riide laiusesse paigutada. Juurdelõikusest üle jäänud ka kõige väiksemad tükid õmmeldi omavahel kokku ja sobitati kuue hõlmadele sisevoodriks – tugevduseks. (Kuusik 2000: 8). 

Riiet vanutati (uhuti, villati), et villane kangas vastupidavamaks muuta. Selleks sobisid mitmesugused kodused vahendid, mis võimaldasid riide põhjalikumat hõõrumist. Seebitatud kangast nühiti kummuli keeratud suurema puuanuma põhjal, vankriredelite vahel, nööridega mähitud laual, ukse või karuäkke peal ja linalõuguti vahel. Spetsiaalseks vanutusvahendiks oli vanutusrull. Vanutamisel kasutati seepi ja leelist, mõnikord lisati ka lihasoolvett. Vanutustööd võeti ette kevadtalvel saunas või saunakojas. Kuna töö oli raske, tehti seda tihti talgute korras. Kokku tulid peamiselt noored külanaised. Vanutatud kangas loputati, mähiti ümber kaika ja pandi pärast leibade väljavõtmist linase riide sisse keeratult 2–3 tunniks ahju õlgede peale kuivama. 19. sajandi viimastel aastakümnetel hakati riiet vanutama juba vesiveskite juures. (Konsin 1979: 40).

Tarvastu kuued olid sirge seljaosaga, küljesiilud ulatusid peaaegu kaenlani ja siilude kohta moodustusid kühmud, nn. puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused. Punane, sinine ja roheline kaarusnöör kattis musta kuue hõlmade ääri õlast kuni vööni, rohelist või sinist kraed, taskuavausi puusadel ja lõhandikke kummagi hõlma allääres ning varrukasuid. J. Hurda rahvaluulekogudes säilinud andmeil pandud naiste vammustele rohkem kaarust, rinna ette lisaks punasele ka rohelist ning tehtud lõngast ilunöpsid. Kui meeste vammustele pandud raiuste peale punane kalev, siis naiste omadele sageli kard. (Voolmaa 1990a: 30). Öeldi: mida rikkam mees, seda uhkem kuub (Pärdi 2000: 23). Igal kihelkonnal oli oma nöörilustiste seadmise viis. Nööride rohkus väljendas kandja jõukust. Kaunistati nii naiste kui meeste vammuseid, kuid naiste kuubede kaunistused olnud rikkalikumad. J. Jungi järgi levis rahvasuus jutt, et nöörkirjad määras mõisahärra. See võimaldanud omasid orje teiste omadest kergemini eraldada. (Jung 1900: nr. 26). Värvilised kaaruspaelad tekkisid pikk-kuubedele 18. sajandil, olles ilmselt vene algupära (Manninen 1927: 191). Sellised kaunistused ja lõiked, mida me praegu muuseumikogudes säilitatavatel pikk-kuubedel näha võime, kujunesid lõplikult 19. sajandil.

Pikk-kuued tehti üsna pikad, Tarvastus ulatunud need poole sääreni (Voolmaa 1990a: 30). Kuue all kandsid naised värvilist kaelarätti, mille otsad harilikult selliselt rinnale seati, et nende vahelt hõbedased rinnaehted paistma jäid (Trees 1957: 35). Pikk-kuue hõlmade kinnitamiseks kasutati vaskhaake. Haakide arv oli suuresti erinev. Leidub ühe haagipaariga kuubesid, aga ka selliseid, millel oli neid 12. Tihti grupeeriti haagid kahe- ja kolmekaupa, kuid ülemist haaki ei pandud kunagi kõrgemale hõlmasiilu tipust. Kui siilu polnud, siis ei pandud seda kõrgemale kohast, kus siil pidanuks olema.

Sügiseti ja kevaditi jahedamate ilmadega nagu ka talvel kanti kuue all vööst allapoole ulatuvat kampsi, mis tehti kuueriidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana (Voolmaa, Trees 1957: 47). Naised pikk-kuue peal vööd ei kandnud. Lapsed said kuue leeriajaks ja kaunistusi tehti nende kuuele vähem.

