Viljandi linna kronoloogia asub kodulehel www.viljandi.ee/et/ajalugu

Viljandi muinasajal

Varaseimad tõendid Viljandi linna ja linnuse kohal olnud asustuse kohta ulatuvad mesoliitikumi. Juba neil kaugetel aegadel asusid siin muistsed laagripaigad. Jõuliselt astus Viljandi ajalooareenile muistse vabadusvõitluse päevil, mil Sakala muinasmaakonnast sai üks kandvamaid piirkondi saksa ristirüütlite ja nende liitlaste vastases võitluses. Läti Henriku kroonikas on Viljandit kirjeldatud kui tugevat, kahekordse palkkindlustusega linnust, mille alistamine oli küllaltki vaevanõudev. Viljandi esimene piiramine muistse vabadusvõitluse käigus toimus 1211. aasta märtsis. Ristisõdijate poolt kokkuaetud vägi oli tolle aja kohta vägagi esinduslik. Kohal oli piiskop Alberti õemees Engelbert Tiesenhausenist, hetkel Turaida foogt, mõõgavendi juhtisid ordumarssal Arnold ja Võnnu Bertold, lätlasi sakalaste ja ugalaste põline vaenlane Russin. Viljandi lähedusse jõudmist tähistati küll suurejoonelise põletamise ja rüüstamisega, kuid piiramine enam nii libedalt ei läinud. Pärast nädal aega kestnud vahelduva eduga kulgenud võitlust jõuti kokkuleppele, et eestlased lasevad linnusesse preestrid, kes said õiguse viia läbi katehheesi. Alles pärast Madisepäeva lahingus saadud kaotust 1217. aastal  lasti sakslased lepingu alusel linnusesse ja 1223. aastani mehitati seda sakslastega koos. Viimatimainitud aasta on tunnistajaks veristele sündmustele Viljandi linnuses. Saaremaalt alguse saanud eestlaste ülestõusust innustunud viljandlased piirasid 29. jaanuaril toimunud pühapäevase missa ajal sisse linnuse kiriku ning vangistasid siinsed sakslased. Sakslaste juht foogt Mauritius tapeti kohapeal, võeti ka pantvange. Edasi kandus ülestõus Leole linnusesse ja Järvamaale. Andes endale aru saksa poole ülekaalust olid eestlased sunnitud abi küsima venelastelt. Nii saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk, kes hakkas koos viljandlastega linnust ette valmistama võimaliku rünnaku puhuks. Vaenlane ei lasknud end ka kaua oodata – juba kevadel toimus esimene lahing linnuse ees, mis lõppes kaitsjatele edukalt. Augustis ilmus aga linnuse lähistele tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard, kelle käsutada oli suur 8000-meheline sõjavägi. Kahenädalane piiramine lõppes viljandlastele õnnetult – nälja, janu ja linnuses puhkenud epideemia tõttu oldi sunnitud alistuma. Eestlastele kingiti küll pärast linnuse põhjalikku rüüstamist elu, kuid vene abisalk poodi üles.

Viljandi 1223–1560

Kohe pärast Viljandi alade allutamist alustas uus võim siin ordumeister Volquini korralduse järgi kivikindlustuste rajamist. Viljandi linnust ehitati ja moderniseeriti üle 300 aasta ning temast sai üks Baltimaade võimsamaid kindlustuskomplekse üldse. Vaieldamatult on Viljandi linnuse huvitavam osa seotud tema keskse osa – pealinnuse e konvendihoonega, mille kavatis on üldjoontes jälgitav ka tänapäeval. 13-14. sajandi alguses ehitatud rüütlikasarmu ehitamisel kasutati peamiselt Viljandi läheduses põletatud tellist ning raidkivide valmistamiseks aga paekivi. Ordulossi sisearhitektuuri kohta annavad tunnistust praegu Viljandi muuseumis hoiul olevad ja osaliselt pärimusmuusika keskuses eksponeeritud varagooti perioodi kuuluvad kapiteelid. Konvendihoonet kaitses omakorda võimas kolmekordne peamiselt maakivist eelkaitsesüsteem, neljandaks eelkaitse liiniks oli linnamüür.

Samaaegselt uue võimu kindlustumisega hakkas linnuse põhjapoolsele küljele kujunema käsitööliste ja kaupmeeste asula, mille õigusi ja kodanikkonda on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud 1283. aastal. Linna kiiret arengut soodustas ordupoolne kindel kaitse linnuse näol ning soodne majandusgeograafiline asend kaubateede suhtes. Viljandit läbis kaubatee Eesti põhjarannikult Läti aladele üldsuunaga Riiale ning Pärnust Tartu poole viiv talvetee. See oli ka eelduseks Viljandi võtmisele Hansa Liitu.  Viljandi linna esmakordselt mainitud hansadokumentides 1346. aastal – tegemist on ühe Lübecki linnalt Tallinna raele saadetud kirjaga, mis hoiatab Venemaalt lähtunud võltsitud kaupade eest. Viljandi osales pea kõigis Hansa sõdades majanduslikult tasudes sõjamaksu, poliitilisi asju aeti läbi Tartu raesaadikute. Kuigi keskaegse Viljandi kohta on kirjalikke allikaid vähevõitu, võib arheoloogia andmetele, nappidele vihjetele ja analoogiatele toetudes arvata, et Viljandi oli tüüpiline keskaegne väikelinn, mis sai oma põhitulu transiitkaubandusest ja olulist tähtsust omas ka käsitöö. Viljandi linnas elas keskajal umbes 1500 inimest, eeslinnades teist samapalju. Tal oli arvatavasti mõnest raehärrast ja kahest bürgermeistrist koosnev raad, ning linn omas Hamburgi-Riia linnaõigust. Võib arvata, et linnakese tõusud ja mõõnad olid küllaltki tihedalt seotud Hansa Liidu käekäiguga, kuna transiidist saadavad tulud määrasid ära linnaelanike arvu, kaitsevõime jms. Viljandi elus mängis küllalt tähtsat rolli ka naabruses asunud ordulinnus. Siinsel komtuuril, kes kuulus ka Liivi ordu juhtkonda, oli teatud juhtudel õigus sekkuda linna kohtuasjadesse, ta juhtis linna kaitseväge ning korraldas rahuaegadel siinse garnisoni väljaõpet. Ordumeistrite poolt kinnitatud linnaseaduse ja privileegide järgi omas Viljandi linn õigust ordu aladelt ehituse ja kütmise otstarbel teha metsa. Tema kodanikud omasid õigust püüda Viljandi järvel kala ning karjatada järveäärsel luhal loomi.

