Tiiu Männiste

Viljandi Muuseumi (=VM) kunstikogu sisaldab tänaseks ligi tuhat eset. 1971. aasta I kvartali aruande järgi fondide seisu kohta oli kunstikogus esemeid (maal, graafika, skulptuur) ühtekokku 782, millest 309 oli inventeeritud (Männiste 1998: 35). 1971. aasta täpne aruanne muuseumi kunstikogu kohta on jäänud seni viimaseks, mistõttu viimase kolmekümne aasta jooksul omandatud teoste arv jääb siinkohal arvestuslikuks.

Viimastel aastatel alanud muuseumi kunstikogu korrastamine, inventeerimine ja esemete arvu täpsustamine lubab loota, et peagi on võimalik anda täpsemaid andmeid selle kogu kohta. Eespool öeldut kinnitab ka VM maalikogu inventeerimine 1999. aasta lõpul. Käesolev artikkel tutvustabki seda maalikogu inventeerimist. Eesmärgiks on käsitleda inventeerimise valiku printsiipe, inventeeritud maalide väärtust ja seisukorda ning maalide autoreid.

Käesoleva artikli autor on uurinud peamiselt  maalikogu. Muuseumi tulmeraamatutest selgub, et 1968. aasta  oktoobris omandas muuseum kaks Konrad Mäe õlimaali ("Talvine maastik" ja "Maastik", mõlemad on dateerimata) (VM VVA 1968: 17). Järgmine ost toimus üheksa-aastase vaheaja järel, alles 1977. aastal (VM VVA 1977: 3). Ajavahemikul 1977–1997 on muuseumi kunstikogu juurde saanud keskmiselt kümmekond kunstiteost aastas.

VM kunstikogu inventeerimisega tehti algust 1964. aasta  9. jaanuarist. Tollane muuseumi peavarahoidja Alfred Veiksar on ühtekokku inventeerinud 310 erinevat kunstiteost. 1964. ja 1965. aastal inventeeriti neist 304. 1968. aastal lisandus veel 5 ning 1980. aastal on A.Veiksare poolt inventeeritud signatuurita ja dateerimata J. Kölerile omistatud õlimaal "Itaalia maastik" (VM KIR: 91). A. Veiksare inventeeritud kunstiteostest üle poole moodustavad erinevais tehnikais graafilised lehed – 221, kusjuures enamus neist on exlibrised –186, sealhulgas 126 Gustav Mootse exlibrist. Maalidest (õli, akvarell, pastell) inventeeriti 84 erinevat ühikut. Maalide autoritest väärivad siinkohal märkimist järgmised: J. Köler, K. Mägi, V.Ormisson, J.Võerahansu, J. ja O.Kangilaski, G.Mootse ja J.R.Berendhoff. Lisaks maalidele ja graafikale kuulub A.Veiksare poolt inventeeritud kunstiteoste hulka ka viis skulptuuri (A.Adamson, A.Weizenberg, A.Starkopf jt.) (VM KIR).

Viljandi Muuseumi maalikogu sisaldab ligi 300 teost 70-lt autorilt, nende hulgas kümmekond tundmatut autorit (Männiste 1998: 35). 1999. aasta  inventeerimise käigus kirjeldati 101 maali. Seega on ühtekokku VM maalikogust inventeeritud 185, s.o. üle poole kunstikogus olevatest maalidest. 1999. aastal inventeeritud 101 maali on muuseum omandanud peamiselt ajavahemikus 1977 – 1997. Kõige viljakamaks aastaks kujunes 1986, mil täpsustatud andmetel osteti 26 Paul Kondase maali (VM VVA 1986: 3, 4). 1998. a. ilmunud Viljandi Muuseumi aastaraamatusse on sattunud eksitav viga, s.o. 25 P.Kondase maali (Männiste 1998: 35). See moodustab suure osa kunstniku loomingust. Viimati mainitud ost on harukordne. Ei enne ega pärast pole VM-sse ühelgi aastal ostetud nii arvukalt ühe autori töid. Väga hinnaline täiendus saadi ka 1997. aastal, mil maalikunstnik Ants Murakini sõbra Voldemar Issako tütar Liina Grünberg Rootsist annetas muuseumi kunstikogusse 8 A.Murakini Rootsis loodud maali (Männiste 1998: 39).