Rüü oli Mulgi alal laialt levinud suvine kergem ülerõivas, mida kanti kuni 19. sajandi viimaste aastakümneteni. See oli kogu Mulgimaal samasuguse lihtsa ja vanapärase lõikega kui pikk-kuub. Ilmselt oli see üsna vana rõivaosa, sest juba Merkel kirjutas, et eestlased kandsid 18. sajandi lõpul suviti kergelt lehvivat linast rõivast (Manninen 1927: 203). Rüü oli eelkõige suvine töörõivas, kuid esines teateid ka selle kohta, et linane rüü olnud kirikuriideks.

 Kasukas. Talvel kanti Tarvastus valget puusadega lambanahkset kasukat, mis oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Teade Jakob Hurda rahvaluulekogust ütleb, et naistekasukad olnud külgedel punaste-mustade nahkadega rihmutatud (Voolmaa 1990a: 31). Liignahad kaunistasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi (vöökohast allääreni) ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning ka alläärt kaunistasid peale nende tuhkrunahast ribad (Trees 1957: 57). Veel on Tarvastus kasukakaunistusena tuntud vorelid – värvitud lisanahast keerdelised kaunistused, mis asetsesid pihajoonel hõlmadel, aga ka seljal. Mõnikord võis neid olla kuni kaks paari. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi – karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü. 

Sukad. Tarvastus olid nagu Paistuski isesuguseks naise ilu tunnuseks ülijämedad sääred. Seepärast kooti sukasäärele sisse lai tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest korrutatud lõngast tihe kiri. Sukk ise oli valgest villasest korrutatud lõngast. Suka kogupikkus oli 61, sääre ümbermõõt ülaääres 32 ja keskel 50 sentimeetrit ning sukasääre laiendil olev geomeetriline kiri kooti umbes 15 sentimeetri laiune. (Trees 1957: 58). Kõige rohkem esines viiesilmalisi kirju. Need koosnesid neljast, üheksast, kuueteistkümnest, kahekümne viiest jne. viiesilmalisest motiivist, samuti on kirjades kasutatud algmotiivi suurendatud variante. (Saks 1960: 26). 

Sukasääre ülaserv kooti 1,5 sentimeetri laiuselt vikkelkoes ning ka sääre alumist osa ja labajalga kaunistasid viklid. Olenevalt lõnga jämedusest loodi Tarvastus suka alustamiseks 88–120 silma ja kooti viie vardaga. (Samas: 10).

Et naistel peeti jämedaid sääri ilusaks, siis tuli sukasäärtele jämedust kunstlikult juurde lisada. Selleks kooti need nii avarad, et ümber jalasääre saaks mähkida ribarätid. See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus. I. Mannineni andmeil topiti sukk-kott takku või paberit täis, et jalg jämedam ja ilusam välja näeks, ning seesuguseid sukki kantud Paistus ja Tarvastus, vähem Viljandis ja Helmes (Manninen 1928: 29). Suvel kantavate sukkade valmistamiseks kasutati ka linast niiti ja puuvillast lõnga. 

Kindad. Mulgi kindaid kooti lambavillast tehtud lõngast. Tarvastus kasutati kinnaste kudumiseks jämedat või keskmise jämedusega lõnga ja kinnaste alustamiseks loodi 52–72 silmust. Tihti kooti kirjatud mustriga kindad meelega suuremad, et nende sees saaks kasutada lihtsamaid kindaid. (Mulgi kindad 1998: 1). 

Kindakirjad olid põhiliselt geomeetrilise ornamendiga. Vanemad kindad kooti kahevärvilised, eriti armastati sinist ja valget värvi kirju. Harvem esines musta ja valget või lambapruuni ja valget värvi kindaid. Vanematel kinnastel olid laiad mitmevärvilised randmekirjad. Kirja põhjaks kooti tume potisinine, kirjalõng aga kaselehekollane või madarapunane ja roheline. Roheline värv oli potiroheline, mis saadi kaselehekollase lõnga potisinisega ülevärvimisel. Sama värviskaala oli iseloomulik vanematele suka-, vöö- ja tikandikirjadele, mida tuleb pidada Mulgi ala omapäraks. (Saks 1960: 12).

