Tiina Jürgen

Sissejuhatus
Käesoleva artikli kirjutamise tingis Viljandimaa käsitöömeistrite, rahvatantsijate, õpilaste, õpetajate jt. põhjalikum huvi oma maakonna  ja kodukihelkonna rahvarõivaste vastu. Pikem ülevaade Viljandimaa rahvarõivaste kohta  puudub ning materjal on erinevates allikates ja kogumikes laiali. Seetõttu kasutab autor artikli kirjutamisel  vastavateemalisi koguteoseid, artiklite kogumikke, ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud artikleid ning arhiiviandmete või museaalide olemasolul ka Viljandi Muuseumi (=VM) kogusid. Kõigi 11 traditsioonilise Viljandimaa kihelkonna rahvarõivad leiavad siin ja ka järgnevates VM-i aastaraamatutes kajastamist.
Rahvarõivaste all mõistame me tänapäeval eelkõige 19. sajandil Eestis kantud pidulikke talupojarõivaid, mis on paljude sajandite pikkuse ajaloolise arengu ja loomingu tulemus, peegeldades kandja seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust (alamseisust ja maarahvast), perekonnaseisu, ealisi erinevusi, päritolu jne. Sealjuures on muutused toimunud aeglaselt, ümbrusele omaste moereeglite kohaselt, traditsioone ja tavasid jälgides.

Eesti rahvarõivad jagunevad mitmeks kohalikuks rühmaks. Nelja peamise rühmana võime eristada Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saarte rahvarõivaid.

Lõuna-Eesti suurde ja rohkete paikkondlike erinevustega rühma kuuluvad 19. sajandi administratiivse jaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rõivad.

Viljandimaal kantud rahvarõivaid iseloomustab suurte erinevuste esinemine Põhja- ja Lõuna-Viljandimaa vahel. Erinevused kattuvad põhja ja lõuna keelemurde alaga. Mõttelise piiri võiks tõmmata umbes Päri – Viljandi – Valma joonelt. Põhja poole (Põhja-Eesti murre) jääksid Põltsamaa, Kolga-Jaani, Pilistvere, Suure-Jaani, Kõpu ja Viljandi kihelkonnas kantud rõivad, lõuna poole aga Paistu, Tarvastu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkonnas kantu. Omamoodi üleminekuala moodustavad Kõpu ja Viljandi kihelkond, kuna nende põhjapoolsemad alad võtsid vastu mõjutusi Põhja-Eestist, lõunapoolsemad alad esindasid aga Lõuna-Viljandimaa etnograafilisi elemente.

Põhja-Viljandimaale on aegade jooksul järjekindlalt sisse tunginud mitmesuguseid põhja-eestilikke kultuurimõjusid, Lõuna-Viljandimaa rõivad seevastu on säilitanud palju väga vanu rõivaelemente nagu, puusapõlled, sõbad, pealinikud, kokkuõmblemata vaipseelikud. Eriti alalhoidlik rõivamoodide ja kaunistusviiside poolest on olnud Mulgimaa.

Viljandimaa rahvarõivaste kirjeldamist alustamegi järgnevalt Lõuna-Viljandimaa Mulgi kihelkondadest.

Halliste ja Karksi rahvarõivad

Naise ja neiu rõivas
 Halliste-Karksi (Mulgi lääneosa) naiseülikond 19. sajandi keskpaiku paistis silma suure alalhoidlikkuse ja konservatiivsusega, erinedes sellega oma naaberkihelkondadest Viljandi- ja Pärnumaal. Sealne rahvarõivas püsis peaaegu muutumatuna kuni rahvarõivaste kasutuselt ärajäämiseni ja seda eriti Hallistes.

Halliste-Karksi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel: arhailine peenest linasest riidest särk, must villane vaipseelik või kokkuõmmeldud seelik,  pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, valge pearätik, sõba, sukad, kindad, pastlad.

Halliste-Karksi neiu kandis peenest linasest riidest särki, punast kokkuõmblemata vaipseelikut, vööd, puusapõlle, pealõnga, sukki ja jalanõudena pastlaid.
Särk (poolerattaga või rattaga hame) säilitas veel 19. sajandi keskpaikugi oma arhailise lõike, oli kitsamate kurrutamata avasuuvarrukatega (värvlita), ilma krae ja õlalappideta. Särgi õmblemiseks võeti peene valge linase riide tükk, mis oli kaks korda nii pikk nagu soovitud särgi pikkus, murti kahekorra, õmmeldi ääred külgedelt kokku, kusjuures jäeti ainult käeaugud. Varrukad olid kitsad, laienedes veidi õlapool, ja võrdlemisi lühikesed. Samal ajal tehti kehaosa hästi suur (lai) ja varrukaõmblus langes käevarrele. Kaelaauk valmistati lihtsalt: vastavasse kohta riides tehti pikisuunas lõige sisse (ammeauk). Särgi laiuse määras riide laius, mis oli harilikult 60-80 cm ja särk oli ülevalt sama lai kui alt, jättes seda kitsama mulje, mida pikem ta oli, ulatudes tavaliselt poole sääreni. Ainulaadseks ilustuseks selle tüübi särgil oli peen kitsas miniatuurne mähkpilu sügava rinnaesise lõhendiku ääres (ratta- ja poolrattakiri). Särkide "avauste" (kaeluse ümbruse, allääre ja varrukasuu) kaunistusi võib seostada taotlusega luua ohustatud piirkonnas tõke, et tõrjuda välisilma vaenulikke jõude (Värv 1998: 521)  Särgi kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga.

Igapäevasärgid olid lihtsad ja kaunistusteta ning nagu mujalgi, käidi ka Hallistes ja Karksis suvistel põllutöödel särgiväel, ainsaks lisandiks seotav kirivöö. Abielunaiste särgi rinnalõige tehti tavaliselt pikem kui neidudel, sest nii oli kergem last toita.

Halliste naine ja neiu. Mare Hundi joonistus

I. Manninen kirjutab Halliste-Karksi arhailise särgi kohta järgmist: "Niisugustes särkides nägi vist Olearius eesti naisi. Tema kirjelduse järele liikusid eesti naised tol ajal (1630. a. paigu) kuubedes, mis olid kitsad nagu kotid (enge Röcke wie die Säcke)" (Manninen 1927: 138).

Seelik (sõuke). Must villane toimne kokku õmblemata riidelaid (88 x 220) mähiti ümber puusade niiviisi, et lahtised otsad jäid vasakul puusal vaheliti, ja seoti kirivööga tugevasti ümber keha. Ainult seljataha õmmeldi sõukesesse kaks sügavat vastassuunalist volti, mille sügavus oli umbes 25 cm. Voltide kohalt õmmeldi riie ülalt kinni. Kaunistuseks oli vaipseelikul allääres ja otstes kitsas, 8 kõlaga kootud kitsas vöö ehk pook. Üks sõukese selgapanemise võimalus olnud selline: Sõukese voldi keskkoht asetati keskseljale nii, et voldid jäid kahele poole puusadele. Lahtised otsad toodi ette. Vasempoolne ots jäi parempoolse alla ning parempoolne ots toodi vasemale küljele. Teise võimaluse järgi asetati sõukese keskkoht paremale puusale nii, et üks volt tuli ette ja teine taha. Otsad seati vasemale puusale vaheliti ja tagant tulev ots jäi üle eestpoolt tuleva otsa (Runge 1976: 22).