1999. aasta  inventeerimise käigus selgus, et muuseumi maalikogu on täienenud peamiselt annetuste teel. Maaliostude osakaal jääb vähemusse, s.o. alla poole. Annetajate hulgas on olnud ülekaalus viljandlased, vaid üksikud ka maakonnast ja teistest linnadest (Tallinn, Pärnu). Üks tähelepanuväärne annetus tehti 1992. aastal. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis tegevuse lõpetanud EKP Viljandi Rajoonikomitee annetas muuseumile 1971. aastal valminud Lepo Mikko õlimaali "Polli mäed" (VM VVA 1992: 46). See annetus väärib tähelepanu seetõttu, et enamus nõukogudeaegsete ühiskondlike hoonete interjööre kaunistanud kunstiteostest on läinud pärast Eesti taasiseseisvumist eravaldusesse.

1999. aastal inventeeritud maalid on VM omandanud 1977, 1978, 1982, 1983, 1984, 1985, 1986, 1988, 1989, 1992, 1994, 1996 ja 1997. aastal. Enamus neil aastatel omandatud maalidest inventeeriti. Mitmetel põhjustel jäid kirjeldamata mõned nendest, mida muuseum omandas 1983. ja 1988. aastatel. Kõigi 1987., 1993. ja 1995. aastal saadud maalide inventeerimine lükkus mitmetel asjaoludel tulevikku. Üheksakümnendate aastate teisel poolel on Viljandi Muuseum ostnud ka tänapäeva Viljandi kunstnike loomingut, mida järgnev inventeerimisvalik ei kajasta. 1990-ndate aastate lõpus (1996 ja 1997) omandatud teoste inventeerimisel on valik tehtud eesmärgiga kirjeldada muuseumi maalikogus asuvate kunstnike A.Murakini ja O.Raba tervikloomingut.

Juba mainitud aastakümnete, 1970- ja 1980-ndate maaliostud ja annetused iseloomustavad kaudselt ka tollast Viljandi kunstielu. Periood 1977-1986 oli nõukogude okupatsiooni aja keeruline ja vastuoluline aastakümme, mis on senini veel detailsemalt läbi uurimata. Vaatamata süvenenud stagnatsiooniilmingutele nimetab kunstiteadlane Sirje Helme 1970-ndaid Eesti kunstis "kuldseteks" (Helme 1999: 183). Kuid kunstiteadlane Jaak Kangilaski peab vaadeldava kümnendi eesti kunsti suhteliselt konservatiivseks (Kangilaski 1997: 7). Viljandis toimub stagnatsiooniaja viimasel kümnendil üsna aktiivne kunstielu. Võrreldes eelmiste nõukogude aja perioodidega kasvab siin näituste arv kahekordseks. Aastatel 1975 – 1985 avati Viljandis ligi kümnes erinevas paigas  ligikaudu 90 erinevat kunstinäitust (Männiste 1999). Seevastu Viljandi Muuseumi tööaruannetest selgub, et 1973. aastast kuni 1982.aasta lõpuni ei toimunud muuseumis ühtegi kunstinäitust. Selle üheks põhjuseks oli seniste eksponeerimispindade ümberkorraldamine muuseumile pealesurutud nõukogude Eesti lähiajalugu tutvustavaks püsiekspositsiooniks. Ligi kümneaastane paus VM maalikogude täiendamisel on seega tingitud objektiivsetest põhjustest. Alles 1983. aastast alates hakati ka muusemi ruumides taas eksponeerima kunstinäitusi (Kunst 1984:57). Maalikunsti hakati ostma ja annetusi omandama aga juba varem. 1977. aastal osteti Viljandi kunstnikult Juhan Muksilt 3 maali: "Neiu Kooki portree", õli 1925, ning segatehnikas tööd "Kartulid", 1971 ja "Tuulemurd" I, 1975. Esimene neist on kunstniku Pallaseaegne maal ja  J.Muksi vanim VM maalikogus olev teos (Männiste 1998: 42). Kaks viimast, nagu viis ülejäänud 1978. aastal ostetud tööd- "Sügisene" I, 1970; "Sügisene" II, 1970; "Niidulilled", 1976 ja "Tuulemurd", 1976 ja "Leida Peips", 1976 – on kõik segatehnikas tööd ja valminud perioodil, mil J.Muksi loomingus toimusid taas põnevad muutused. Oma maalides hakkas J.Muks kasutama uut värviskaalat ning faktuurset segatehnikat. Kõik eespoolmainitud tööd iseloomustavad ilmekalt J.Muksi 1970-ndate aastate loominguperioodi. 1970-ndatel aastatel vabariiklikel näitusel loorbereid korjanud J.Muks hakkas oma loomingut järjekindlamalt tutvustama ka kodulinlastele. Mitmeid muuseumisse ostetud töid eksponeeriti  vaatajaile 1977. aastal Viljandi lähedal  Jämejala klubis toimunud J.Muksi maalide näitusel. (Alo 1977). Tänase seisuga on VM maalikogus kokku 21 J.Muksi maali, esimene neist on ostetud juba 1946. aasta l (VM KIR : 1). Lisaks J.Muksi maalide ostule täienes VM kunstikogu 1978. aastal ka Kalju Nageli maaliga ("Küpsenud põllud", õli 1977), mis saadi ENSV Kultuuriministeeriumilt kingitusena muuseumi 100. aastapäeva puhul (VM VVA 1978: 29).