Linna rahulik areng kestis 1481. aastani, mil Viljandi alla ilmusid Ivan III poolt saadetud Moskva, Novgorodi ja Pihkva ühendväed. Venelastel õnnestus linn põlema süüdata ja seejärel ka vallutada, kuid linnus osutus nende jaoks liiga tugevaks. Piirdunud kopsaka lunarahaga, vaenlane lahkus. Piiramise käigus süttis ka linna raekoda ning tules hävis väärtuslik linnaarhiiv. Siin on seletus ka Viljandit puudutavate keskaegsete kirjalike allikate vähesuse kohta.

Viljandi 1560–1620

Uued katsumused said linnale osaks seoses Liivi sõja algusega 1558. aastal. Algul jäid peamised lahingute piirkonnad linnast eemale, kuni 1560. aasta augustis jõudis Viljandi alla suur (erinevatel andmetel 20 000–60000 meheline) Vene vägi vürst Andrei Kurbski juhtimisel. Jalavägi ja ratsavägi jõudis siia lõunapoolt, Tarvastu kaudu. Suurtükid veeti mööda Emajõge ja Võrtsjärve kuni Tänassilmani paatidel, edasi transporditi need hobustega. Ka Viljandi linnas ja linnuses tehti vastavaid ettevalmistustöid. Linnuse ja linna komandandiks oli saanud peale Gotthardt Kettlerit vana ordurüütel ja endine ordumeister Wilhelm von Fürstenberg. Juba varakult oli Fürstenberg andnud kaupmees Virgilius Hobblerile tellimuse varustada piiramise ohus olevat linna toiduainete ja laskemoonaga. Kaupmehe abi toimetaski tellitud kaubad Pärnu kaudu mööda veeteed Viljandisse. Linn oli varustatud hästi ka relvastuse ja kaitsemeeskonna näol. Fürstenbergil oli linnuse ja linna kaitseks käsutada umbes 500 meest. Siia hulka kuulsid lisaks kodanikele, ordusulastele ja palgasõduritele ka varjule tulnud talupojad ja mõisamehed. Kaitseväe kasutuses oli lisaks kindluse suurtükkidele ka kogu ordu välikahurivägi, mis oli siia pärast Laiuse edutut piiramist toodud. Kaitse eesmärgil laskis Fürstenberg maha lõhkuda Katariina kabeli, et vaenlane ei leiaks selle varjus kaitset lossist lähtuvale püssitulele. Arvatavasti põletati maha ka eeslinnad. Kindlad andmed küll puuduvad, kuid on igati tõenäoline, et linnuse kindlate müüride vahele oli kaitset tulnud otsima palju rahvast ümbruskonnast, tuues siia ka oma varanduse. Viljandil oli esialgu lootust, et ordumeister Kettler organiseerib kiiresti abi ning piiramine ei kesta kaua. Nimelt katsus ordumeister koondada Võnnu lähedale poolakatest ja hertsog Magnuse meestest koosnevat sõjaväge. See siiski ei õnnestunud, kuna poolakad keeldusid venelastega sõdimast. Viljandi piiramine algas 4. augustil, linna süstemaatiline pommitamine piiramissuurtükkidest aga 11. augustil. Tulemus oli kohutav – 17. augustil puhkes suur tulekahju ning peagi olid linnas alles vaid 5–6 hoonet. Siiski pidas linn vastu veel 21. augustini, mil vaenlane suutis purustada Tartu värava ning tungida müüride vahele. Nüüd keskendusid venelased lossi vallutamisele, mis kõigi märkide järgi tõotas küllaltki raske tulla – Viljandi oli sel ajal kindlasti üks paremini kindlustatud linnuseid kogu Baltikumis. Lahendus saabus ootamatult – palgasõdurite hulgas puhkes Fürstenbergi vastane mäss ning nad lasid osaliselt õhku linnuse peatorni. Sellega oli Viljandi saatus otsustatud. Palgasõdurid pääsesid küll terve nahaga, kuid ordumeister Kettler püüdis nad hiljem kinni ja laskis üles puua.