Neiud kandsid samasuguseid sõukeseid nagu naised, aga need olid madarapunased. Ilus madarapunane värv saadi madarajuurtega värvides. Olgu siinjuures lisatud, et tüdrukud käisid üldiselt kuni 14 –15 aasta vanuseni särgiväel. Neiuikka jõudmist ning puusakatte kandmise õiguse algust tähistati kombekohase tseremooniaga (Voolmaa 1990a: 22). Madarapunased vaipseelikud jäid hiljem ainult pruudirõivastuseks, mille alläärt kaunistasid sel juhul  tilisevad klaas- või kardtilgutid. Punast värvi on alati seostatud ka pidulikkusega, mistõttu oli see 18. ja 19. sajandi tekstiilkaunistuste eelistatud värvitoone. Värvidest on eestlased juba esiajast peale pidanud maagiliseks kaitse- ja ravivahendiks punast kui vere värvi ning elu, nooruse ja rõõmu sümbolit. Arvati, et punase lõngaga piiratud alale ei pääse "kurjad vaimud" ja et nii võib takistada haiguse levikut (Värv 1998: 521).

I. Mannineni "Eesti rahvariiete ajaloost" leiame ühe Halliste  väga vana pulmasõpu kirjelduse, mis ütleb, et sõpu oli valmistatud punasest villasest riidest ja selle alumist serva kaunistanud 7 mm laiune sinisest ja kollasest lõngast kõladega kootud pook. Vanavarakorjajalt saadud teate järgi olnud sel varem veere küljes klaas- või kardtilgutid, mis selleks ajaks ära varisenud. Pulmasõpu vanuseks arvati 1911. aastal umbes 200 aastat. Tarvitamise kohta on muuseumi kataloogis märgitud, et niisuguste punaste sõpudega käidi laulatusel ja seda  kandes olevat noorikul laulatusele minnes olnud pikk valge riie üle pea. Seda tarvitatud ka roosihaiguse vastu. Kui roosihaigust põdeja võtnud endale punase sõpu ümber, saanud ta alati terveks (Manninen 1927: 224).

Tõendiks, et kokkuõmblemata vaipseelikud 19. sajandi esimesel poolel Mulgimaal nagu mujalgi Lõuna-Eestis veel laialdaselt kasutusel olid, on J. Hurdale mitmete korrespondentide poolt saadetud andmed (Voolmaa 1990a: 22-23).

Järgmine aste sõukesele oli must kibrutatud kört ehk värvli külge tihedasse volti seatud seelik, mille alläärt kaunistas kitsas pook. Halliste mustad (kört) ja pikitriibulised kokkuõmmeldud seelikud on juba hilisema aja nähtused. Halliste naised ei võtnudki pikitriibulisi seelikuid omaks, mõnevõrra kodunesid need Karksis.

Suveseelikuks oli Mulgi naisel toimses või silmilises koes valge linane pallapool, mille alläärt kaunistas kirivöötehnikas vöö. Algselt oli linane seelik samuti kokkuõmblemata riidelaiast, kuid säilitas oma nime ka hiljem juba kaharana õmmelduna.

Põll kuulus 19. sajandi esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta minna isegi üle toa. Neidudele oli põll häbistav. Kreutzwald märgib musta ümbriku juurde kantud rohelist villast kardilustustega põlle, millised olid Eestis tuntud 18. sajandi algusest (Voolmaa 1992: 33).

Halliste-Karksi naised kandsid 19. saj. esimesel poolel  lisaks ees kantavatele põlledele veel vanapärase nähtusena puusapõlli e. küljerätte. Neid kandsid nii abielus naised kui ka täiskasvanud tüdrukud põhiliselt vaipseelikutega – villase sõukese või linase pallapoolega ja need kuulusid piduülikonna juurde. Neist põlledest kuuleme sageli just ühenduses pulmarõivastega, sest pulmaülikonnas püsisid nad kõige kauem kasutusel – 19. sajandi keskpaigani. Neid teatakse olnud nii ühtlase laiusega  või ülalt kitseneva ühekordse põllekese kujulisi kui ka käterätitaoliselt kahekordselt kokkumurtuna vööle riputatavaid (Kaarma, Voolmaa 1981: 102).

J. Hurda rahvaluulekogudes on Mulgi  puusapõllede kohta informatsiooni üsna napilt, kuid kirjasaatja M. Kõdar Karksist on siiski kirjeldanud puusapõlli, küllerätte, mis viimati kuulunud nooriku ülikonda. Need olnud ilusasti ära aetu. Puusapõlli kantud mõlemal puusal ning need teinud nooriku puusad hästi paksuks. Ühtlasi nimetab Kõdar pallapoolt ehk pallapoolikut, mis olnud samuti ära aetu ja pandud noorikule sõukese peale ette. Ilmselt on siin pallapool tähendanud põlle (Voolmaa 1990a: 22-23). Karksist on andmeid ka kinnikoet küllerätist, millel olnud harulised otsad (Vana Kannel IV 1941: 315). Sõukesel kantavaid haruliste otstega  rätte mäletatakse ka Hallistest. Puusapõllede kandmise kohta on teateid veel Tarvastu ja Paistu kihelkondadest.

 Puusapõlled õmmeldi valgest linasest riidest, otsad kaunistati villase lõngaga tikitud arhailise taimeainelise kirjaga ja samast lõngast narmastega: "lõngast nõglut mitmet karva rattit ja rõngit täis" ehk kirjuks "aet lõngast" (Sild 1962: 235). Mõnikord olevat kiri olnud ka sisse kootud. Taimemotiivide kõrval kaunistati rätte ka piludega. Puusapõlli kanti külje peal ja nad katsid vaipseeliku vaheliti käiva koha. Nii pikalt kui küljerätt sõukesel rippus, jäeti mõnel juhul selle hõlm poogaga servamata.

Laiuselt võrdunud küljerätid käterätiga. Neid kantud vöö küljes paremal pool rippumas, et üks väljaõmmeldud ots teisest kõrgemale (Manninen 1927: 326). Enamik teateid kinnitab, et Mulgi naised kandsid oma küljerätte mõlemal puusal, kuid leidub ka andmeid, et ainult kas paremal või vasakul küljel. Ei kantud aga taga, nagu mõne üksikteate järgi on hakatud ekslikult arvama (Kaarma, Voolmaa 1981: 102). Karksi käterätikujuline küllerätt rippunud paremal puusal, Hallistes seevastu on ahenevat puusapõlle kantud vasakul küljel sõukese rao (lahtise külje) kohal, nii et suurem osa põllest tulnud raost ettepoole (Sild 1962: 236).

Üksikute 19. sajandi lõpul rahvasuust üles märgitud teadete järgi on koos puusapõlledega sõukesel kantud veel põllerätte ja põlli. Neid mainitakse eriti ühenduses pulmarõivastega, kusjuures Halliste põlleräti kirjeldus vastab haruliste otstega Karksi küllerätile. Põllerätti kantud rohelisel paksust toimsest riidest põllel, mis räti lõhkise pilu vahelt välja paistnud (Sild 1962: 236). Ka Karksi pulmaülikonda on kinnikootud küllerättide kõrval kuulunud kaks teineteisel kantavat põlle. Alumine neist olnud umbes 80 cm lai ja õmmeldud rohelisest villasest riidest. Pealmine aga tehtud kodukootud linasest, kaunistatud rippuvas otsas tikandiga ja olnud eelmisest poole kitsam (Vana Kannel IV 1941: 315).

