Eesti raidkivikunst saab alguse 13. sajandil, pärast maa vallutamist võõraste poolt. Uus võim ja usk püüdis end kohalikule rahvale arusaadavaks teha muu hulgas ka arhitektuuri ja kujutava  kunsti abil. Kivikirikud, linnused ja kloostrid pidid vastristitutele sisendama aukartust uue usu võimsuse ja selle kandjate vastu. Kui mitte arvestada tugevasti ümber ehitatud  Jaani kirikut, on Viljandi linnas sellest keskaegse arhitektuuri ja kunsti sümbioosist säilinud õige vähe. Sõdaderikas ajalugu on pärandanud meile vaid  laialdasel maa-alal asunud komtuurilinnuse varemed ja 1878–1879. a. arheoloogilistel uuringutel välja kaevatud ning Viljandi Muuseumi keldrihoidlates säilitatavad  kapiteelid. Siia võib veel lisada vaid veel ühe hilisemast ajast pärit kapiteeli Katariina kabelist ja mõned juhuleidudena saadud raidkivide fragmendid.

Viljandi linnuse kapiteelid toodi päevavalgele 1878–1879. a. arheoloogiliste kaevamiste käigus ja neid eksponeeriti teadaolevatel andmetel esmakordselt nn Vana lossi ehk Viljandi vana mõisahoone hoovil. Hiljem rändasid nad Viljandi Maagümnaasiumi põhjatiiba, kus neid eksponeeriti kui Ditmari Muuseumi peamisi vaatamisväärsusi. Kapiteelid pärinevad Vana-Liivimaal Riia kõrval suurima konvendihoone varemetest ning on kunagise rüütlikasarmu rikkaliku sisekujunduse ainukesed tunnistajad. Eesti Vabariigi perioodil moodustasid kapiteelid Viljandi Muuseumi nn arhitektuurilise osakonna. Tänapäeval on neist alaliselt eksponeeritud 7 väiksemat, kuna ruuminappus ja kapiteelide raske transporditavus rohkemat ei võimalda.

Viljandi linnuse kapiteele on siiani tõsisemalt uurinud mag. Armin Tuulse, kes on oma töö kokku võtnud   1938. aastal Õpetatud Eesti Seltsi Toimetistes välja antud uurimuses "Viljandi ordulossi kapiteelid" (on olemas ka äratrükk 1938. aastast). Varem on kapiteele detailselt joonistanud arhitekt R. Guleke oma albumis "Alt-Livland. Mittelalterliche Baudenkmäler Liv-, Est-, Kurlands und Oesels". Hiljem on neile tõsisemat tähelepanu pööranud ajaloolased Elmo Raadik ja Kaur Alttoa. Samuti ei ole Viljandi kapiteelidest mööda läinud ükski tähtsam Eesti kunstiajalugu puudutav üldkäsitlus. Siiski jääb A. Tuulse esimeseks, kes kõrvuti kunstiajaloolise analüüsiga, kasutas kapiteele Viljandi ordulinnuse keskse ehitise – konvendihoone – dateerimisel.

Foto: ordulinnuse kapiteele muuseumi kogus

Miks on ordulinnuse kapiteelid ajalooallikana tähtsad? Eelkõige sellepärast, et Viljandi linnuse ehitamise ja varasema ajaloo kohta on kirjalikke andmeid napilt, kuigi õigem oleks öelda, et neid ei ole. Kivikindlustuste rajamise kohta on ürikuliselt teada vaid kaks tõsisemat viidet – ajaliselt on esimeseks Läti Henriku konstanteering, et Modena Wilhelmi külaskäigu ajaks 1225. a. oli Viljandi linnus tugevasti kindlustatud. Siit võib tha järelduse, et esimesteks kiviehitisteks võivad olla kas tornlinnus või linnuse kabel (kirik), mis nõuavad suhteliselt vähest tööjõu ja materjalikulu. Teine viide tuleb Hermann Wartberge kroonikast, kus on mainitud fakt, et ordumeister Volquin andis 1224. a. käsu Viljandi muinaslinnuse kindlustamiseks. Siiski ei anna kumbki allikas meile mingit aimu konvendihoone ehitusaja kohta. Siin tõusebki tähtsuselt esikohale linnuse ehitusdetailide ja raidkivikunsti teaduslik tõlgendamine ja muidugi ka võimalikud ehitusarheoloogilised uuringud.