1982. aastal sai VM Viljandi harrastuskunstnikult Ants Grossilt annetusena 5 akstratehnikas maali (VM VVA 1982: 79). Nimetatud maalitehnika on leiutatud Viljandis, mistõttu väärib veidi selgitamist. Akstrakunsti viljelemist alustati 1970.a. II poolel A.Grossi juhendamisel nn. "Akstra" stuudios. Akstratehnika oli A.Grossi enda välja mõeldud. Tehnika peamisteks komponentideks oli emailvärv (kunstniku omavalmistatud koostisega, mida ta teistele ei avaldanud) ja lahjendatud bituumen. Heledat emailvärvi ja tumedat bituumenit kasutati siiditrüki põhimõttel, kuid siidiraami asemel oli trafarett. Need osad, mis trafareti alla ei jäänud, tuli kinni katta, pulverisaatori abil emailvärviga üle lasta ja siis emailvärv omakorda bituumeniseguga üle katta. Tulemuseks oli süsimust plaat. Edasi tuli oodata reaktsiooni, mis sarnanes foto ilmutamisega. Need kohad, mis olid kinni kaetud, läksid tumedaks, bituumeni alla jäänud hele emailvärv hakkas omakorda reageerima – bituumenist läbi pressima, aegamisi moodustus reaktsiooni tulemusena soovitud pilt. Selletaolise tehnika tulemuseks oli akvarellilaadne ebamääraste ja teravate piirjoontega veidi saladuslik maal. Seda tehnikat sai teostada kahe värviga. Tegemist oli omal ajal nutika äriideega, mille puhul kunstnik tirazeeris värvipulverisaatoriga taimede lehtedest kompositsioonide jäljendeid põrandapapile, reklaamides neid "tervisepiltidena" (Härm:1999). A.Grossi pildid olid 1980-ndate aastate algul viljandlaste hulgas väga populaarsed. Neid osteti kodudesse ja ühiskondlikesse hoonetesse.

1983. aastast lülitus Viljandi Muuseum üle pika aja taas aktiivsemalt linna kunstiellu. Koos Tartu Kunstimuuseumiga koostati oma kogude põhjal näitus Konrad Mäe ja Villem Ormissoni maaliloomingust (Almanahh 1984: 57). Sama aasta suvel (juuni – juuli) korraldati muuseumis näitus Viljandi kunstnikeperekonna Härmade loomingust.