Eeskantavad põlled olid Mulgi naistel rohelisest villasest riidest, nende peal kanti niisiis vahel valget linast haraliste otstega põllerätti. Körtsiku peal aga kanti alati rohelist poevillasest riidest põlle, mille ääres oli punane villane kaunistuspael. Ilmselt on varemal ajal eeskantavad põlled olnud ka valged linased ja kaunistatud nagu puusapõlledki keskajast säilinud taimkirjadega. Valge pind kaeti tiheda vars-, sämp-, ahel-, rist-, ristik-, madal- või mähkpistes. Tumedate - siniste, roheliste, madarapunaste, pruunide ja mitmes varjundis kollaste lõngadega tikiti detailirohked ristid, sõõrid, õied, oksad ja tärnid. Nii kirjati vanemat tüüpi Mulgimaa rõivaid, mida kanti 11.-13. sajandil, muuseumiesemed pärinevad aga alles 17.-18. sajandist või 19. sajandi algusest.

Elle Vunder, kes on uurinud eesti rahvapärast taimornamenti tikandis, kirjutab: "19. sajandil kaunistasid vanad taimelised tikandikirjad peamiselt vaid Halliste ja Karksi nooriku- ja pulmarõivaid, kuid varem on neid esinenud ka Paistu ja Helme kihelkonnas ning mujalgi. Vähem on seesugused tikandid leidnud kasutamist Tarvastus, kus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldab antud pilt vastavate tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees" (Vunder 1992: 15).

Vöö (üüke, ööke). Halliste ja Karksi vööd olid kitsad, lahtiste narmastega ja peentest lõngadest kirjadega kirivööd, s.t. valgele linasele põhjale korjatud värvilise villase kirjaga. Siinsete vööde olulisemateks põhivärvideks olid punane ja potisinine. Kirivöö mõõdud võisid olla näiteks 4,3 x 240 cm. Mulgi alal tehti ka täisvillaseid vöid, mis olid punase põhjaga ja sinise-rohelise lapilise kirjaga. Selliseid vöid on nimetatud ka lätilapiliseks ja neid sidusid endile ümber neiud. Lapilised läbivillased vööd levisid 19. sajandi teisel poolel Lõuna-Eestis (Astel 1998: 99). Pidulikul puhul  mähiti vöö mitu korda seeliku- ja põllevärvli peale, argipäeval tööl harilikult särgi peale. Tavaliselt peideti vöö otsad  vöö vahele, kuid I. Mannineni andmetel jäeti Lõuna-Eestis otsad puusadele kõlkuma. Sellisel juhul olid vöö otstes tutid. Veel mainib ta Hallistest andmeid selle kohta, et meeste vööd kooti kõladega, naiste omad "lauaga". Manninen annab mitmeid vöökirjade nimetusi: Karksist nopsilist ja räätsakirja, Hallistest hambulist kirja (Manninen 1927: 366). Vöö köideti juba väikesele tüdrukule ümber keha, et tüdruk kasvaks peenepihaline. Arvati, et kõvasti keha ümber mähitud vöö teeb keha tugevaks ja hoiab haiguste eest.  Kirjatud vöid kasutati ka haiguste raviks, eriti ussihammustuste ja roosi puhul. Naise vööl arvati olevat ka sigimist edendav jõud, mistõttu seda kasutati külvamisel külimitu kandmisel (Värv 1998: 519).

Õlakate. Vanemaks abielunaise pidulikuks õlakatteks oli mustast villasest toimsest riidest ühelaidne (70-90 cm lai ja 200-250 cm pikk) sõba. See võis varem olla ka valge, nagu on säilinud andmed Tarvastust ja Paistust, kus neid kanti 18. sajandil ja võib-olla 19. sajandi algulgi veel piduliku ülikonnaga. Helmes kanti musti sõbasid kuni 1850.-1860.-te aastateni (Kaarmaa, Voolmaa 1981: 103).

Sõbasid ilustati madarapunastest, kollastest, tumesinistest ja valgetest villastest lõngarühmadest kaunistustega, kõladega kootud ääre- ja otsatriipudega, mis pikal serval lõppesid lõngatuttidega. Tikandeis esineb nn. silmusnelinurka või ussijoont,mis omaaegsete arusaamade järgi pidid tõrjuma kahjulikke välismõjusid (Kaarmaa, Voolmaa 1981: 103). Siksakjoont kui ussisümbolit on seostatud meil nagu teistelgi rahvastel kaugest minevikust tuntud ussikultusega. Teatavasti oli uss kui salapärane maa all elav olevus ühelt poolt kurjade jõudude esindaja, teiselt poolt aga arvati, et uss toob inimestele kaitset ja abi (Voolmaa 1990b: 5). Teine motiiv, millele on omistatud kaitsvat ja õnnetoovat jõudu, on sõba nurkadesse tikitud silmusnelinurk, rahvakeeles ruuduline nurgakiri. Silmusnelinurk võeti kasutusele 11.-12. sajandil. Muidugi on ka selle märgi kunagine tähendus ammu unustatud. Ainult mõned andmed räägivad, et möödunud sajandil oli märgil kaitsev tähendus. Silmusnelinurk on tuntud Põhjamaade rahvaste, põhiliselt Soome mütoloogias kui abielu ja viljakuse sümbol. Üldiselt tunti aga silmusnelinurka lõpmatute ideede ja keerukate seoste sümbolina (Tihase 1995: 38).

Eesti sõbadele tehti silmusnelinurgad harilikult sinise-punase keelelised: punane lõng seati sõba nurka motiiviks ning kinnitati sinise lõngaga üleloomispistel. Sõbade uhkuseks olid nurkadest rippuvad värvilised villased narmatutid (Voolmaa 1990b: 5).

Valgetel sõbadel nagu puusapõlledel ja eeskantavatel põlledelgi esines arhailine taimeaineline tikand, mustad sõbad olid geomeetriliste kaunistustega.

Sõbasid kanti talvel, suvel asendas seda linik (Karksi). Kindlasti kuulus sõba piduülikonda ja talvel käidi temaga kirikus. Tarvituselt kadudes jäi sõba püsima veel pruudirõivana. Pruudi või nooriku üleviskena märgib Manninen Karksist ka linikut e. õlalinikut, mis vahel on kandnud ka pallapooliku nimetust: "pikk kitsas valge rätik, kirju äärega, helisevate hõbe-ehetega, võeti muiste üle õlade" (Manninen 1927: 226). Kombestik nägi ette, et teel peigmehe koju oli pruudil nägu sõbaga kaetud ja alles pärale jõudes võeti see ära. Samuti on olnud kombeks peigmehe koju sabudes, saanist või vankrist välja astumisel sõba jalge alla laotada.

I. Mannineni "Eesti rahvariiete ajaloost" leiame selle kohta kena kirjelduse:"Peas olnud noorikul linik, kui laulatusele sõidetud. Kuid ka pärast, pulmas, olevat linik ikka olnud. Linik olnud nii peas, et näo ära katnud. Ega nooriku nägu pulmas keegi polevat näinud. Linik olnud lai valge linane rätik, nii natuke käterätiku moodi, kuid palju laiem. Seotud pähe keskpaikapidi, kaks otsa üle õlade ettepoole. Õlad katnud kinni. Linikul olnud otsa kohal kibrad sees ja lõngadega väljaõmmeldud. Sääraseid otsi oli kaks. Poole aasta pärast pööranud noorik linikul teise otsa. Linikul olnud keskpaik valge, otsad kirjud. Harilikult kootud otstesse jämedad villased värvitud lõngad või kui enam kududa ei ole saadud, siis kistud linasest riidest lõngu välja ja aetud värvitud villased lõngad asemele. Linikul olnud narmad otsas, harilikult linasest lõngast. Linik olevat alles peigmehe kodus ämma poolt ära võetud".