Pärast Liivi ordu purustamist läksid Viljandi komtuurkonna alad koos Viljandi linnaga Vene võimu alla ning esimeseks vojevoodiks sai vürst Aleksei Adašev. Venelased tegelesid oma võimuperioodil peamiselt linna ja linnuse kindlustamisega, ehitati ka kaks õigeusu puukirikut. 20-aastase vene perioodi jooksul tuli tagasi osa linnakodanikke, elavnes kaubandus. 1582. aastal, pärast Jam Zapolski vaherahu Poola ja Venemaa vahel, läks Viljandi Poola kuninga võimu alla ning linnast sai Viljandi staarostkonna keskus. Poola lühikest võimuperioodi iseloomustab suurema tähelepanu pööramine linnakindlustuste taastamisele ja vastureformatsioon. Poolakad taastasid võimaluse piires linnust ja linna ning omasid siin tugevat garnisoni. Kõrgema võimu kandjaks linnas oli vormiliselt linna raad ja bürgermeistrid, kuid tegelik võim oli staarosti käes, kes oli ühtlasi ka kõrgemaks kohtumõistjaks. Linnakodanike ja 1592. aastal kuninga poolt taas kinnitatud linnaõigusi ahistava staarosti vaheline vägikaikavedu jõudis tihti kuni Poola kuningani välja, kes saatis siia mitmel korral ka asja lahendama komissarid. Olulist osa linna elus poola ajal mängisid katoliiklased–jesuiidid, kes asutasid Viljandisse oma kooli, haigla ja vaestemaja ning omasid suurt mõjuvõimu linna ümbruses. Üks tuntumaid jesuiite oli Dionysius Fabricius, kellelt pärineb ka kroonika, kus küllalt suurt tähelepanu on pööratud Viljandile. Aastast 1599 pärineb esimene teadaolev kirjalik Viljandi linnust kirjeldav allikas – nn Poola revisjon.

Lühike Liivi sõja järgne hingetõmbeaeg lõppes Viljandile Poola–Rootsi sõdade algusega 17. sajandi I veerandil. Liivimaa pärandi kallal toimunud kisklemise käigus piirati ja vallutati Viljandit korduvalt ning sõjategevuse tagajärjedki olid hoopis sügavamad. Ka inimkaotused olid suured – 600 lossi käsutuses olnud talupojast oli sõja lõpuks 1620. aastate algul järel vaid 50. Kui võidukad rootslased lõpuks Viljandi 1622. või 1623. aastal enda valdusse said, oli sellest järel vaid rusuhunnik.

Viljandi 1620 – 19. sajandil

Rootsi kuningriigi valduses olles algas kõige masendavam ja anonüümsem periood linna ajaloos – kuningas Gustav Adolf doneeris Viljandi linnuselääni koos linnaga Jacob De la Gardiele. Viljandi linnaõigusi enam ei taastatud, samuti ei kandnud Rootsi võimud Viljandit enam kindluslinnade nimekirja. Kogu võimutäius oli lossi ametimeeste käes, kuigi vormiliselt olid olemas ka linnavanemad. Juriidiliselt olid linnaelanikud allutatud lossülema poolt välja antud politseikorraldustele. Linnaõiguste puudumisega muutus linn väheatraktiivseks nii käsitöölistele kui ka kaupmeestele, kes ei tahtnud oma saatust siduda pisikese alevikuga, kus valitses lossivalitsejate omavoli. Nii kirjalikud kui ka arheoloogilised andmed lubavad väita, et 17. sajandil oli linna elutegevus ja ehitustegevus loid ning vähe huvipakkuv. Vähesed kohalikud käsitöölised tegutsesid peamiselt ümbruskonna mõisate tellimisel, kaubanduses domineeris talurahvakaubandus. 1682. aastal oli Viljandis kõigest 43 maja 55 perekonnaga.

Põhjasõja iseloomu ja Viljandi vähese tähtsuse tõttu 18. sajandi alguses siin lahinguid ei toimunud, küll sai aga linnake kannatada vastastikuse rüüstesõja, eriti aga Vene vägede koosseisus olnud tatarlaste läbi. Põhjasõja ajal 1701. aastal tegid viljandlased katse taastada oma privileegid, pöördudes vastava palvega otse Laiusel talvituva Rootsi kuninga Karl XII poole. Riigiasjade ja sõjategevusega haaratud kuningas soovitas suunata palve kindralkubernerile ning sinna see asi sumbuski.

1710–1783
Vene tsaaririigi koosseisu minekuga Viljandi elus suuri muutusi ei toimunud – linna maa-alad jäid eravaldusse. 1744. aastal kinkis tsarinna Jelizaveta Petrovna Viljandi mõisa Tšoglokovite perekonnale ja endine juriidiline õigusetus jätkus kuni 18. sajandi viimase veerandini. Tshoglokovite ajal 1746. aastal  ehitati ka vana amortiseerunud endise Katariina kabeli kohal olnud mõisahoone asemele uus, mis sai ka uue asukoha.

1783–1918
Uued tuuled linnaelus hakkasid puhuma 18. sajandi II poolel, mil Viljandist sai aastal 1783  kreisilinn – samal aastal toimus ka linnaõiguste restauratsioon ja magistraadi koosseisu valimised. Vastse kreisilinna magistraat hakkas koosnema kahest bürgermeistrist ja 12 raehärrast. Esimesteks bürgermeistriteks said pärast pikka juriidilist ebamäärasust endine linnavanem Johann Gröhn ja advokaat Johann Nicolaus Otto. Pärast omavalitsuskorralduse normaliseerumist hakkas Viljandi majanduslik ja poliitiline tähtsus vähehaaval tõusma, linna ehitati esimesed kivimajad pärast keskaegset õitsenguperioodi – kohtuhoone ja apteegihoone turuplatsi äärde ja advokaat Otto maja. Viimases hakati pidama ka magistraadi koosolekuid. Hiljem sai sellest (tundmatuseni ümberehitatuna) Viljandi raekoda. Kõrvuti juriidilise staatusega ajas värske magistraat ka linna maa-asju, mis olid linna arengu seisukohalt väga tähtsad. Pärast pikka ja vaevanõudvat kirjavahetust ning palvekirjade saatmist sai linn 1789. aastal enda valdusse linnamõisana Viiratsi; taastati õigus püüda järvel kala ning omandati maa-ala linnast põhja poole jäävate mõisapõldude arvel.