 
  Näituse autorid annetasid sellest väljapanekust muuseumile 7 maali: Lilian Härmalt 1982 a. valminud neli akvarellitehnikas maali seeriast "Kodu" I –IV, lisaks õlimaal "Viljandi kesklinna vaade" Endel Härma akvarellmaal "Viljandi linn ja järv" (dateerimata) ja Hanno Härma õlimaal "Viljandi järv" (dateerimata) (VM VVA 1983: 50). 
Lisaks eespool mainitud E.Härma töödele inventeeriti 1999.a. veel üks kunstniku töö- guassmaal "Kuusk Raudna jõe kaldal". Maal osteti muuseumi kunstikogusse 1994. aastal (VM VVA 1994: 8). Tuntud lasteraamatute illustraator Lilian Härm (1927) ja tema abikaasa Endel Härm (1923-1996) olid seni Viljandi kunstinäitustel vähe osalenud. Koos kunstnikust poja H. Härmaga esines kunstnikepere esimest korda ühisnäitusega. Seitsmekümnendatel aastatel Tallinnast Viljandisse pensionipõlve pidama tulnud kunstnikepaar oli kunstikõrghariduse omandanud 1950-ndatel aastatel Tallinnas. Mõlemad olid saanud teatrikunstniku hariduse. 
  Oma vanemate mõjul ja käe all omandas poeg H. Härm (1952) iseseisvalt kunstitegemise oskused ja kujunes 1970. lõpul ja 1980. aastatel Viljandi omanäolisemaks ja oodatumaks autoriks linna kultuurimaja harrastuskunstnike kunstiringi näitustel. 1983.a. muuseumis korraldatud näitusel eksponeeris H. Härm esmakordselt oma Viljandi järve teemalisi maale. See temaatika tegi H. Härma peagi populaarseks kunstnikuks nii vaatajate kui ka kunstiostjate seas (Alo 1983). 
1983. aasta  teisel poolel Viljandi Muuseumis eksponeeritud Enn Vaarmaa akvarellide, puuskulptuuride ja -nikerduste näituselt annetas kunstnik maalikogusse 10 akvarellmaali (VM VVA 1983 : 55), (Alo 1983). 1960. aastal Viljandi Kultuurimaja kunstiringi algataja ja kauaaegne juhataja Enn Vaarmaa (1915) oli üks aktiivsemaid ja produktiivsemaid Viljandi harrastuskunstnikke. Vaarmaa viljeles valdavalt akvarellmaali, kus kujutas peamiselt tööstusmaastikke, avaraid panoraame ja antiikseid motiive (Kolka 1965). Ka 1984. ja 1985 aastal omandas muuseum E. Vaarmaa töid. Kokku on maalikogus 17 E. Vaarmaa akvarellmaali, mis kõik ka inventeeriti. (VM VVA 1984: 45; 1985: 18). Lisaks E. Vaarmaa töödele annetati muuseumile ka Karl Murakini kaks õlimaali ("Galopp", 1961, "Kiviktaimla", 1961). Annetajaks oli muuseumi teadur Henn Moora (VM VVA 1984: 45). Kokku on VM maalikogus 3 inventeeritud K.Murakini õlimaali, viimane saadi 1988. aastal ja kannab nimetust "Künnihoogtöö", 1973 (VM VVA 1988: 72).
 
   Ants Murakini vend Karl Murakin (1885 – 1980) oli maalimist õppinud A.Laikmaa juures. Ta kuulus harrastuskunstnikuna Viljandi kultuurimaja kunstiringi esimesse, vanemasse põlvkonda. Tema maalilooming paistab silma professionaalsusele küündiva meisterlikkusega. Kunstnik valdas suurepäraselt impressionistlikku värvikäsitlust ja realistlikku vormi. Juba nimetatud kolm inventeeritud maali iseloomustavad kujukalt K. Murakini maaliloomingut.
 
1985. aastal täienes VM maalikogu lisaks eespoolmainitud E. Vaarmaa teostele ka ühe O.Kangilaski dateerimata pastellmaaliga "Mets". Teos omandati ostu teel (VM VVA 1985: 34). Peamiselt graafiku ja publitsistina tunnustatud Ott Kangilaski (1911 – 1975) maaliloomingust on VM-s kaks pastellmaali (vt. lähemalt Männiste 1998: 41). Mõlemad nimetatud maalid on inventeeritud. O.Kangilaski oli Viljandimaalt pärit Pallase koolitusega kunstnik, kelle aktiivsem tegevus Viljandis jäi II Maailmasõja eelsesse aega.
 