Põhilised kudumistehnikad olid kirjamine ja vikeldamine. Vikeldamise all on mõeldud ühevärvilise lõngaga tehtavaid kudumisvõtteid, näiteks parempidine ja pahempidine silmus, õhksilmus, erinevad kokkukudumised või kasvatamised jne. Kirikinnaste juures kasutati vikeldamist kinda pära ehk randme kudumisel, samuti sõrmkinnaste kudumisel. 

Kindapärad olid algul kitsad ja parempidi-pahempidi viklis ehk soonikkoes. Alates 19. sajandist muutusid kindapärad laiaks ja uhkeks, eriti Mulgi idaosas. Päradele olid iseloomulikud sissekootud keerukorrad, keerutused ja vitsad. Pidulikeks juhtudeks kooti sakilisi ning ka risti- ja põikilapilisi randmeosi. 19. sajandi teisel poolel hakati Ida-Mulgi kindakirjades kasutama eredaid punaseid, lillasid, roosasid jt. värve. Ilmekuse annavadki neile kinnastele värvid, kiri jääb võrreldes Halliste ja Karksiga suhteliselt tagasihoidlikuks.

Punasekirjalise rõivakomplekti juurde kuulusid punased roositud, eri värvides geomeetrilise kirjaga kindad. Kirevavärviline kiri kattis peale käeselja kõiki sõrmi. Roosimine oli uuem kaunistusvõte, mis võeti Eestis kasutusele 19. sajandi esimesel poolel (Ränk 1995: 62). See oli kinnaste või sukkade kaunistamine nii, et parempidisilmades kudumisel veeti kirjalõngad madalpistetaoliselt eseme pinnale. Vahel nimetati roosimiseks ka hilisemat madalpistes tikkimist. Viljandi Muuseumi E-kogust võiks nimetada Vana-Suislepa vallas 1888. aastal kootud naiste sõrmkinnast (VM 2720/E200), mille kirevavärvilised kirjad tähelepanu köidavad. Kinnas on kootud oran?ist villasest lõngast. Kinda seljale ja sõrmedele on lilla, musta, rohelise ja kollase poelõngaga tikitud eesnõelapistes kiri ja kinda pära on kootud punase-, lilla-, musta- ja roheliselapiline. Kindad olid meie rahvatraditsioonis üheks tavalisemaks kingituseks ja selle tõttu valmistati neid erilise hoolega.

Jalatsid. Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev, lõhmusekoorest olnud pühapäevased (Voolmaa 1970a: 33). Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased. Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad. (Astel 1993: 26). Pastlad püsisid Tarvastus pidulike jalatsitena 1860.–1870. aastateni.

Ehted. Tarvastu naise rõivaid ehtisid preesid, keskmise suurusega kuhiksõled, kodaratega rahad ja mitmesugused klaashelmed. Püstkrae kinnitamiseks kasutati preesi või väikest vitssõlge meenutavat kuhiksõlge ja suurema rinnaehtena preesi või kuhiksõlge rinnalõhandiku kinnitiks. Kanti ka mitmesuguseid sõrmuseid. 

Tarvastu mees ja naine suverõivastes 19. saj keskel.

Joonistanud Mare Hunt.

Tarvastu mees ja neiu talverõivastes 19. saj keskel

Mehe ülikond

Särk (kaukaga hame, hame, ame). Tarvastu mehe särk õmmeldi valgest labasest linasest riidest. Kaelaauk ääristati püstkraega, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused tagid, pilud, ristikud ja kõverikud tikiti valge linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 millimeetri laiuselt sissepoole. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes. Pidulikul puhul kanti ka rikkalikuma kaunistusega särki nagu Paistuski. I. Mannineni andmeil mäletanud vanemad inimesed Tarvastus veel kaukaga hamet (Manninen 1927: 151). See oli pihaga hame, kahe kaukaga (katte kaugaga) ame, mille kraed kaunistas püvisilmtikand ja hõlmu 4 sentimeetri laiune valge-punane mähkpilu (VM Ar. 1999: 35–36).

