Muuseumi näitusetoas 7. juunist – 6. septembrini 2014

„Valmistatud Viljandis”

Viljandit teatakse XX sajandi alguses asutatud tikuvabriku ja linavabriku järgi, kuid XVIII sajandi lõpuveerandini käis siin elu tsunftiseaduste järele. Suurem osa eluks vajaminevast valmistati kohapeal.

Vanimad meistrid on kirja pandud Viljandi kodanike raamatus Das Felliner Bürgerbuch 1728–1889. Vanimaks tööstusettevõtteks Viljandis loetakse Rieprichi nahaparkimistööstust, mis nimetas oma asutamisajaks 1760. aastat. Enamiku Viljandi tööstuste sünniajaks jääb aga XIX-XX sajandi vahetus. Paljud neist on unustusehõlma vajunud, kuid mõnigi neist tegutseb uue nime all edasi.

Lisaks suurematele tööstustele on olnud ka huvitavaid väikeettevõtteid. Viljandis oli foto­plaa­tide tööstus (K. J. Freelandt), lindude toppimise tööstus (Raudsepp), kaks paberossikestade tööstust (Riet ja Wohrmann). Teise maailmasõja ajal tegutses siin Eesti suurim piibuvabrik (asut. 1909), kus toodeti 2000 piipu kuus. Viljandi piibud olnud rindemeeste hulgas väga populaarsed.

Sõnaliselt huvitav on, et enne II maailmasõda eksisteerisid muude tööstuste kõrval ka juuksetööstused – tänaste ilusalongide eelkäijad.

Tööstuse ajalukku on ennast jäädvustanud paljud inimesed. On perekondi, kus põlvest põlve ametit edasi anti. Nimetagem siin apteeker Schöleri ja parkal Rieprichi peret. Meistrite nimed olid hästi tuntud. Näiteks Tartu tänav jagunes XIX-XX sajandi vahetusel seal tegutsenud meistrite järgi nimeliselt: Natuse ehk Värvalimägi, Plöggeri ehk Parkalimägi ja Valeniuse ehk Potisepamägi.

Enam on tuntud hilisemad tegusad ettevõtjad. Näiteks Johannes Kondor oli ehitusmeister, kes oli nn Tõllassepa maja ehitajaks ning esimeseks omanikuks. Talle kuulus tisleritööstus, tsemenditööstus ja nahatööstus, ta ostis ära Sewighi õllevabriku ja Rosenbergi tellisetehase.

Aleksander Rosenbergile kuulusid tellisetehas Sammulis, auruveski järve ääres ja õlletehas kesklinnas. Tema ühendas 1881. aastal oma auruveski ja kontori Eesti esimese telefoniliiniga ning XX sajandi esimesel aastal nägid linnakodanikud Lossi tänava äärses ärihoones esimest korda elektrivalgust. Selle uue tehnikaime paigaldajateks olid küll juba Rosenbergi pärijad.

Eldringite sepatööstuse näidiseid rõdupiirete, väravate ja aedade näol on säilinud nii Viljandi vana­linnas kui Riia maantee kalmistul. Ka rippsilla paigaldamisel tegi keevitustööd Werner Eldring.

Uno Pohrti masinavabrikus tehti tehniliselt kõrgetasemelist tööd. Seal ehitati 1911. aastal esimene isesõitja lokomobiil Venemaal. Pohrti ehitatud mootorsaan oli maailmas esimeste hulgas.

Parun Ungern Sternberg unistas lennukitööstuse rajamisest ning tema juhtimisel pandi kokku ka mõned lennukid, mis annab võimaluse rääkida Viljandi lennukitehasest.

Vanu meistreid meenutavad tänapäevani ehk kõige enam paljud väärikad ehitised. Näiteks ehitus­meister Georg Schnurbergi töö kvaliteedist annavad tunnistust Olustvere loss ja mitmed teised esinduslikud hooned.

Vaadeldav näitus püüab anda muuseumisse kogutud ainese kaudu ülevaadet Viljandi tööstustest. Näituse ajalised piirid algavad XIX sajandiga ja lõpevad Eesti iseseisvuse taastamisega.

Viljandis valmistatud esemeid rohkesti välja pandud ka muuseumi püsinäitusel.

Muuseum ootab ka külastajatelt Viljandi tööstuste kohta täiendavat teavet.

Näituse koostas muuseumi arhiivkogu kuraator Heli Grosberg.

Muuseumi näitusemaja on suvel avatud iga päev kell 11–18.

Insener Uno Pohrt oma mootorsaani katsetamas 1912. a. Jaan Rieti foto.