Teine pruudiliniku kirjeldus pärineb Hallistest: "…valgest linasest labasest riidest, ühelaidne, laius 62 cm, pikkus 79 + 96 + 75 cm = 250 cm, lisaks narmad, umb. 18 + 18 cm. Pikkadel külgedel on ääre külge õmmeldud tumesinine nöör. Keskelt on pikad ääred umb. ühe vaksa pikkuselt varustatud tihedate nõelkurdudega. Ilustamine on iseäraline: kuna riie keskelt on valge, on mõlematele otstele jämeda sinise ja õhema madarapunase lõngaga kootud jooned sisse. Viimased asuvad põiki riiet, ühesuguste vahemaadega. Teise otsa pool on 42 x 42 cm suurusel alal kootud joonte vahed täidetud väljaõmblusega. Väljaõmblustel, nagu kootud joontelgi, domineerib tumesinine, millele loovad elu rohelised ja punased täpikesed. Väljaõmblused moodustavad jooni, mis käivad kootud joontega parraleelselt. Narmad on külge õmmeldud, tehtud valgest linasest ning punasest jasinisest villasest lõngast. – enne kui pruudid veel pulmade aegu kaasitasid, olevat see linik neil kaasitamise aeg üle olnud" (Manninen 1927: 228, 230).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õlalinik oli silmatorkavalt pikk ja kitsas riideese, mida kandsid ainult abielunaised. Mõrsja linik oli ilusam ja rohkem ehitud kui harilik linik. Linikuga käidi kirikus, seda kanti õlgadel, ümber kaela või peas. Peas kandsid linikut mõrsjad, seda nii laulatusele minnes kui ka laulatuse ajal. Pruut kandis seda ka kaasitamise ajal, pulmasõidul oli nägu üleni linikuga kaetud.

Mulgi (väljaarvatud Helme) naiserõivastuse juurde kuulusid hiljemalt 19. sajandi algusest peale ruudulised viielõngalised tekid (naistetekid, käetekid, pääotsatekid). Ruudud moodustati viit eri värvi (punastest, kollastest, rohelistest, valgetest, pruunidest või mustadest) lõime- ja koelõngadest. Viielõngalised tekid kooti tasapindses toimses tehnikas ja need olid villased. Selliseid tekke kasutati veel 19. saj. lõpulgi, mil Mulgi alal pääsesid võidule suurrätid.

Halliste, Karksi, Tarvastu ja Paistus kihelkonnas olid veel kuni 19. sajandi viimase veerandini iseloomulikud peene ruudukombinatsiooniga viievärvilised tekid (Kõresaar 1999: 19). Alguses olid ruudustiku toonid mahedamad, nagu me võime näha seda ka ühel 19. saj. I poolel valmistatud muuseumieksemplaril (VM 9269, Viljandi). Hiljem aniliinvärvide kasutuselevõtuga muutusid kollane ja punane värv eredamaks (VM 9449, Halliste). Need tekid olid kasutusel ka pulmatraditsioonis pruudikattena. Kui külla viidud saajakotti, siis mähitud see viielõngalisse tekki. Jaheda ilmaga, eriti sõitudel, võeti tekk ümber ja kaeti sellega ka pea. Soojema ilmaga kõndides või ruumi sisenedes hoiti tekki kokkupanduna käel (Voolmaa 1990b: 8). Sellest ka nimetus käetekk, käepealne tekk. Suurrättide levides jäid käetekid sõitudel põlvepealseks tekiks. Viielõngalised tekid tehti harilikult kahelaidsed.

Rätiktanu. Tanu asemel kanti Hallistes ja Karksis peenest pesuriidest valget tärgeldatud pearätti, mille ilu peitus ta kunstipärases pähesidumises. Rätik õmmeldi nelinurkne ja mõõtudega 80 x 80 cm või 1 x 1 m. Pähe seoti see nii, et pikem nurk rippus seljal. Kaks ülejäänud nurka seoti kuklas poolde sõlme e. lihtsõlme ja see seos jäi umbes kõrvade kõrgusele. Voldid jaotati ühtlaselt üle pea ja kibrati sõrmeotstega. Kiprajaks oli vanasti abiline, sest peas seda ise teha ei saanud, harva kibrati aga ka ise põlvel. Rätik tärgeldati alati enne pähepanemist, nii säilis õige kuju ja rätti võidi peast võtta ning tagasi panna nagu mütsi (Kurrik 1938: 130).

I. Manninen kirjutas 1927. aastal lihtsa pearäti kohta: "Rätikumoe vanemat astet esindab Halliste ja Karksi pearätt: valge linane riie ilma mingisuguste ilustisteta; pikkus ja laius umb. 1 m" (Manninen 1927: 65). Hiljem õmmeldi seljapoole rippuvale nurgale valgetikandis lillkiri ning veel hiljem ka lehviosadele samasugune lillkiri, aga vähendatud kujul. On teateid ka selle kohta, et kui Mulgi naised kandsid pearätte, siis välja minnes käis peale veel lõua alla sõlmitav ümmerpäärätt (Voolmaa 1990a: 26).

Tüdrukud sidusid üle lahtiste juuste punase villase lõnga, sõlmides selle kuklas. Teated nendest pealõngadest e. peanööridest olevat Mannineni järgi saadud ainult mõnest lõunakihelkonnast. Halliste-Karksi pealõng olnud õhuke värviline nöör või punutis, mis seoti pea ümber, sõlm kukla taga. Nöör võis olla pikem või lühem. Öeldi, et see tüdruk, kes kandis pikka nööri, sai kaugele mehele. Lõnga kandmine hakkas kaduma 1880.-te aastate paiku (1927: 37). Teistel andmetel koosnenud pealõng mõnest pea ümber köidetavast värvilisest (enamasti rohelisest ja punasest) villasest lõngast (Voolmaa 1990a: 26). Raamatus "Eesti rahvarõivad" aga esitatakse järgmised andmed: "Mulgi neiud hoidsid oma juukseid koos peapaela (päälõnga) abil, mis oma tüübilt on väga vana tava ning varem Lõuna-Eestis ilmselt laiemalt levinud. Peapael oli kitsas (kuni 1 cm laiune) kirivöötehnikas kootud või värvilistest villastest lõngadest palmitsetud ning umbseks ringiks õmmeldud paelake lopsaka lõngatutiga kuklas. Tutti ühendasid peapaelaga lõngad, mille ümber oli spiraalselt mähitud vasktraat" (Kaarma, Voolmaa 1981: 104).

Talvemütsiks oli Hallistes-Karksis rankamüts, mille lagi pealistati musta sametiga ja äär kaunistati hallvillase lambanahaga. Hallistes olevat rankamütsi kandnud ainult naised, tüdrukud mitte. Jakob Hurda rahvaluulekogudes leidub selline märkus: "Mulgi naiste talvekübarad olnud mustast sametist või punasest kalevist pealaega, veeres mõnel ranka- (s.o. talle-), mõnel saarmanahk" (Voolmaa 1990a: 27).

Juuksemoe kohta Hallistes ja Karksis on teada, et nii naised kui ka tüdrukud lasid vana kombe kohaselt juuksed lühikeseks (kõrvust saadik) lõigata. Pea sugemiseks kasutati seaharjastest tehtud seenekujulist harja, juuste lõikamiseks tarvitati vanasti lambaraudu.