Püksid (kaltsad, kaldsad, kalsad). Suvel kanti valgeid linaseid, talvel valgeid villaseid körtpersega vanamoelisi pükse, mis eest värvliotstest kinnitati kas nööri (kabla) või nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi esilõike pooleldi lahti (kiiliauk), nii et särk kippus sealt välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes väikest nahktaskut. Tarvastust leidub J. Hurda rahvaluulekogudes teade, et kaldsa olid suvel linatsest ja paklasest riidest, aga toimitse (ame riie oli labane). Toim oli mitmesugune: ürgtoim, murdtoim silmiline, pööriline. Kaldsad tehti väga laiad, iseäranis kintsude ümber. Viervitsa otsa külles oli kabel (nöör) kellega mõlemad viervitsa otsad niuete ümber kokku seoti. Talvel kanneti villasest riidest valgeid kaltse. (Voolmaa 1990a: 14). Püksid ulatusid meestel põlvini ja need köideti põlve alt ühes sukkadega paela (puudiku) abil kõvasti kinni, nii et need kotina üle sideme rippusid. (Jürgen 2000: 36).

Pikk-kuub tehti mustast toimsest villasest riidest. Krae oli tumesinisest ja lõhandikulapp punasest kalevist. Pikk-kuub kaunistati punase ja helesinise kaaruspaelaga. Ees vöö kohal olid kinnitamiseks haagid. J. Hurda rahvaluulekogudes leiduvates materjalides märgitakse, et Tarvastus kaunistati nii meeste kui naiste vammuseid kaarusnööridega, kuid naistekuubede kaunistused olnud rikkalikumad ja meestekuubedel polnud kunagi rohelisi nööre (Kuusik 2000: 32). Samas leidub Tarvastu korrespondentide teateid selle kohta, et meeste ülerõivad olnud kurgu alt kinnisemad kui naiste omad ja peamine meeste ja naiste ülerõivaste erinevus olnud kaunistustes (Voolmaa 1990a: 30).

Rüü õmmeldi valgest linasest või takusest riidest ning see oli eelkõige suvine töö- ja käimisrõivas. Lõikelt sarnanes rüü pikk-kuuega. Sageli oli üle kasuka selga tõmmatud veel rüü ja sellele omakorda peale kuub. Sellist mitmekordset riietusekoormat ei kantud mitte üksnes talvel, vaid ka suvel. (Viljandimaa 1939: 87). Näib, et riietuse rohkusega jälgiti mingit moodi või rõhutati asjaomase isiku jõukust.

 Kasukas õmmeldi nagu naiste omagi valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini vasikanahkadest. Mehed kandsid lihtsamaid kasukaid, millel oli kaunistusi tagasihoidlikumalt kui naistekasukail. Mitmed Tarvastust pärinevad teated räägivad meestekasukate kaunistamisest musta liignahaga (Voolmaa 1990a: 32).

Vöö oli meestel eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Meestevööd olid naiste omadest laiemad ja pikemad. Tarvastu mehed kandsid taskuga nahkvööd, triibulist toimset võrkvööd (pussak, ööke, meeste vöö) või kõlavööd.

Lakaga tasku valmistati mustast nahast suurusega keskmiselt 18×20 sentimeetrit. See seoti rihmaga vööle nii, et see jäi ette rippuma. Taskuga nahkvööd kanti nii pükste kui pikk-kuue peal, sel juhul asendas see vööd.

Tarvastus kooti meeste võrkvööd kahekordselt korrutatud kodulõngast kas labased või diagonaalsed (ruudulised). Lõimelõngade arvust ja tugevusest olenes vöö laius, lõngakeerust võrgu tihedus. Võrkvöö kooti 5–13 sentimeetrit lai ja 2,5–3 meetrit pikk ning otstesse jäeti 13 sentimeetri pikkused nööriks keerutatud narmad. Vöö valmistati heledamast punasest, keskmisest rohelisest, heledamast sinisest ja tumesinisest villasest lõngast. Võrkvöö mähiti kaks korda ümber keha, tuues otsad ettepoole. Otsad jäid vöö vahelt läbi panduna rippuma. (Astel 1998: 147). Villast vööd kandsid mehed harilikult ainult pealisrõivaste, talvel kasuka ja suvel pikk-kuue peal (Kurrik 1937: 120). Seega kuulus villane vöö kiriku- ja pidurõivaste juurde, kuna töö juures kanti nahkrihma või vana kulunud villast vööd (Manninen 1927: 373).