  1986. aastal täienes VM maalikogu Paul Kondase 26 maaliga. Ühtki teist maaliostu või annetust sel aastal ei tehtud. Muuseumi vastuvõtuaktide järgi osteti harrastuskunstniku P. Kondase (1900–1985) maalid kunstniku vennatütrelt Ellen Kondaselt. P. Kondase loomingut on ostetud kahes järgus: 3. ja 7. veebruaril. Esimesel korral on ostetud 9 (VM VVA 1986: 3), ning teisel korral 17 maali (VM VVA 1986: 4).
 
26-st maalist 6-l on kunstnik maalinud lõuendi mõlemale poolele, mistõttu kirjeldati inventeerimisraamatus 32 erinevat õlimaali: "Ü.R!", 1960; "Suplevad naised", 1957; "Taara tammikus", 1957; "Mehe portree"/ "Autoportree", 1958; "H.Unenägu"/ "Parnass" (dateerimata); "Jahimees lindudega"/ "Jahimees jänestega", 1977; "Sõnajalaõis", 1980; "Elu", 1960; "Suusatajad", 1963; "Eelkevad", 1956; "Armuõis", 1962; "Teie terviseks", 1962; "Jaaniööl", 1963; "Maasikasööjad", 1965; "Paunvere poisid", 1961; "Põrgu", 1962; "Kalamehed", 1963; "Häiritud kohtumine kuuvalgel", 1959; "Tondiloss", 1958; "Tuleproov", 1961; "Lilleneiu", 1977; "Lumehelveke", 1962; "Drezden"/"Riigivargad", 1979; "Näärivana kalastab"/"Vampiirid", 1981; "Fantaasia rakettidega", 1961/"Kohtumine", 1966;"Suplevad mehed", 1963. 
  Kõik nimetatud P. Kondase maalid inventeeriti. Maalide seisukord on rahuldav. Raamid kipuvad nurkadest lagunema, mistõttu nad kõik ei ole enam täpselt nelinurksed. See ohustab lõuendi seisukorda. Tänu kunstniku poolt oskuslikult pingutatud ja krunditud lõuenditele, pole raamide lagunemine maalipindu oluliselt kahjustanud. Mitmete maalide raamid on kunstnik hiljem pronksivärviga üle värvinud, mistõttu on raamivärviga kahjustatud lõuendi raamialust ja lähedast pinda. Eespool nimetatud põhjustel vajaks P. Kondase maalilooming restaureerimist ja kohendamist. 
Tänavu, 2000. aasta  kevadel (31.03) tähistati eesti esinaivistiks peetud maalikunstniku P.Kondase 100. sünniaastapäeva. Pensionipõlves eraku ja veidriku kuulsusega kunstnik lõi loomingu, mis vääris juba tema eluajal ka rahvusvahelist tunnustust. P.Kondase loomingut on äramärgitud rahvusvahelises naivistide entsüklopeedias – World Encyclopedia of Naive Art. 1984. 1983. aasta kevadel 28. aprillist 24. maini toimus kunstniku loomingu esmakordne avalik väljapanek Tartu Kunstimuuseumis (Almanahh 1984 : 57). Kodulinna vaatajateni jõudsid Kondase taiesed alles 1988. aasta  lõpul (Kärner 1988).  Paul Kondase looming sai kodulinlaste avaliku tähelepanu osaliseks alles postuumselt. P. Kondase maaliloomingut peetakse naivistlikuks. Tema maalidel kujutatud tegelased on lapsemeelselt siirad, milles puudub professionaalsele kunstile omane vorm. Kunstniku maalid mõjuvad kui lasteraamatute illustratsioonid, mis maalitud soojades kondaslikes sinistes ja kollastes toonides. Kondase loomingus on ka sümbolismi ja rahvusromantismi sugemeid.