Viljandi 19. sajandil

19. sajandi algusesse astus Viljandi täieõigusliku Baltikumi provintsilinnana, mis hakkas kiiresti madalseisust välja tulema. Üks iseloomulikumaid dünaamilisi näitajaid on linnaelanike arvu kasv. Perioodil 1782–1836 kasvas see 603-lt 1405-le saavutades sellega keskaegse taseme. Viljandi kaubandusele andis hoo ümbruskonnas õitsev linakasvatus – 1836. aastal ostsid Viljandi linakaupmehed üles 20 000 puuda lina 240 000 rubla eest. Lina veeti välja peamiselt Riia ja Pärnu sadamate kaudu. Linna ja maa vahelises kaubanduses olid tähtsad Viljandi Suurturul peetavad laadad, millest näiteks veebruarilaat kestis tervelt 8 päeva. Tootmises domineeris linnas peamiselt väikekäsitöö tsunftide näol. Juba 1787. aastal olid loodud rätsepate ja kingseppade tsunftid, 19. sajandi keskpaigaks oli tsunftide arv tõusnud kaheksale. Märkimisväärne on fakt, et linnal oli ka oma kullasseppade tsunft, mis eeldas ka maksujõulise tellija olemasolu linnas ja linna ümbruses. Tsunftikorraldus kehtis nagu mujalgi 1865. aastani. Oluline oli edasiminek ka kultuuri- ja hariduselus. 19. sajandi I poolel töötasid Viljandis kolm avalikku kooli: kaheklassiline pearahvakool (alates 1804. aastast  kolmeklassiline kreisikool), 1813. aastalasutatud elementaarkool ja 1805. aastalasutatud Linna tütarlastekool. Erakoolidest peab esile tõstma aastal 1844 asutatud Gustav Max Schmidti erakooli (Schmidtsche Anstalt), kus said hariduse lõviosa siinsetest aadlikest. Seltsielu kandvaimaks keskuseks oli 1800. aastal asutatud Musse, sajandi keskel ilmus ka konkurent Casino näol.

19. sajandi teist poolt linna majanduslikus rahvuslikus ja demograafilises arengus iseloomustavad teatud põhimõttelised ja struktuursed muudatused, mis lõplikult ilmnesid 19.-20. sajandi vahetusel. 1796. aastal oli Paul I kaotanud Katariina asehaldusreformi käigus moodustatud Viljandi kreisi. Nii saab 19. sajandi I poolel Viljandist kui maakonnalinnast rääkida vaid tinglikult. 1860. aastate politsei ja linnareformidega taastati maakond uuesti 1888. aastal  ja Viljandi sai nüüd taas maakonnalinnaks, mis tähendas ka ümberkorraldusi siinses haldus- ja administratiivaparaadis. Linna ilmus rohkem haldusasutusi ning ametnikke. Samuti tõusis linnaelanike arv absoluutarvudes. 1881. aasta rahvaloenduse andmetel elas siin 3385 inimest, neile lisandus veel mõisamaadele ka kirikumaadele kerkinud eeslinnades elavad 1940 elanikku. 1897. aastal oli linnaelanike koondarv juba 7736-ni ning eestlasi oli neist 6372 ehk 82%. Linnaelanike arvu suhteliselt kiire kasvu eelduseks oli talude intensiivne päriseksostmine Viljandimaal. Põllumajanduses jäi tegevuseta suur hulk teosulaseid ja väikekohapidajaid, kes hakkasid õnne otsima asulates, sealhulgas ka Viljandi linnas ja selle eeslinnades. Kuigi ka linna kodanikkond kasvas peamiselt eestlaste arvel, jäid nad siiski linna juhtimisest kõrge valimistsensuse tõttu kõrvale ning volikokku pääses vaid mõni üksik rikkam eestlane. Oma sõna linnavolikogu valimistel oli kaasa rääkida vaid ligi 250 inimesel, mis moodustas tühise protsendi linnaelanike koguarvust. Linnaelanike peamiseks tegevusalaks jäid käsitöö ja väikekaubandus. 1867. aastal elas Viljandis 81 mitmesugust käsitöömeistrit, siia lisandusid veel õpipoisid ja abilised. 1863. aastal kaotati tsunftid ning need jäid püsima traditsiooniliste vabatahtlike ühendustena. Kaupmehi oli sajandi lõpul ligi 30. Peamiseks tegevusalaks oli talurahvakaubandus. Viljandi suurimaks kaubamajaks oli sel ajal J. Werncke riide- ja koloniaalkaupade kauplus ning rauaäri. Ka 19. sajandi II poolel jäi Viljandi kaupmeeste kandvamaks tegevusalaks linakaubandus. Lina andis tööd ka eeslinnades elavatele lihttöölistele transpordi ja ladustamise alal. Tööjõu küllus lubas siiski linna asutada ka suuremaid ettevõtteid – tegutsesid A.-A. Rosenbergi auruveski ja õllevabrik, B. Sewighi õllevabrik, G. Rieprichi parkimistöökoda. 1889. aastal anti Põltsamaa mehele J. Puhkile luba rajada Viljandisse kirikumõisa maadele tikuvabrik, kus valmistati tuleohtlikke püssirohutuletikke. Kuigi 1893. aastal põles vabrik maha, sai see tikutootmise traditsiooni alguseks Viljandis. Hiljem rajati selle asemele E. Pohli tikuvabrik – tänase tikuvabriku eelkäija.