Pikk-kuub (vammus, särk). 19. sajandi keskpaigani oli kõige pidulikumaks rõivaks nii meestel kui naistel villane must vammus, mida kanti aastaringselt. Halliste-Karksi kuued püsisid eriti arhailistena ja jätsid suhteliselt kitsa üldmulje. Vammuse küljesiilud ulatusid kaenlani ja kaunistused olid tagasihoidlikud, puududes vahel üldse. Kaunistuseks õmmeldi neile õige tagasihoidlikud peenikesed nöörid varrukasuudele, alläärde ja hõlmaservadele. Naiste vammustele pandi pruun või hall krae (kaaltagune).  Siin õmmeldi pikk-kuued õlaõmbluseta, kahekorra pööratud kangalaiast kehaosaga. Esiosa koosnes kahest hõlmast, mis kinnitati eest haakidega. Külgedele lisati siilud ja varrukad. Tasapindne toimne must täisvanutusega vammus kooti nelja niiega, lõimeks lõim nr. 24/2 ja koeks peenike must villane koelõng (suga nr.80/2)(Kurrik 1938: 131).

Kasukas oli talvine külma ilma kehakate, mille peale sageli tõmmati veel rüü ja sellele omakorda kuub (Viljandimaa 1939: 87). Kasukad õmmeldi sama lõikega nagu vammused ja rüüd – sirge seljatükiga, mille mõlema külje kaks siilu moodustasid puusad. Kasukas kinnitati eest haakidega või omavalmistatud nahknööpidega. Materjaliks kasutati valgeks pargitud lambanahku või viimaste puudumisel ka vasikanahku, mida kulus tavaliselt 5-8, naisel 1 vähem kui mehel, olenevalt lõikest ja tellija kasvust.  Naistel jäi seeliku äär kasuka alt alati natuke paistma, "alumist ilu" oli ka tarvis näidata. Halliste naistekasukad olid kaunistuste poolest rikkamad kui meeste omad ja nad olid külgedel punaste-valgete nahkadega rihmutatud (Voolmaa 1990a: 31).

Vanasti oli taluperes mitu erinevas pikkuses kasukat, mida kanti vastavalt vajadusele: sõidukasukas, reisikasukas, käigu- või pidukasukas. Käigukasukas oli kõige enam kaunistatud. Sellele vaatamata pandi kirikusse, varrule või pulma minnes kasukale veel pikk-kuub peale, ilma minna peeti sündsusetuks. Eriti oluline oli "kasukapealne" riietus mulkidel.

Kasukaid õmblesid külarätsepad. Õmblemine toimus tellija pool kodus, rätsep võeti selleks ajaks toidule. Karksis lauldi nõnda:
      Kui rätsep õmbles kasukat,
      sõi ära seitse vasikat.
      Kui oleks kaheksas vasikas,
      siis valmis saaks ka kasukas.
Külarätsepate kohta liikus palju naljalugusid, neid peeti veidrateks ja kerglasteks inimesteks (Maser 1998: 7-8).
Kasukaid õmmeldi käsitsi. Kasutati erilist kolmnurkset nahknõela ja vahatatud linast niiti. Et õmblused hästi pehmed saaksid, kolgiti õmmeldavad ääred puuhaamriga pehmeks. Nahku osati koduses majapidamises ka ise parkida, kuid üldiselt tegid seda ikka nahaparkalid - rändkäsitöölised nagu rätsepadki.

Rüü oli eeskätt suvine töö- ja käimisrõivas. Seda kanti Hallistes-Karksis rohkesti. Lõikelt sarnanesid rüüd vammustega, kuid õmmeldi valgest linasest riidest. Talvel, kui vammus tõmmati kasuka peale, kanti nende vahel linast rüüd, et vammus kasukat ära ei määriks. Mõnel pool kanti  rüüd ka kasuka all, et kasuka karvad ülikonda ei kahjustaks.

Sukad. Naistesukad kooti kitsa säärekirjaga ja hästi peenest villasest lõngast. Kiri asetses kitsa joonekesena pahkluust veidi kõrgemal. Suvel kantavate sukkade valmistamiseks kasutati ka linast niiti ja puuvillast lõnga. Peene lõngaga kudumisel loodi suka alustamiseks 196-236 silma. Kooti nagu mujalgi viie vardaga. Sukakirjad olid vöökirjakujulised ja geomeetrilised. Kasutati ainult kahte eri kirja ja nende lähedasi variante. Kirjatriip oli 2-3 cm laiune ja hambuliste servadega, kiri paigutati kummaski ääres olevate triibukeste vahele. Ääretriibud olid koerea laiused ja vaheldumisi kahe kaupa kollast või punast ja rohelist värvi. Tundub, et Hallistes-Karksis ei ole sukakirju edasi arendatud, need oleksid nagu põlvest põlve püsinud muutumatul kujul.

Nendes kihelkondades oli väga laialt levinud sukakiri, mida rahvasuus kutsuti viie silma päält sarviku kiri. Seda kirja olevat kasutatud sellepärast, et arvati, nagu hoiaks silmade paaritu arvuga kiri kandjat kurja eest. Teine tuntud Halliste-Karksi sukakiri oli kõõrukiri (Mulgi kirikindad ja kirisukad 1960: 26). Sukakirjades oli 19. saj. levinud keskpaigani ka väga vana silmusnelinurga motiiv, mida on kasutatud arhailiste sõbade kaunistusena. Naistesukad nagu meeste omadki köideti põlve alt säärepaeltega, kuid need ei jäänud seeliku alt nähtavale.

Sukkadel oli oma osa ka rahvakombestikus. Nimelt pärast laulatuselt tulekut andis peigmehe ema noorpaarile ivakese leiba, mille vastu tuli noorikul anda ämmale sukad. Kui aga noorikule laua ääres istudes laua alt laps sülle tõsteti, pidi ta kombe järgi sellele sukakesed jalga panema (samas: 9).

Kindad. Kindaid-sukki kooti igas peres. Tütarlapsele hakati õpetama kudumist siis, kui ta oli nii suureks kasvanud, et särgi alumisse ossa mahtus 1/3 vakka otri (9-10-aastaselt). Kõige kaunimad ja paremad kindad arvati tulevat kolme lamba villast — see toovat peresse õnne.

Kirikinnaste kudumisel kasutati nagu sukkade puhulgi väga peent korrutatud villast lõnga ja vaheldumisi kahest või rohkemast eri motiivist koosnevat keerulist kirja, mis kulges pikisuunaliste ridadena. Peene lõngaga kudumisel loodi kinda alustamiseks 120-148 silma. 19. sajandi esimesel poolel valmistatud kindad olid kõik labakindad e. peokindad. Alles sajandi teisel poolel hakati nende kõrval kuduma ka sõrmkindaid e. sõrmilisi kindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel (Mulgi kirikindad ja kirisukad 1960: 12). Hallistest saadud teadete järgi olnud nii laba- kui sõrmkindad juba ammusest emaemade ajast olemas (Voolmaa 1990a: 34). Silmkoelised kindad olid nii Hallistes kui ka Karksis kahevärvilised, enamasti musta-valge või sinise-valge kirjalised. Need kirjad koosnesid piki kinnast kulgevateks ridadeks korraldatud motiividest. Sageli on nendeski kirjades motiivid ridade kaupa erinevad.

Hallistes-Karksis esinevad järgmised kindakirjade nimetused: vahtralehekiri, kassikäpakiri, karukäpakiri, ristiline, rattakiri, tõllarattakiri, põrgutulbakiri, sõglakiri, kuldsõlekiri, saehambakiri, tähtlik kiri, tarasaiakiri, viie silma päält sarviku, seitsme silma päält sarviku jt.