Kõlavööd kooti õhukeste nelinurksete lauakeste – kõladega. Need olid eestlaste kõige kitsamad vööd (laius 0,7–1,5 cm ja pikkus 1,5–3 m). Mehed sidusid kõlavöö mitu korda ümber keha kas pükstele või vammusele, kas pikk-kuuele või kasukale. (Astel 1998: 51).

1840.–1860. aastatel hakkasid noored mehed pidulike rõivastega valge kasuka peal kandma värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd. Sellist vööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Sageli kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks. Sellega on seletatav ka sagedane vööle nimetähtede ja aastaarvude sissetikkimine mitmevärviliste helmestega. Vööde alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba, mis täideti tihedalt ühekaupa kinnitatud helmestega. (Samas: 225).

Kindad. Tarvastust pärinevate teadete järgi panid sealsed mehed veel möödunud sajandi keskpaiku pikematele reisidele või sõitudele kätte luunõelaga valmistatud vildist kindad. Need olnud hästi paksud ja tihedad. (Voolmaa 1990a: 34). Igapäevaselt kanti kahelõngalisi silmkoes labakindaid, pidulikuks puhuks mõeldud kindad kooti aga värvilisemad. Labakindaid nimetati Tarvastus peokinnasteks. Peale labakinnaste kanti Tarvastus ka sõrmkindaid. Mehed panid käest võetud kindad alati vöö vahele. Kinnastel oli meie pidulike rahvarõivaste juures kindel koht. Need olid vahel isegi suverõivaste dekoratiivseks lisandiks.

Peakate. Soojema ilma peakatteks oli Tarvastu mehel lambapruun, kõvast vildist kaapkübar, mis tehti kõrge rummuga ja kitsama või laiema äärega. Suvekübara kõrguseks oli keskmiselt 13 ja ääre laiuseks ligikaudu 7–8 sentimeetrit. Rummu ümbermõõt ülalt oli 58 ja alt 62 sentimeetrit. J. Hurda rahvaluulekogudes leidub teade Tarvastust selle kohta, et suvekübarat ehtinud veel punane nöör, millega saanud kübarat suuremaks või väiksemaks teha (Voolmaa 1990a: 20). Suvekübarad osteti linnast meistrite käest ja need maksnud kaunis head hinda. Kübaraid valmistanud kübarsepale viidi nael villu ja maksti tööraha. Üks kübar käinud 15 suve. (Samas: 20).

Talvepeakatet nimetati samuti kübaraks. Talvekübar valmistati lambanahast ja enamasti niimoodi, et peaosa ja kõrvad jäid seest karvased, pealagi aga kaeti musta parknaha- või riidega. Tarvastus mäletati, et talvekübaratel käinud kaks kõrva alla. Jõukamate meeste talvemütse valmistati peale lambanaha veel rebase- või saarmanahast. Talvekübaraid tehti tavaliselt kas ise, lasti rätsepal valmistada või osteti linnast meistrite käest. Lamba- ja vasikanahksed olid odavamad, rebasenahksed kallimad (3–12 rubla). (Samas: 20).

Jalatsid. Tööjalanõudeks olid viisud või veisenahast raagnahksed pastlad. Viiske kulunud teol käies nädala jooksul kolm või neli paari (Manninen 1928: 26). Jõukamad mehed kandsid Tarvastus pidulikul puhul mustast parknahast pastlaid, mille ninaõmbluse vahel oli punane nöör. Pastlaid pidi iga mees teha oskama. Neid nagu teisigi rõivaid püüti teha vanal kuul, arvates, et need siis kauem vastu peavad. Samal põhjusel tehti neid vastlapäeval.