19. sajandi II pool ja 20. sajandi algus tõi kaasa suuri muudatusi ka linna välisilmes – ehitati uusi suuri kivimaju, linnavalitsus tegeles aktiivselt heakorratöödega.  Mõisamaadel kerkis 1877. aastal punasest tellisest maagümnaasiumi hoone; 1882. aastalehitas Viljandi Eesti Põllumeeste Selts (VEPS) selle lähedale endale seltsimaja; 1895. aastal valmis uus rahukohtu hoone. Rohkesti kivimaju kerkis ka pärast 1895. aastal suurtulekahju Lossi ja Kauba tänava äärde, rida tänavaid said kivist kõnniteed. 1895. aastal aeti Casino hoovil olnud haisva veega tiik kinni ja korraldati pargiks. Raekoja kõrval täideti linnavalitsuse otsusega osa vallikraavist, et lihtsustada juurdepääsu järvele. Hiljem ehitati välja ka Trepimägi.
Lossivaremetes täideti arheoloogilistest kaevamistest jäänud rusudega vallikraavid ning nüüd avanes linnakodanikel võimalus seal jalutamas käia. Vaieldamatuks transpordialaseks suursündmuseks oli Viljandile raudteeühenduse sisseseadmine. Selleks ehitati Kantremaale puust vaksalihoone ja 1897. aastal 31. jaanuaril vkj avati siin pidulikult liiklus. Peale raudtee sai Viljandi veel telegraafi ja 1881. aastal  seadis ettevõtja A.-A.  Rosenberg oma linnakontori ja järveäärsete ettevõtete vahel sisse telefoniühenduse, mis oli üks esimesi töötavaid telefoniliine kogu tsaaririigis. Eeslinnadest arenesid kõige kiiremini Kantreküla tänu uute tööstusettevõtete ja raudteejaama ehitamisele ning Kivistiku linnaosa ja Kelmiküla. Viljandi seltsi- ja hariduselus domineerisid veel sajandi keskel saksa seltsid ja erakoolid. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas esile kerkima ka rahvuslikust liikumisest innustunud eesti seltskond. Sakslaste suurimaks hariduslikuks ettevõtmiseks oli Liivimaa rüütelkonna maagümnaasiumi asutamine Viljandisse. 1875. aastal Endistele Musse ja Casino seltsidele lisandusid Liedertafel, Liederkranz, Handwerkerverein ning 1891. aastal ka sportlik Felliner Radfahrerverein. Suurima kultuuriväärtusega oli aga 1881. aastal saksa intelligentsi poolt asutatud Viljandi Kirjanduslik Selts (Felliner Litterarische Gesellschaft), mis tegeles peamiselt kohaliku aja- ja kultuuriloo uurimise ning arheoloogiliste kaevamiste korraldamisega. Viimase asutamise tõukeks oli 1878. aastal lossivaremetes ette võetud arheoloogilised kaevamised. Seltsi üheks väljundiks oli ka Viljandi esimese muuseumi – Ditmari muuseumi – asutamine ja pidamine.

Eesti seltskondliku tegevuse hoogustumine Viljandis on seotud eelkõige rahvusliku liikumise tõusuga 1860. ja 1870. aastatel, mil Viljandimaast sai Tartu ja Peterburi kõrval üks liikumise keskusi. Viljandi tegelased olid seotud palvekirjade aktsiooniga, siin pandi ka alus mõttele luua Eesti Kirjameeste Selts. 1869. aastal loodi Viljandis laulu- ja mänguselts Koit, mis paistis silma oma rahvusliku meelsusega. 1878. aasta märtsil hakkas C. R. Jakobson Viljandis Tartu tänaval välja andma ajalehte Sakala, millest sai lühikese aja jooksul loetavaim ajakirjandusväljaanne eestlaste seas. Terav agraar–rahvuslik joon tõi ajalehele suure hulga sõprade, kirjasaatjate ja austajate kõrval ka rohkesti vastaseid, eriti balti aadli ja kirikutegelaste hulgas. Jakobsoni nimega oli seotud ka VEPS, mille asutamise mõtte algataja ta oli ja mis sai Viljandimaa väikepõllumeeste suurimaks ühendajaks.

Viljandi 20. sajandi algusest kuni 1944. aastani

Sajandite vahetusel jäi poliitiline võim linnas saksa linnavalitsuse kätte. Linnapeaks oli 1898. aastal valitud parun Otto von Engelhardt, rahvasuus "linna parun". 20. sajandi algust linna majanduses iseloomustab mitmete suuremate ettevõtete lisandumine siinsele tööstusele aga ka struktuurinihked kapitali paiknemisel.

20. sajandi alguse haridus- ja seltsielu üheks tähtsamaks saavutuseks oli eestikeelse keskhariduse jõudmine Viljandisse. 1905. aastal revolutsioon lõi eeldused tsaarivalitsuse poolseteks järeleandmisteks rahvuspoliitikas. Nii lõid grupp ärksamaid haridussõpru siin 1906. aastal Viljandi Eesti Haridusseltsi, mille eesmärgiks oli esimese eestikeelse progümnaasiumi käivitamine. 1908. aastal sai plaan ka teoks – uus kool leidis varjupaiga VEPSi majas. Ka saksa seltskond taastas oma erakoolide võrgu. Maailmasõjaeelse perioodi kohalikeks suursündmusteks said ka maakondlikud laulupeod, mis kasvasid tihti üle suurejoonelisteks rahvapidudeks. Edasi tegutsesid suurem osa juba varem nimetatud seltse. Märkima peab kindlasti karskusseltsi Vabadus aktiivset ja mitmekülgset tegevust.