Üheks tuntumaks motiiviks Mulgi on ornamendis kõõr,mis moodustab kõõrukirja. Sõna kõõr on ornamendis tähendanud ringi- ja rattataolisi kujundeid. Kaheksa harulise tähe (aotähe) ja tulba motiivist koosneb põrgutulbakiri (peksutulbakiri, pessutulbakiri) ja selle kirjaga kindad olevat kandjat kaitsnud ihunuhtluse eest. Seitsme täpi ehk silmaga tulp tähendanud seitset risti ja viletsust. Aotähte tulba otsas peeti kurja ärahoidjaks – elu sümboliks. Need andmed on saadud Abjast (Mulgi kirikindad ja kirisukad 1960: 16-17). Ka silmusnelinurgale ja viie silma päält sarvikule on omistatud maagilist kaitsvat võimet. Samuti seitsmesilmalisel kaheksaharulisel tähel nagu viiesilmaliselgi sarvikul on olnud maagiline tähendus ja sellest motiivist moodustunud kirja nimetatakse seitsme silma päält sarviku kirjaks.

Kindaid ei kantud mitte ainult külma kaitseks, vaid nad olid seotud ka mitmesuguste vanade kommetega. Neid kooti enda tarbeks, aga ka jagamiseks kosjades, pulmades ja matustel. Rikas pere võis jagada ande kirstutäite kaupa. Näiteks oli Abjas ühe teate järgi jõukas pruut jaganud pulmalistele andideks sada särki ning sada paari sukki ja kindaid (samas: 8). Enne abielunaise peakatte pähepanekut tõstis peigmehe pruudi peast isa kahe pirruga ära valge linase palaja või villase sõba ja viskas partele. Selle toimingu eest sai ta sõbakinda (samas: 9). Ka surnule tõmmati Mulgimaal 19. saj. algul kindad kätte, mujal oli see komme juba varem kadunud. Surnu pärandusest jagati ande surnupesijaile ja hauakaevajatele. Eriti viimased pidid tingimata saama kindaid. Usuti ka, et kindad hoiavad kandjaid vaenulike jõududega kokku puutumast, isegi vöö vahele või veimevakale panduna pidid nad kaitsma "kurja silma" ja õnnetuse eest (Vunder 1998: 519).

Jalatsid. Jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Pidulikuks puhuks valmistati pastlad hästi valgeks pargitud loomanahast. Hallistest on ka selliseid andmeid, et pajukoorest viiske kantud iga päev, lõhmusekoorest olnud pühapäevased (Voolmaa 1990a: 33).

Pastlad valmistati talumajapidamises toodetavast materjalist. Neid kulus aastas mitu paari, seepärast ei tulnud iga pere alati toime oma majapidamisest saadava nahaga, vaid pidi seda juurdegi ostma. Pastelde tegemiseks kasutati peamiselt veise-, harvem hobusenahka. Tööjalanõud tehti vanema looma nahast, sest see oli paksem ja vastupidavam. Õhemast nahast, mida oli kergem töödelda (ka vasikanahast), tehti just pidulikul puhul kantavad ja laste pastlad.

Pastelde materjalina tarvitati 19. sajandil rohkesti parkimata ehk töötlemata nahka, mida nimetati siinsetes kihelkondades ka tõpranahaks. Parkimata nahast pastlaid nimetati tavaliselt karvapastlad, mis osutab sellele, et karv jäeti pasteldele külge (Astel 1967: 193). Parkimata nahast pastlaid pidi enne jalga panekut leotama, sest nad muutusid kuivaga kõvaks. Märjaga nad aga venisid ja olid üldse vähe vastupidavad. Karksis hoiti pastlanahka vastupidavamaks muutmise eesmärgil suitsuses ruumis või parsil suitsu käes (samas: 194). Pastlaid valmistasid tavaliselt mehed, vahel ka teised pere liikmed.

Halliste-Karksi pidulikud pastlad paistsid silma hästi töödeldud naha ja hoolika valmistusviisi poolest. Need olid teravate ninadega ja ilma ninapealsete tippudeta. Valmistamisel lõigati pastlail kannast lahti neljakandiline lapp, mis kanna kokkupanemisel jäi sissepoole. Pasteldega kanti pidulikul puhul kuni 19. saj. lõpuni sokke ja sukki. Pastlapaelu tegid tavaliselt naised, harvem mehed. Vahel jäeti see töö laste ülesandeks. Pidulikel puhkudel kantavad paelad pesti ja pleegitati. Tööl kanti pasteldega jalarätte.

Pastlad kuulusid ka sulasrahva palga hulka, mis määrati kindlaks palgalepingus. Hallistest on andmeid aga ka suurema arvu pastlapaaride ja kaaluga antava pastlanaha kohta (samas: 192).

Ehted. Särgikaeluse kinnitamiseks kasutati 19. sajandil väikeseid vitssõlgi, piduülikonnaga kanti samuti tagasihoidliku kuhikuga rõngakujulisi sõlgi, klaashelmeid ja hõbekettidest keesid, milles rippus üks kannaga raha. Veel 18. sajandil olid aga armastatumateks kaelaeheteks mitme suurusega hõbehelmed, mida nimetati krõllideks. Nende kandmine unustati tasapisi 19. sajandi alguses. Hõbekettide kandmise kohta Karksis on mäletatud järgmist: “üks jagu olnud suured nagu ahelad, laiast hõbeplekist tehtud, teine jagu peenikesed nagu uuriketid” (Voolmaa 1990a: 29). Naiste alalisteks eheteks olid klaashelmed, seatud ühe või kahe ringina, lükkena, ümber kaela. Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas ning nendega läks naine ka hauda. Helmed, nagu ehted üldse, pidid naist kaitsma kõigi salapäraste ohtude eest.

Hallistes-Karksis nagu teisteski Viljandimaa kihelkondades kanti 19. sajandil väikeseid valatud kuhiksõlgi, mille läbimõõduks oli 2,5-3 cm ja kaunistuseks lihtne reljeefne pealtvaates õis vaheldumisi tahukatega. Selline dekoor kordus sõlerõngal 6-8 korda, ühe õie kohal oli aga nõelakand. Need sõled on väga vitssõlgede sarnased, ka nende sõlenõel on kinnitatud ümber sõlerõnga. Kaalu Kirme arvab, et tahukate ja õitega kuhiksõled  moodustavad väikese omaette, mitte eriti pidulike ja hinnaliste, vaid vist enam argirõivastega kantud sõlgede grupi meie 19. saj. rinnaehete hulgas (Kirme 1986: 117).

Sõlge (sõlgi) kanti silmapaistvamal kohal ja seda ka siis, kui vammus oli seljas. Peale sõlgede ja kaelakettide kandsid Halliste-Karksi naised preese (sakilise servaga rinnaehe), mis olid valmistatud hõbedast või uushõbedast, ning sõrmuseid. Prees kinnitati alati rinnale, kaelus kinnitati väikese sõlega. Sõrmuseid esines mitut tüüpi ja neid kanti tavaliselt rohkem kui ühte. Nimetada võiks nii lihtsaid vitssõrmuseid kui ka uhkeid hõbedast harisõrmuseid või erineva kilbiga sõrmuseid. Ilmselt on varasematel aegadel ka sõrmustele maagilist kaitsevõimet omistatud. Hallistes näiteks usuti, et vanahõbedast sõrmus kaitseb käsi vigasaamise eest. 18. ja 19. sajandil kanti Lõuna-Eestis sõrmuseid märksa vähem kui orduaja lõpul või Rootsi ajal. Eriti silmatorkavalt näib olevat kahanenud pronkssõrmuste hulk. Sellele näib viitavat ka asjaolu, et valdava osa Eesti Rahva Muuseumis leiduvatest 18. ja 19. sajandi sõrmustest moodustavad mitmesugused hõbesõrmused (Valk 1991: 194).