Meeste pastlanaha pikkus oli 14 tolli, nina ja kanna laius 8 ja 5–6 tolli, naistel 12,7 ja 5–6 tolli. Tuli silmas pidada, et pastlad saaksid pikuti nahast, sest põigiti nahk tõmbus kokku. Valmis pastlaid hoiti kokkuseotult naela otsas aidas või rehetoas. (Astel 1993: 26).

Püksid ulatusid meestel poole sääreni ja sukad seoti nagu naiste omadki säärepaeltega. Talvel kandsid Tarvastu mehed musti villaseid sukki, mis tõmmati pikkade pükste ehk kaltsade peale ja mis ulatusid põlvini. Suvel kandsid nad aga valgeid kirivaste (kirjatud) äärtega lühikesi või lihtsaid valgeid linaseid sukki. Säärepaelte kasutamise kohta Tarvastus leidub huvitav kirjeldus jällegi J. Hurda rahvaluulekogus: Säärepuudik oli iseäranis neist ilusamatest asjadest. Pikkus oli umbes üks küünar, laius mitmesugune, sagest toll ja kitsam. Puudikud koeti mitmekarvalistest lõngadest, nagu: marana punatse, karikakra kollatse, lillisinitse n.n.e. Kahel pool otsas olid suured lõngatutid, mis mööda säärt maha rippusid. Puudik seoti põlve alla sääre ümber kaltsade peale. Kosimise ajal kinkis ikka pruut paar sääre puudikuid peiule veimeks. (Voolmaa 1990a: 32–33). 

Tarvastus olid mehed, eriti nooremad, 19. sajandi lõpukümnendiks üle läinud nn. linnamoelisele ülikonnale. Selle kohta leidub J. Hurda rahvaluulekogus 1889. aastast kirjasaatja J. Kägeri teade, mis ütleb, et meestel peale vanade on kõigil uuemaaegsed kuued, püksid, vestid, saapad. Samuti toimus muutus naiste rõivastuses: sai üldiseks jakkide kandmine ristitriipu ja ruuduliste seelikutega. Suhteliselt kaua, veel 20. sajandi algulgi püsis kasutusel Mulgi pikk-kuub. Ka pastlad olid 19. sajandi teise poole jooksul jäänud põhiliselt tööjalanõuks, püha- ja pidupäeviti kandsid nii mehed kui naised saapaid – mehed pikkade säärtega, naised nööritavaid või nööbitavaid poolsaapaid. (Voolmaa 1990a: 35).
 

Tarvastu rahvarõivad ja ehted Viljandi Muuseumi etnograafiakogus

Kuus ehet on saadud VM-i korraldatud arheoloogiliste kaevamiste tulemusena Suislepa kruusaaugust ja dateeritud 13.–15. sajandisse: helmekee 21 kauriteokarbist (VM9192:3/E961), eri suurusega väikesed heledad ümarad helmed (VM 9192:2/E960), tinast neljaharulise ripatsi katke (VM 9192:7/965), vanematüübiline pronksist nurksõlg (VM 9192:1/E959) ja kolm väikest sangaga kuljust (VM 9192:4;5;6/E962;963;964). Selle leiu hulka kuuluvad ka väikesed linase labase riide tükikesed, mis on maapõues roostepruuniks värvunud (VM 9192:8/E966).

Tarvastu naise rõivakomplekti esindavad VM-i E-kogus pallapool (VM 3224/E365), naise särk (VM 2456/E106), särgi värvlid (4 tk.), krae ja õlak (VM 3544/E293), puusapõlle ots (VM 6452/E297), ruuduline seelik (VM 6074/E259), pikk-kuub (VM 9048), kaks ninarätti (VM 2454/E295; VM 3545/E294), kirmirätt (VM 6034/E366), siidist pearätt (VM 6072/E280), 14 Tarvastu tanu ja 3 tanumaali, 12 kirivööd ja 4 paari kindaid (VM 3177/E304; VM 2720/E200; VM 10107:8/E1107; VM 10107:4/E1102). Tarvastu vööde laius jääb 3,5 ja 8 sentimeetri vahele. Need on kirivööd ja vanim neist pärineb 19. sajandi esimesest poolest (VM 3225/E252). Teada on ainult ühe 19. sajandi teisest poolest pärineva vöö (VM 8896/E410) kuduja – Mare Ruusmann. Kogu uhkuseks on aga hästi säilinud pallapool, mis pärineb 19. sajandi esimesest poolest ja millel on all ääres kõladega kootud sinine pook.