Majandus- ja kultuurielu normaalse arengu katkestas 1914. aastal alanud I maailmasõda ja sellele järgnenud revolutsioonilised sündmused Vene tsaaririigis. Juba 1914. aastal augustis läksid maailmasõja rinnetele esimesed 76 vabatahtlikku. Eesti seltskond korraldas sõja algul sakslastevastase meeleavalduse. Nii eesti kui saksa seltsid asutasid oma ruumidesse haiglaid paranevate rindemeeste tarbeks. Sõja esimesed päevad tõid kaasa ka sellistel puhkudel tavapärase ostupaanika. Defitsiitsemate kaupade jaotamiseks loodi spetsiaalsed toitluskomiteed. Vaatamata saksa seltskonna üldisele lojaalsele käitumisele suleti 1915. aastal kõik saksa seltsid ja keelati saksa keele tarvitamine avalikes kohtades. Olulisi muudatusi linna elus tõi kaasa 1915. aasta  suve lõpp, mil pärast sakslaste suurpealetungi ujutati Viljandi üle sõjapõgenikega Läti aladelt. Pärast Pärnu pommitamist 1915. aasta augustis evakueeriti Viljandisse ka osa sealseid asutusi. Mobilisatsiooni ja hädaabitöödega oli seotud ka maa ja linnatöödel alanud tööjõunappus, mis sai eriti tuntavaks 1916. aastal. Linna ettevõtteid tabas pankrotilaine. Ainuke ettevõte, mis suutis sõja ajal oma toodangut tõsta, oli presenti valmistanud linavabrik. Suhteliselt kergesti pääses ka tikuvabrik.

Teated Veebruarirevolutsioonist jõudsid Viljandisse 1917. aasta  7. märtsil. Kolm päeva hiljem tähistati demokraatliku Vene riigi loomist ülelinnalise rahvamiitinguga Suurel turul. Pärast miitingut toimus ka 1905. aasta  Sieversi karistussalga ohvrite mälestamine Huntaugumäe jalamil. Nagu mujalgi Eestis, oli ka Viljandis alanud poliitiliselt pööreterohke ja segane aeg. Viljandi linn sai Ajutise Valitsuse poolt määratud maakonnakomissari G. Taltsi ja valitud maanõukogu ning soldatite ja talupoegade nõukogu täitevkomitee vahelise poliitilise võitluse tallermaaks. 4. novembril õnnestus kohalikel kommunistidel Ella Pöögelmannil, August Kofferil ja Peeter Puisil Viktor Kingissepa käsu kohaselt Viljandis võim enda kätte võtta. Uue võimu esimesteks sammudeks oli maavalitsuse eestimeelsete liikmete arreteerimine ning ajalehe Sakala sulgemine.

Nõukogude asutused ja kommunistid põgenesid Viljandi linnast 23. veebruaril 1918. 24. veebruaril kuulutati kohtuhoone trepilt eesti rahvusväeosade toetusel välja Eesti Vabariik. Järgmisel päeval saabusid Viljandi raudteejaama Saksa väed – algas peaaegu 9-kuuline okupatsiooniperiood. Peagi ennistati ametisse endine linnavalitsus eesotsas linnapea Otto Engelhardtiga. 1918. aasta novembris alanud Vabadussõja rindejoon ei jõudnud küll välja Viljandini, kuid sõja märke leidus siin küllaga. Viljandi seltsihooned ja teised ühiskondlikud asutused olid sõjavägede käsutuses. Siin formeeriti Sakala partisanide pataljon, Scouts pataljon ja Viljandi–Põltsamaa koolipoiste rood. Viljandis asus ka 3. diviisi staap. Eesti Vabariigi faktilise kehtestamisega Viljandis suurendati juba 1919. aasta  märtsis linna territooriumi Kivistiku linnaosa, Uue tänava piirkonna (ka Uueveski), Tallinna tänava äärsete linnaosade, Viljandi mõisa hoonestiku ja Kantreküla eeslinna arvel. 1925. aastal suurendati territooriumi veel tunduvalt, peamiselt tänapäevase Paala linnaosa maadega.

Poliitiline võim linnas oli esialgu lühikest aega 1919–1921 sotsiaaldemokraatide käes, kelle linnapeaks oli August Maramaa (Marfeldt). Hiljem 1921–1927 rahvaerakondlaste (linnapead R. Simon 1921–1923 ja dr. Jaan Vares 1923–1927) käes. 1927. aastal toimunud valimistel võitsid taas sotsialistid eesotsas A. Maramaaga ning nüüd läks võim pikemaks ajaks nende kätte.

1920. aastatel algas tänu uute linnamaade juurdesaamisele intensiivne ehitustegevus, mis esialgu koondus peamiselt Jakobsoni tn mäe ja Tallinna ning Uue tänava kolmnurga aladele. Aastatel 1919–1925 ehitati linnas 144 uut elumaja. 1925. aastal hakati andma krunte ka Riia maantee äärde. Võeti kasutusele mõisasüda ning härrastemaja läks politsei valdusse. Ehitustegevus sai hoo sisse ka suuremate üksikehituste ja ühiskondlike hoonete osas. 1920. aastate algul ehitati ümber endine Seasaare kõrts, mis sai peale kaks korrust. VEPS ehitas O. Lehtineni projekti järgi ümber oma 1913. aastal Tallinna tänavale ostetud seltsimaja, mis sai peale kolmanda korruse. Endise mõisa õunapuuaia asemele ehitati Eesti panga hoone ning selle esine plats. Siin avati 1926. aastal ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Pöördelised sündmused toimusid ka linnaliikluses – 1922. aastal seati Viljandis esmakordselt sisse linnasisene bussiliin, mis oli esimeseks märgiks siinsete veo- ja sõiduvoorimeeste monopoli lõhkumisele. Avardusid ka Viljandi võimalused pidada sidet teiste linnadega – avati bussiliinid Tartu ja Valgaga; mõnda aega toimis ka lennuühendus Tallinna, Riia ja Tartuga.