P.Kondase loomingule sarnaselt viljeles naivistlikku kunsti ka harrastuskunstnik Osvald Raba (1909 – 1996), kelle teosed muuseum omandas pärast kunstniku surma 1996. aasta l (Maavalitsus 1996). Teatavasti algas 1980-ndate aastate algul Eestimaal naivistliku kunsti ametlik tunnustamine. Esimene avalik eesti naivistide tööde näitus toimus 1980. aasta  jaanuaris Tallinna Kunstisalongis, kus eksponeeriti Kihnu naivistide loomingut (Komissarov 1980). Ilmselt eespool öeldu mõjul on O. Raba loomingu kohta 1982. aastal tunnustavalt kirjutanud kunstikriitik A. Juske:" Raba töödes on algupärast, heas mõttes naiivset maailmataju. Paremini avaldub see vaadetes Viljandi linnale, kodukülale Tääksis ja piltides Olustvere kooli õpetajatest. Need on tehtud vanade fotode järgi. /…/tahaksin loota, et need, kes on seatud otseselt kunstiga tegelema, kui ka need, kes moodustavad kunsti tarbijaskonna, oskaksid teha vahet, kus lõpeb professionaalne kunst ja algab odav kits, ning suhtuksid lugupidamisega nendesse, kes maalivad pretensioonitust lihtsameelsusest – ükskõik kui imelikkudena nad meile ka ei tunduks." (Juske 1982). Vaatamata noore kunstikriitiku tunnustavatele sõnadele ei jõudnud O. Raba looming suurtesse näituste saalidesse.
 
  Aeg-ajalt esines ta Viljandi Kultuurimaja harrastuskunstnike näitustel, kus tema looming avalikku tähelepanu ei saavutanud. O. Raba nagu paljud teised harrastuskunstnikud hakkas kunstiga tegelema pensionieas. Tema loominguparemiku moodustavad õlimaalid, mis erinevad oma kirkavärvilise koloriidi poolest tunduvalt Kondase loomingust. O. Raba loomingust inventeeriti nüüd 10 õlimaali (VM KIR; "Otepää maastik"). 
1988. aastal muretseti muuseumi kunstikogusse 15 maali erinevatelt autoritelt. Mitmetel põhjustel kirjeldati neist inventariraamatus vaid nelja maali: juba eespool mainitud A. ja K. Murakini tööd ning Viljandi harrastuskunstniku E. Saariku monotüüpia "Lilled", 1963 ja Peet Areni (1889-1970) pastellmaal "Pekingi paleekoer", 1931 (VM VVA 1988: 66, 72). Viimati nimetatud maal osteti Tallinnast. Teadaolevatel andmetel on see VM-s asuv maal ainuke P. Areni mahukast loomingust. Vaatamata sellele, et pastellmaal "Pekingi paleekoer" ei ole Areni loomingu kõige iseloomulikum, teos väärib see siinkohal siiski esiletoomist kui Viljandimaalt pärit põneva ja produktiivse loometeega kunstniku oma.

Muuseumi kunstikogu jaoks viljakale 1988. aastale järgneb vaid kahe maaliostuga 1989. aasta  (VM VVA 1989: 30). Tollast "tagasihoidlikku" aastat väärtustab siiski see, et ühe maaliga täiendati G.Mootse arvukat teoste hulka muuseumi maalikogus. Akvarellmaal "Lossimäed" dateeringuks on aasta 1929. Nimetatud teos pärineb kunstniku varasemast loominguperioodist, mil Mootse maalis realistlikke loodusmaale Viljandi ümbrusest.

Tänaseks teadaolevate andmete põhjal peaks VM kunstikogus olema ühtekokku 19 Ants Murakini maali. Neist 15 on inventeeritud. A. Veiksare poolt on 1964. aastal inventeeritud 6 õlimaali ("Viljandi Trepimägi", kaks ühenimelist "Natüürmort õunad vaibal", "Õunad vaibal", "Lilled vaasis" ning "Viljandi järv") (VM KIR : 4, 6, 10). 1999. aasta l inventeeriti 9 A. Murakini maali: 1988.a. VM töötaja R. Joosti annetatud pastellmaal "Maastik" (VM VVA 1988: 66) ning lisaks 1997.a. Rootsist annetusena saadud 8 maali (VM Aastaraamat 1998: 40). Enamus A.Murakini töid on dateerimata, maalide loomise aja kohta võib vaid oletusi teha vastuvõtuaktides kajastuvate annetamise ning ostmise aastaarve jälgides. Ants Murakin (1892 – 1975) oli sõjaeelse Viljandi kunstielu aktiivne tegelane. Oma esimese isikunäituseni Viljandis jõudis ta 1926. aastal (Loodus 1981: 117). Muuseumi kunstikogus asuvad A.Murakini maalid on säilinud üsna rahuldavalt, mis annab tulevastele näitustekorraldajatele soodsa võimaluse tutvustada kunstniku maaliloomingut.