Muuseumikogu ainus Tarvastu naise särk on õmmeldud käsitsi valgest linasest labasest riidest 19. sajandi 80. aastail. Särk on takuse jatkuga. Õlalapid ja varruka värvlid on kaunistatud püvisilm- ja tikkpistetega, kaeluse ja värvlite ääred tagidega. 

Valgest tüllist kirmirätt on tehtud Vana-Suislepa vallas Roni-Järve talus. Materjaliks on poest ostetud tüll, millele on punase, helesinise, kollase ja lilla villase lõngaga tikitud motiivid. Nurkades ja äärtel on suuremad, keskkohas aga väiksemad üksikud motiivid. Kahes nurgas on suur kaheksaharuline tähemotiiv. Huvitava legendiga on ainus Tarvastus kantud punane siidist päärätt. See olevat kingitud Suistele mõisahärra poolt annetaja vana-vanaemale, Vana-Suislepa valla Moori renditalu perenaisele.

Huvi pakub ka 1850.–1860. aastail valmistatud ninarätt (suurätt), mis on õmmeldud valgest linasest riidest ning mille nurkadesse on punase maagelõngaga tikitud ümmargused ja külgedele harulised motiivid. Ornamentaalselt välja arendatud rõngamotiive näeme rohkesti ka muuseumis säilitatavate mulgirättide punastes kirjades. Keskaja rist- või tähtsüdamikuga sõõrid on üldse Mulgi tikandile iseloomulikud olnud. Müstilise tsentrumina on ring ehk sõõr peale eestlaste kõigil teistelgi rahvastel olnud päikese embleemiks ja maa märgiks (Vunder 1992: 11). Ainus vammus Tarvastust on valmistatud 19. sajandi lõpul Riuma külas. See mustast toimsest villasest riidest naise pikk-kuub on 1,25 meetrit pikk ning kaunistatud punase ja rohelise kaarusega. Krae on rohelisest kalevist ja lõhandikulapp punasest kalevist.

Tarvastu mehe rõivakomplekti esindavad muuseumi E-kogus kaks särki (VM 8984/E416; VM 2937/E105), linased püksid (VM 8985/E417) ja helmevöö (VM 9315:3/E428). Esimese särgi (ame) koos pükstega on valmistanud 18. sajandi lõpul Tarvastu valla Riuma külas Ann Kuuse või tema ema. Teise särgi kohta pole teada midagi peale valmistamiskoha Tarvastu. Helmevööl on aastaarv 1878 ja kantud olevat seda Tarvastus pühapäeviti palitu peal.

Et täita lünka muuseumi tekstiilikogus, tellis muuseum 1990. aastate keskpaiku Viljandi käsitöömeistritelt uue ekspositsiooni tarbeks ka Tarvastu mehe ja naise rõivakomplekti. Rahvarõivad valmistas Viljandi Muuseumi käsitööringi kauaaegne juhendaja Valve Alamaa.

(Artiklisari jätkub järgmises aastaraamatus.)

Kirjandus

Astel, E. 1998. Eesti Vööd. Tartu.

Jung, J. 1900. Eesti rahva riietest. – Linda, nr. 26.

Jürgen, T. 2000. Viljandimaa rahvarõivad 19. sajandil Halliste ja Karksi kihelkonnas. VM Ar. 1999. Viljandi.

Kadak, T. 1936. Eesti rahvakunst. Peajooni Vana-Eesti kunstkäsitööst. Tartu.

Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Äratrükk ERM Ar. XI (1935). Tartu.

Kurrik, H. 1938. Eest rahvarõivad. Tartu.

Kuusik, V. 2000. Viljandimaa pikk-kuued. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolled?i talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedris.