1920. aastaid majanduses tähistab segaduste perioodist toibumine ning majanduse sobitamine rahuaja vajadustele. Füüsiliselt väljendus see riigi poolt toetatud väikeettevõtete asutamise buumis. Sõjajärgne tarbeainete nappus ei sundinud esialgu tundma muret turu pärast – esimestel sõjajärgsetel aastatel tuli tarbijal kokku puutuda pigem defitsiidiprobleemi, kui ülepakkumisega. Suurimateks tööstusettevõteteks Viljandis olid 1920. aastatel E. Pohli tikuvabrik Phönix (allutati 1929. aastal Eesti Tulitikumonopoli kaudu Rootsi kontsernile), Viljandi Linavabrik ning 1923. aastal asutatud M. Veldmanni linatööstus. Üheks tähelepanuväärsemaks uusettevõtteks Viljandis sai 1920. aastal asutatud likööri- ja veinitehas Alko, kus esimesena Eestis hakati tootma vahuveini. Juba 1927. aastal toodeti siin 50 marki likööre ja 30 sorti erinevaid veine ja vahuveine. Vanematest ettevõtetest töötas edasi U. Pohrti masinavabrik, mille toodang läks peamiselt kohaliku põllumehe tarbeks. Mitmekesised olid Viljandi väiketööndus- ja toiduainetetööstuse ettevõtted – nahaparkimine, riidevärvimise töökojad, villatööstused, paberossikestade vabrikud, trükikojad jne. Linnas asusid kaks kompvekivabrikut Diana ja Astrid; Suure turu ääres oli G. Jürgensi limonaadivabrik. 1922. aastal alustas mõisa õlleköögi ruumes tööd M. Univeri ja J. Lutsu õllevabrik. Vaieldamatult kirevaim majanduselu käis kaubanduse ja teeninduse vallas – 1920. aastate keskpaiku oli linnas välja antud ligi 320 äritunnistust. Kaubandusettevõtetest suurimateks jäid eraettevõttena Werncke kaubamaja ning VEPS-i kaubanduse osakonna kaubamaja. Ja kuigi viimasel oli 1920. aastate alguses raskusi majandamisega, algas 1927. aastast peale pidev tõus ülesmäge.

Majanduskriis aastatel 1929–1933 pidurdas mõnevõrra majanduse arengut ka Viljandi linnas. Konkreetselt väljendus see mõningate kaubandus- ja tööstusettevõtete, kaasa arvatud Werncke kaubamaja, pankrotistumises ja tööpuuduse kasvus. Pankrotieelsesse seisu sattus 1931. aastal siiani stabiilselt töötanud Viljandi tikuvabrik. Mitmete suurärimeeste kinnisvarasid müüdi oksjonitel. Kriisi ohvriks langes ka Sakala Pank. Majanduskriis kajastus ka linna ehitustegevuse lakkamises. Tööpuuduse probleemist proovis linnavalitsus üle saada ulatuslike hädaabitööde organiseerimisega, mille tulemusel tasandati Peetrimõisa mäge, ehitati staadion, lennuväli ja lasketiir. Töid tehti ka lossivaremetes.

Olukord majanduses hakkas stabiliseeruma aastatel 1932–1933, osaliselt oli see seotud linahindade tõusuga maailmaturul. Suuresti talurahvakaubandusega seotud väikelinna tööstus ja kaubandus sai endale jälle maksujõulise tarbija põllumehe näol ning hakkas tasapisi kriisist väljuma. 1930. aastatel rekonstrueeriti kaks suuremat ettevõtet Viljandis – linavabrik ja tuletikuvabrik –, mis said uued masinad. Alko suurendas jälle oma toodangu sortimenti ning 1935. aastal toodeti siin juba ligi 60 sorti erinevaid napse. Veinide tootmist oldi sunnitud siiski turu kitsuse tõttu vähendama. 1934. aastal lõpetas oma tegevuse üks traditsioonilisi ettevõtteid linnas – U. Pohrti pärijate masinavabrik. Sisustuse omandas linnavalitsus ning müüs selle edasi parun Ungern-Sternbergile, kes hakkas Valuoja ääres kokku panema autobusse Ford. Siinsamas ehitati ka üks mootor- ja üks purilennuk.

1932. aastal suurenes linna territoorium Tallinna ja Vaksali tänavate vahele jäänud maa-alade arvel, ning 1938. aastal kuulus linnale juba üle 1000 ha maid. 1930. aastatel muutus ka linna üldilme. Linnapildist kadusid nii mõnedki ehitised, millega oldi harjutud. 1931. aastal ehitati põhjalikult ümber 18. sajandil valminud raekojahoone, Posti tänavat pikendati ning selleks lõhuti maha endine Käsitööliste Seltsi hoone. 1938. aastal lammutati Vabaduse platsi lähedal asunud vana mõisahoone ehk nn vana loss. Vaieldamatult kõige monumentaalsem arhitektuuriline muudatus toimus aga kesklinnas – Tartu ja Lossi tänavate ristumiskohal. 1935. aastal omandas linnavalitsus oksjonilt Rosenbergi pärijate kinnistu koos hoonetega ning ehitas nende asemele neljakorruselise hotelli- ja ärihoone, mis on tänaseni kodanlik-esindusliku arhitektuuri stiilipuhtaim näide Viljandis.