Eesti naised on uhkustanud helisevate ehetega. Manninen kirjutab 1927. aastal: “Karksis ja Hallistes on juba pea unustatud muistne õlarätt, kuid see, mis ei ole mälust kadunud, on selle räti metallehete kilin” (Manninen 1927: 432). Ennekõike kilisesid aga rinna- ja kaelaehted. Rinnas oleva sõle peale pandi ikka kaelaraha kõlisema. Iseloomustatud on seda nõnda: “Kõnnivad Eesti naised täielikus pühapäevaehtes, siis kõrisevad ja kilisevad nad nagu raudrüüs rüütlid” (samas: 433). 
 

Mehe ülikond

Mehed olid liikuvama eluviisiga ja kohanesid kiiremini ka rõivauuendustega. Meeste ülikond on olnud alati vähem seotud vanade traditsioonidega kui naiste rõivas. Samuti polnud mehe rõivaste järgi võimalik külas määrata selle kandja perekonnaseisu.

Halliste-Karksi mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi esimesel poolel: särk, püksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, rüü, nahkrihm koos nahktaskuga, lambamustad sukad, pastlad või mustad kingad, lambamust pehme viltkaabu.
Särk (hame, ame). Meeste särgid tehti, nagu üldiselt Eestis, valgest linasest või takusest labasest riidest, õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaavaga ja kaugastega s.o. sügavate põuedega, mida kasutati taskute asemel. Kaugaste pärast tehti särgi piht kahekordne. Mulgi kaukaga amel oli madal püstkrae e. kaelatagune, kaaltuk, mis õmmeldi eraldi ja kaunistati keskelt piluga (s.o. tikkpisteread), äärtest ristikute ja kõverikkudega, s.o. pinnailustisega, mis sarnaneb püvisilmpistega. Krae otstesse õmmeldi sõelaveerekiri e. sämppisted. Rinnaesine pilutati peenelt, rinnalõhiku äärde tehti traditsioonilised poolrattad, st. poolerattamotiiviline pilu. Pilupalistus oli ka varrukasuudel, kauka ja särgi alumisel äärel. Halliste-Karksi  särgil puudusid värvlid ja nööbid, kaelus kinnitati väikese vitssõlega. Särki kanti pükstes, kuid tõmmati niipalju välja, et ta langes kotina üle pükste. Selle kohta, et särki kanti varemal ajal pükste peal, on teateid ka Viljandimaalt: "…veel mineva aastasaja keskel olevat Viljandi pool särki pühapäeviti kantud kaltse peal" (Manninen 1927: 152).

Halliste mees ja poiss. Mare Hundi joonistus

Meestesärk erines naistesärgist selle poolest, et oli tavaliselt lühem. Kui aga töötati suvel särgiväel, tehti särgid pikemad. Meestesärkide sage ja rikkalik kaunistamine tulenes ilmselt sellest, et mehed liikusid soojaga särgiväel.
Kaukaga hamesid kanti varem peale Halliste ja Karksi veel Viljandi, Paistu ja Tarvastu kihelkonnas.

Püksid (keeruga kaltsad). Mehed kandsid siin erilõikelisi  nn. körtpersega pükse, mille materjaliks oli talvepükstel lambavalge tasapindne toimne, 4 niiega kootud  villane riie (lõimeks ja koeks peenike villane lõng, suga nr. 70/2). Suvekaltsad (kalsad, kaldsad) olid linasest toimsest riidest, mille toim võis olla mitmesugune: ürgtoim, murdtoim, silmiline, pööriline. Kaltsad tehti hästi laiad, eriti kintsude ümbert. Värvli e. viirvitsaga (kaklaga) seoti püksid eest kinni. Püksisääred ulatusid poole sääreni, sääreotstele tõmmati mustad sukad  ja seoti põlve alt lumivalgete pastlakapalde ehk nööridega.
Körtpersega pükse kanti peale Halliste ja Karksi veel Tarvastus.

Vatt. Vatt oli villane puusadeni ulatuv meeste pihtkuub, mille pihaosa sarnanes pikk-kuuega. Halliste meestevatt oli potisinine ja see õmmeldi tasapindsest toimsest (4 niiega) täisvanutusega villaset riidest, mille toimeks ja koeks oli peenike villane lõime- ja koelõng (suga nr. 80/2)(Kurrik 1938: 131).

Pikk-kuub (vammus, särk) oli nagu naistelgi täisvillasest riidest pikk ülerõivas, mis kinnitati eest vöökohalt haakidega. Poolvillane kuub oli kehvuse tunnus. Tavaliselt oli riie tasapindne toimne, lõimeks lõim nr. 24/2 ja koeks peenike must lõng (suga nr. 80/2) (Kurrik 1938: 131). Esialgselt olid kuued lambapruunid s.o. tumepruunid ehk peaaegu mustad, hiljem hakati neid värvima mustaks (kahjama). Värviks kasutati lepakoore musta või poevärve.

Halliste-Karksi kuuel polnud nöörkirju nagu Paistu või Tarvastu pikk-kuuel, kaaruste asemel olid  punasest ja rohelisest õhukesest lõngast keeratud nöörikesed mööda hõlmu ja kaelatagust, või olid lihtsalt nöörilustisteta. Samuti oli neil küljesiil pikem, see algas kaenla alt ja ei moodustanud puusi.

Pikk-kuubi kanti Viljandimaa lõuna-kihelkondades, varasemast ajast on sellekohaseid teateid ka põhja-kihelkondadest. Pikk-kuub oli eelkõige pidurõivas: kirikusse ei mindud ilma, külla minnes see pidi seljas olema, samuti vaderitel ristimise ajal jne. Külmal ajal kanti kuube kaitseks külma vastu, mõnikord kanti teda rüü peal või suure külmaga kasuka peal. Nii oli soojem, sest kasukas oli ju ilma pealiseta. Halva ilmaga kaitses kuub kasukat märjaks saamise eest. Sagedasti pandi kasuka ja kuue vahele veel rüü, et kuub valget kasukat ära ei määriks (Karksi).

Kasukas oli külma ilma kehakate, mis õmmeldi nagu naiste kasukaski valgeks pargitud lambanahkadest või nende puudumisel vasikanahkadest. Lõikelt sarnanesid kasukad pikk-kuubedega ja neid kaunistati liignahkade ja puhkude abil, kuid vähem kui naiste kasukaid. Liignahad olid eri värvi naharibad, millega kaeti õmblused ja ääred. Puhud olid mingist paremast karusnahast (koera, tõhu, kärbi) ääred, mis jäeti kasukanaha serva alt välja paistma. Neid esines hõlmadel, kaela ümber, allääres ja mujalgi.

Rüü oli linasest või takusest riidest  valge suveülerõivas, mis lõikelt sarnanes pikk-kuuega ja kasukaga. Taga- ja esiosa õmmeldi ühest tükist, õlaõmbluseta, kraeta ja siilud külgedel ulatusid alläärest kaenlaauguni. Rüü oli eelkõige suvine tööriie, talvel kanti seda vahel pikk-kuue ja kasuka vahel. Karksist pärinevad teated veel selle kohta, et rüü olnud suvel ka kirikuriie, sellisel juhul tehti see peenemast materjalist kui töörüü.

Nahkvöö taskuga. Meeste ülikonna lahutamatuks osaks oli mustast nahast lakaga tasku, mis seoti vöö või rihmaga ümber puusade ja rippus ees. Taskus olid tubakas, tuleraud, tael, nuga, niit ja nõel, piipu kanti enamasti kaukas.