Konsin, K. 1979. Kudumid. Tallinn.

Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.

Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.

Manninen, I. 1928. Rahvateaduslikkude kogude juht. – ERM-i väljaanne, nr. 29. Tartu.

Mulgi kindad. 1998. Pärnu.

Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.

Rooma, S. 1937. Tarvastu kihelkonna ülikonna õmblemine. – Taluperenaine, nr. 4, lk. 115–118.

Ränk, A. 1995. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn.

Saks, L. (koostaja). 1960. Vanavarasalvest. Mulgi kirikindad ja kirisukad. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Tallinn.

Sild, H. 1962. Kuidas kanti Mulgi puusapõlli? – EM Ar. XVIII. Tartu, lk. 234–237.

Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31–43.

Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja Mulgi identiteet. – Ettekandeid I mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, lk. 15–34.

Taimedega värvimine. 1972. – Käsitöö. Album 8. Tallinn.

Viljandimaa. 1939. I. Tartu, lk. 84–91.

Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.

Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – ERM Ar. XXXIII. Tartu, lk. 9–47.

Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.

Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.
 
 

Lühendid

ERM Ar. = Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat

EM Ar. = Etnograafiamuuseumi aastaraamat

VM = Viljandi Muuseum

VM Ar. = Viljandi Muuseumi aastaraamat

E-kogu = Etnograafiline kogu
 
 

Tarvastu Folk Costumes In The 19^th Century

Tarvastu parish belonged ethnographically together with Paistu and Helme parishes into the East-Mulgimaa group of Southern Viljandi County, the centre of which has traditionally been Tarvastu parish. 

The eastern part of Mulgimaa has been more inclined to borrow from the neighbouring areas. This was the region where the newer type of multicoloured, especially with red pattern, mittens became common. Characteristic to this area, similar to southern Estonia in general, were geometric patterns. Differently from Halliste and Karksi where the old plant-patterns decorated bridal and wedding garments still in the 19^th century, that kind of embroidery was less common in Tarvastu. Dominant here was a unique red geometric pattern with some impact from the plant motif. It is likely that the given picture reflected the respective earlier and wider distribution of dark plant-patterns, and their gradual withdrawal in front of the red geometric patterns of Tarvastu.

There is no satisfactory explanation to why Halliste-Karksi and the rest of the Mulgimaa were so different, why was Mulgi peasant culture in comparison with the rest of Estonia and even with its close neighbours so old-fashioned. 

The Tarvastu woman's outfit consisted of a linen shirt, vertical-striped woollen skirt or linen wrap, a linen robe, black woollen long-coat, fur-coat, apron, belt, Tarvastu coif or Mulgi kerchief, stockings with wide calves, mittens and heel-less peasant shoes.

Tarvastu girls wore similar clothes but without apron and Mulgi kerchief. As a head-dress she wore a headband made of white linen thread, and of red, blue and green yarn.

Men had a more mobile lifestyle and were thus more adaptive to the new trends in clothing. The men's outfit has always been less connected to the old traditions than that of the women. Furthermore, it was not possible in the village to decide on a man's marital status according to what he was wearing

Tarvastu man's outfit in the middle of the 19^th century consisted of a linen shirt, white woollen or linen pants, black woollen long-coat, a linen robe, fur-coat, woollen or leather belt with a pouch, stockings, mittens, heel-less peasant shoes and sheep-black hard felt hat.

Within years there are remarkably more folk costumes gathered from Tarvastu than from Halliste and Karksi into the Viljandi Museum textile collection – all together 57 items.

A man's linen shirt and pants from the end of the 18^th century, and a back-cloth and a figured belt made at the beginning of the 19^th century are the rarities belonging to this collection. In addition to the old textiles the ethnographic collection of the museum stores and preserves 20 items of metal jewelry obtained from Tarvastu which were used sometime in the 13^th to 19^th centuries. It would be worth mentioning a plate-ended horseshoe-shaped brooch, four long- or semi long-ended horseshoe-shaped brooches, an angular brooch, two strings of beads, a part of a pendant, two rings, three bells, three ring-shaped brooches, a circular brooch and two conical brooches.