1927. aastal linnas võimule tulnud sotsiaaldemokraatlik linnavalitsus eesotsas  A. Maramaaga pani suurt rõhku Viljandi arendamisele turismi- ja supellinnaks. Sel eesmärgil tegeldi intensiivselt heakorraga, korrastati rand ja kaevati Uueveski basseinid. 1935. aastal ehitati randa einelaua, riietuskabiinide ja eraldi päevitusõuedega rannahoone, mida juba 1938. aastal oldi populaarsuse tõttu sunnitud laiendama. Tennise ja Veespordi Klubi ehitas randa 1938.–1939. aastal vana ja väikese Vesiflirdiks kutsustud klubihoone asemele suure ja moodsa. Suurt tähelepanu pööras linnavalitsus ka järvevee puhtusele. Väiksemaid kindlustustöid võeti ette ka Lossivaremetes. Seega oli linnavalitsusel valitud väga konkreetne strateegiline arengustsenaarium, et kindlustada linnakese tulevik. Kindlasti ei toonud ette võetud tööd kaasa suurt turistidetulva, küll paranes aga linna heakord tunduvalt ning suurendas tema atraktiivsust üldises plaanis.

1920.–1930. aastatel tegutses Viljandi linnas kümmekond erineva astme ja suunitlusega kooli, kus õpilastele jagati teadmisi nii üldainetes kui ka erialases ettevalmistuses. Linna seltsielu pärast Eesti Vabariigi kehtestamist omandas uued jooned, nagu mujalgi Eestis. Rahvusriigi tulekuga kaotasid seltsid funktsiooni rahvusliku ideoloogia kandjatena ning muutusid oma tegevuses küllaltki spetsiifiliseks. 1920. aastatel loodi seltse hulgaliselt, kuid mitte kõigil ei õnnestunud kesta asutamiskoosolekust kauem. Laiale ringile mõeldud üldharivatest seltsidest peab kindlasti mainima 1919. aastal loodud Rahvaülikoolide Seltsi, mis peamiselt tegeles teaduse ja kunstide populariseerimisega. Seltsil oli ka suurepärane raamatukogu, mida huviliste poolt ka aktiivselt kasutati. 19. sajandi viimasel veerandil loodud baltisaksa Kirjandusliku Seltsi tegevust ajaloo uurimisel ja muinsusväärtuste kogumisel jätkas 1929. aastal loodud Viljandi Kodu-uurimise Selts. Ühenduse väljapaistvamaks saavutuseks oli museoloogilise tegevuse taaselustamine linnas. 1936. aastal avati endise Fräuleinstifti hoones Viljandi linna ja maakonna ajalugu käsitlev ekspositsioon. Selts osales ka arheoloogiliste kaevamiste organiseerimisel Viljandi lossivaremetes 1938. aastal magister Armin Tuulse juhtimisel. Aktiivset tegevust arendas ka Viljandi Naisselts, mis loodi tegelikult juba 1917. aastal rindesõdurite perekondade abistamiseks. Populaarsed olid ka Sakala Jahiselts ja Viljandi Raadioklubi. Seltskondliku läbikäimise lipulaevaks jäi siiski ka edaspidi Viljandi vanim eesti selts Koit, mis oli üheks maakondlike laulupidude ja kohalike tippsündmuste korraldajaks. Majanduslikult kõige tugevamaks seltsiks jäi ka vaadeldaval perioodil VEPS. Iga-aastased põllumajandusnäitused (1932. aastani igal aastal, edaspidi erinevate vaheaegadega) kujunesid suurüritusteks, kus parimate põllumajandussaavutuste eest jagati ihaldatud medaleid jt autasusid. 1938. aastal 51. näitust külastas üle 14 000 inimese. Saksa seltsielu oli koondunud käsitööliste seltsi ümber, mis asus endise Casino ruumides. 1920. aastatesse langeb ka kutselise teatri kujunemine ja asutamine Viljandisse. 1920. aastal jaanuaris asutati siin Vabaduse ja Koidu näitetruppide baasil Teatri- ja Kunstiühing Ugala, mis alates 1926. aastal tegutseb kutselise teatrina. Esimene suurem kollektiivne kunstnike näitus korraldati 1920. aastal Viljandi Maagümnaasiumi ruumides. Edaspidi muutusid kunstinäitused kohaliku kultuurielu tavapäraseks koostisosaks.

Viljandi rahuliku, tõusvas joones kulgenud arengu katkestas II Maailmasõja puhkemine ja peagi alanud Nõukogude okupatsioon. Nõukogude võimu kehtestamisega lõhuti sajandeid kujunenud majandusstruktuur ning tugevasti sai häiritud haridus- ja kultuurielu. Sõjasündmused puudutasid Viljandit vaid kaudselt. Nii Vene kui Saksa väeosad püüdsid taganedes võitjale võimalikult palju raskusi valmistada. Nii süütasid taganevad Vene hävituspataljonlased ja sõjaväelased 1941. aasta augustis Eesti Panga hoones asunud posti- ja sidekeskuse, sakslased purustasid aga 1944. aasta sügisel raudteejaama, lasid õhku turu ääres olnud laskemoonalaod ning süütasid Maagümnaasiumi hoone. Kõige suuremaks kaotuseks peab lugema aga siiski võiduka Punaarmee "kangelasteo" Viljandi linna kesklinnas. Viinanäljased punaarmeelased süütasid, arvatavasti kogemata, endise viinamonopoli hoone kindral Laidoneri platsi ääres ning selle tagajärjel süttis kesklinna puitmajade kvartal ning suur osa Lossi ja Tartu tänava ristmikul olnud ärihooneid. Pärast sõda neid alasid vahendite puuduse ja üleüldise vaesuse tõttu enam ei taastatud ega hoonestatud.

Tekst: Ain Vislapuu