Tasku pidi varjama pükste kiiliaugu ning oli panipaigaks kõige tarvilikumale varandusele. Sinna pandi vaskraha, liigetega nuga, piibunosu, tubakakott, tuleraud, tael, kõbjas jne. Taskut kandsid kõik mehed noorest east hauani. Halliste-Karksi meestel rippus taskust paremal vöö küljes veel üks nahktupp, milles oli tavaliselt puupeaga nuga (tuuts), ja teine väiksem tupekene (nõelaelu, nõglakudi) pastlanõela ja niidiga (Voolmaa 1990a: 18).

Peakate. Peakatteks oli Halliste-Karksi mehel lambamust pehme viltkaabu. halliste mehed ostnud kübarad linnast meistrite käest, kes nende eest "kaunis head hinda võtnud". Talvel kanti lambanahkseid kõrvadega kübaraid või rankaäärega (tallenahast äärega) kübaraid (samas: 19-20).

Jalatsid. Kuna püksisääred ulatusid poole sääreni, katsid lambamustad sukad püksisääri põlvini. Jalas kanti pastlaid ja pastlanöörid seati üle sukkade ning seoti põlve alt. Suvel kanti veel kirjatud äärtega kapetaid ehk sokke. Kanti ka musti kingi.

Mõnede andmete põhjal kanti Hallistes pajukoorest viiske iga päev, lõhmusekoorest olnud pühapäevased. Mulgi mehed pidanud lugu ka säärepaeltest ehk säärepuudikutest, mida nad köitsid oma kaltsasäärtele (Voolmaa 1990a: 32-34). Karksist mäletati, et vanemal ajal olnud ikka karvanahast pastlad, alles umb. 60 aasta eest hakatud neid tegema pargitud nahast (Manninen 1927: 459).

Halliste ja Karksi rahvarõivad VM etnograafiakogus
VM tekstiilikogus ei ole kõik Viljandimaa kihelkonnad esindatud samaväärselt. Halliste ja Karksi kuuluvad nende hulka, kust aegade jooksul kogutud museaale on vähevõitu. Kokku on nendest kihelkondadest pärit 22 üksikeset. Siia kuuluvad 18. sajandi II poolest pärinev meeste kaukaga hame (VM 9254/E576 Halliste), kaks vammust 19. sajandi kolmandast veerandist (VM 857 Karksi, VM 2857/E419 Halliste), triibuline seelik (VM 9931 Halliste), viielõngaline tekk (VM 9949), sukad (VM 1931/333 Halliste), kindad (VM 3005 Halliste), kaks pooka Hallistest (VM 9037/411, VM 2338/260) ja 12 vööd. Osa nendest vöödest on läbivillased korjatud kirjaga (näit. VM 2862/265 Halliste, VM 1936/E266 Karksi, VM 1937/E267 Karksi) või linasel põhjal villase korjatud kirjaga (VM 9427/E700 Karksi, VM 3589/E268 Halliste), osa aga kõladega kootud (näit. VM 2337/E261 Halliste, VM 91/E262 Halliste, VM 3006/E264 Halliste, VM 2755/E263 Halliste). Kõlad on õhukesed nelinurksed lauakesed, mille nurkades on augud lõimelõngade jaoks. Nimetus kõlad oli kasutusel üle kogu maa. Kõladega kootud pind moodustub linase koelõngaga ühendatud villaste lõimelõngade ridadest, mis on kõlade abil keerdu aetud. Kudumi mõlemad pooled on tihti sarnased. Kõlavöö kiri moodustub kõlade keeramisel ja sõltub nii lõngade asendist kõlades kui ka värvide järjestusest (Astel 1998: 31). Muuseumikogu üks ilusamaid lapilisi vöid on saadud Karksist ja on kootud 1870.-il aastail (VM 1937/E267). Vanimad kõladega kootud villased meestevööd pärinevad Hallistest ja nende vanuseks võib käesoleval hetkel lugeda ühel 115 ja teisel 145 aastat (VM 3006/E264, VM 2337/E261). 19. sajandi II poolest pärineb ka Karksi mehe võrkvöö (VM 9231/E699). Võrkvöö nimetus tulenes ilmselt valmistamistehnikast - vööl on selgesti näha võrgusilmad , neil puudub aga igasugune sõlm ja lõngad põimuvad vabalt üksteisest läbi. Võrkvööd olid villaste meestevööde peamiseks ja valmistamistehnika poolest arvatavasti ka üheks vanemaks liigiks, olles levinud üle kogu maa. Tarvituselt kadus see vööliik umbes 1870.-1890.-il aastail ja tehnika ununes enne, kui rahvarõivaste kasutamisest loobuti (Kurrik 1937: 145-149).

Et täita lünka muuseumi tekstiilikogus, tellis muuseum 1990.-te keskpaiku Viljandimaa käsitöömeistritelt kõigi endisaegsete Viljandimaa kihelkondade rahvarõivaste koopiad, sealhulgas ka Halliste ja Karksi omad. Halliste rõivakomplekti valmistas käsitöömeister Tiina Ilusmets Nuiast ja Karksi rõivad rahvusliku käsitöö õpetaja Liina Sammul Olustverest.

Lisaks rõivastele kuulub muuseumi etnograafilisse kogusse suurel arvul ehteid, mis enamuses on muuseumile annetatud või müüdud,  aga on ka selliseid, millel on juures märge "maaleid". Hallistest ja Karksist pärineb 8 ehet: sõrmus stiliseeritud linnu kujutisega kilbil (VM 8987/E840 Karksi), kaks hõbepreesi (VM 9430:2/E808 Karksi; VM 9830:2 Halliste), hõbedast reljeefne õitega vitssõlg (VM 9430:3/E804 Karksi) ja reljeefsete nuppudega vitssõlg (VM 9430:4/E776 Karksi), kolm krõlli (hõbehelmest) Karksi Loodi Tõllamäelt (VM 9430). Lisaks ehetele on muuseumikogus säilitamisel imeilus juustest punutud meeste uurikett (VM 8844/E717 Halliste) ja rõivailustusena valgest metallist aasa ning haagiga nööp, mida rahvasuu kutsus Karksis "Rootsi Kaarli nööbiks" (VM 8818:6/E783).

Kirjandus

Astel, E. 1967. Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul.  Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XXII. Tartu.
Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
Kaarmaa, M., Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn.
Kirme, K. 1986. Eesti sõled. Tartu.
Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Tartu.
Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.
Kõresaar, E. 1999. Vaip – teki moodi asi. Etnoloogiline ese muuseumis. Tartu.
Maser, K. 1998. Lambanahkne kasukas. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledzi Talukujunduse ja Rahvusliku käsitöö kateedris.
Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat. III. Tartu.
Mulgi kirikindad ja kirisukad. 1960. - Vanavarasalvest. Koost. L. Saks. Tallinn.
Runge, E. 1976. Halliste-Karksi naiseülikond - Pärnumaa. - Triinu nr. 94.
Sild, H. 1962. Kuidas kanti Mulgi puusapõlli? - Etnograafiamuuseumi Aastaraamat. XVIII. Tartu.
Tihase, K. 1995. Eesti rahvakunst. I. Tallinn.
Valk. H. 1991. Lõuna-Eesti sõrmused 13.-17. sajandil. - Muinasaja teadus. I. Arheoloogiline kogumik. Tallinn, 182-195.
Vana Kannel IV 1941. - Karksi vanad rahvalaulud. I. Toim. H. Tampere. Tartu.
Viljandimaa I.  1939. Tartu.
Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat. XXXIII. Tartu.
Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted - sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. - Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.
Voolmaa, A. 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. - Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn.
Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.
Värv, E. 1998. Riietumine ja mood. - Eesti rahvakultuur. Toim. Ants Viires, Elle Vunder. Tallinn.