1878. aastal päevavalgele toodud kapiteelide juures juhib A. Tuulse eelkõige tähelepanu dualismile nende vormikõnes. See tähendab, et kapiteelidel on elemente nii romaani kui ka gooti  stiiliperioodist. Arvuliselt on siin esikohal ümarate paariksammaste kapiteelid, mis on valmistatud arvatavasti Saaremaa dolomiidist, nagu ka kõik teisedki raidkaunistused. Vormilt kuuluvad need pungkapiteelide hulka, mis oma laiema leviku said Euroopas 13. sajandi esimestel kümnenditel. Viljandis on esindatud selle kapiteelitüübi lihtsam kuju, kus detailid – pungad on seotud tugevasti massiga, st kapiteeli toestava funktsiooniga. Siiski on meister romaanipäraste abstraktsete pungade kõrval otsinud juba ka uusi vormivariante ning püüdnud kujutada eriliigilisi taimi. Romaaniaegse pärandina iseloomustab neid kapiteele sümmeetriataotlus, kuiv ja stiliseeriv laad ning kordamine. Selliste kapiteelide kõrval on näha ka hoopis teistsuguse vormikõnega raidkivid, mida iseloomustab gooti stiilile omane realistlik ja looduslähedane käsitlusviis. Eriti iseloomulik on suur kapiteel, mille blokk on ümbritsetud viinapuuokstest. Siin muutub olematuks romaani kapiteelidele iseloomulik seotus massiga – viinapuuoksad on asetatud tüvele ilma orgaanilise seoseta. Romaanipärane piltlik kujutus kapiteeli tugifunktsioonist on siin kadunud.
Kolmanda rühma kapiteelidest moodustavad raidkivid inim- ja loomafiguuridega, kus kapiteelipinda on kasutatud mingi jätkuva tegevuse edasiandmiseks.

Peamiselt konvendihoone ja kapiitlisaali kohalt välja tulnud kapiteelid on aegade jooksul olnud aluseks ka konvendihoone dateerimisel. Armin Tuulse jõuab sügava kunstiteadusliku analüüsi tulemusel järeldusele, et Viljandi vanemad pungkapiteelid kuuluvad 13. saj. viimasesse veerandisse, hilisemad aga juba 14. saj. algusesse.
On ka teistsuguseid arvamusi. Tänapäeva kunstiajaloolane Kaur Alttoa on seisukohal, et vanemad raidkivid peavad olema pärit umbes 13. sajandi keskpaigast, kõige hiljemalt 1260. aastatest, kusjuures ühelt poolt toetub K. Alttoa saksa professori Helmuth Buschauseni väitele, et üks kapiteelidest ei saa olla tehtud hiljem kui aastal 1240, teisalt varemete eri osade ehituslikele eripäradele. Viimased seisukohad pööravad aga ka pea peale varem välja pakutud teooriad Viljandi konvendihoone ehitusaja kohta. Kuna konvendihooneid hakati ehitama Preisimaal ja Vana-Liivimaal 13. sajandi II poolel, peaks Viljandi kapiteelid olema varasemad kui vastav hoonetüüp üldse. Siin peab tähelepanu pöörama Viljandi konvendihoone kavatise eripäradele – nimelt  erineb hoone põhjatiib teistest osades nii mitmeski suhtes. Nii algab põhjatiiva telliskivimüür märgatavalt madalamalt kui teistel osadel, samuti ulatub põhjaosas asunud ordukabeli kooriosa konvendihoone üldisest kavatisest välja. Peab tähendama, et viimane asjaolu jälgitav ka Marienburgi (Malborcki) lossi juures. K. Alttoa on teinud antud asjaoludest lähtudes järelduse, et konvendihoone põhjatiib st piirkond, kust on leitud põhiline osa kapiteelidest, on valminud konvendihoone teistest osadest varem – ajal, mil konvendihoone arhitektuurse ilminguna veel polnud üldse kasutusele tulnud. Juhul kui see nii oli langeb nähtavasti ära ka tornlinnuse teooria, Läti Henriku poolt mainitud tugev kindlustus võis sel juhul olla hoopis kindluskirik. Siiski on ilma arheoloogiliste uuringuteta midagi kindlat raske väita.

Ain Vislapuu

Kirjandus
A. Tuulse. Viljandi ordulossi kapiteelid. ÕES Toimetised 1938.
K. Alttoa. Das Konventshaus in Estland. Castella Maris Baltici 1, Stockholm 1993