1999. aastal toimunud Viljandi Muuseumi maalikogu inventeerimine ei anna täit ülevaadet kunstikogu maalide arvust ja olukorrast. Inventeerimise käigus püüti jätkata sealt, kus kunagi pooleli jäädi. 101 maali inventeerimine annab teatud pildi muuseumi kunstikogu teadlikust täiendamise valikutest ja juhuslikest annetustest peamiselt 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel. Nimetatud kümnenditel toimus Viljandis suhteliselt arvukalt kunstinäitusi, millesse ka muuseum 1980-ndate aastate algul taaslülitus. Nagu inventeerimise käigus selgus mõjutas ka see tuntavalt muuseumi kunstikogu kosumist. Kunstikogu täienes valdavalt annetuste teel, oste tehti vähem. Peamiselt omandati Viljandi ja Viljandiga seotud professionaalsete ja harrastuskunstnike maaliloomingut, mille hulgas oli nii tollast kaasaegset kui ka sõjaeelset kunsti.

Väärtuslikumaks ostuks muusemi kunstikogusse peab käesoleva artikli autor Viljandi harrastuskunstniku P. Kondase maaliloomingut. Vaatamata teatud huvile kunstniku tööde vastu, ei olnud Kondase looming 1986. aastal veel nii populaarne ja hinnatud kui täna, seega tehti selle ostuga tõeline investeering nii muuseumi kui ka linna kultuurielu huvides. Hinnatavad on ka mitmed lisad J. Muksi, G. Mootse ja A. Murakini varasematele teostele, samuti Viljandis elanud kunstnikepere Härmade loomingu omamine. Muidugi mõista ei anna muuseumi maalikogu täit pilti Viljandis tegutsenud ja elanud kunstnike loomingust. Alles viljandlaste unistuste realiseerimisel - asutada püsiekspositsiooniga kunstikogude eksponeerimise pind - saaksime suurema julguse ja võimaluse juba kavakindlamalt Viljandi Muuseumi kunstikogu komplekteerida ja täiendada.

Muuseum on teinud ka 1990-ndatel aastatel arvukaid maalioste tänapäeval Viljandis tegutsevate noorte kunstnike töödest, mis käesolevas artiklis ja 1999. aasta inventeerimise käigus ei kajastunud.
 

Allikad ja kirjandus

Almanahh Kunst 1984, nr. 65/3.
Alo, Ü. 1977. Viljandi värvides. - Tee Kommunismile, 13.okt.
Alo, Ü. 1983. Ühe pere näitus. -Tee Kommunismile, 02.juuli.
Alo, Ü.1983. Nii palju akvarelle. - Tee Kommunismile, 28.juuli.
Helme, S.; Kangilaski , J. 1999. Lühike eesti kunstiajalugu. Tallinn.
Härm, H. 1999. Suulised meenutused
Juske, A. 1982. Järelsõna ühele näitusele. - Tee Kommunismile, 14 .jaan.
Kangilaski, J. 1997. Paradigma muutus 1970-ndate aastate lääne kunstis ja selle kajastus eesti kunstielus.  Rujaline roostevaba maailm. Tartu
Kolka, R. 1965. Ringijuht ja tema personaalnäitus. -  Tee Kommunismile, 15.mai.
Komissarov, E. 1980. Kunstisalongis. - Sirp ja Vasar, 25.jaan.
Kärner, S. 1988. Kaks erandnäitust muuseumis. - Tee Kommunismile, 22.nov.
Loodus, R. 1981. Viljandi kunstielu kuni 1940. - Kunstiteadus. Kunstikriitika: Artiklite kogumik, nr.4.Tallinn.
Männiste, T. 1998. Viljandiga seotud kunstnike maaliloomingust Viljandi Muuseumi kunstikogus. - Viljandi Muusemi aastaraamat 1997.
Männiste, T. 1999. Käsikirjalised materjalid uurimustööst "Viljandi kunstielust sõjajärgse nõukogude okupatsiooni aastail".
VM VVA = Viljandi Muuseumi vastuvõtuaktid.
VM KIR =VM Kunstikogu inventariraamat