Konstantin Päts 150

Täna tähistame Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva. Kuna Eesti ühe tähtsama riigimehe juured ulatuvad Viljandimaale, heidame põgusa pilgu ajalukku.

Konstantini isa vanemad olid pärit Paistu kihelkonnast. Holstre-Nõmmel on Pätside peetud veskikohas säilinud Pätsi nimeline järv. 1931. aasta oktoobris istutas riigivanem tammed siin asunud esivanemate Pätsi talu ja veski juurde.
Sündmuse kirjeldust saab lugeda Sakalast. Koha ülevaate annab Ajapaik.

Riigivanem Konstantin Päts Holstre Pätsiveskil tamme istutamas
Riigivanem Konstantin Päts Holstre Pätsiveskil tamme istutamisel 4. oktoobril 1931. Foto August Järvekülg. VMF 591:242

Konstantini ema Olga sündis hiljuti avaldatud andmetel Lätis ja kasvas üles Valgas. Hea haridusega neiu sai koduõpetaja koha Viljandimaal Puiatu mõisas, kus kohtus ehitusmeister Jakob Pätsiga. Noorpaar laulatati Viljandis ja siinses elukohas sündis esimene poeg Nikolai. Isa Jakob oli üks rahvusliku ärkamisaja tegelastest, kes käisid tsaarile talupoegade olukorra kohta palvekirja viimas. Poliitiline aktiivsus tõi vastuolu kohalike mõisnikega ja perel tuli otsida tööd ja eluaset mujal. Uus kodu loodi Pärnumaal Tahkuranna talukohas, kus 1874. aastal sündis pere teise pojana Konstantin ja pärast teda veel kolm venda ning õde. Laste kooliminekul koliti Pärnu lähedale Raeküla karjamõisasse, millest pere kujundas armastatud eluaseme keset loodust. Pere lugu saab uurida portaalis Geni. Konstantini edasisest elust annab ülevaate Vikipeedia.

Konstantin Pätsi Viljandi külastuste seas on põhjalikumalt kajastatud 1931. aasta juuli lõpus toimunud riigivanema ringsõit, mille kirjeldused ajalehes pakuvad lugemisrõõmu. Tekst on muutmata kujul. Allikaks on Digar ja muuseumi fotokogu.

Sakala 30. juulil 1931

Riigivanema vastuvõtt Viljandis
Wiljandimaal riigivanema vastuvõtmine palju südamlikum ja julgem kui mujal
AUVÄRAVAD HOLSTRES, TARVASTUS JA LINNA PIIRIL
Rahvahulgad Jakobsoni tänaval riigivanemat vastuvõtmas

Riigiwanema ja wälissaadikute ringsõit mööda kodumaad äratas rahwas laialdast huwi. Igalpool kujunes riigiwanema wastuwõtt südamlikuks. Rahwas jälgis maanteede ääres salkades lilledega riigiwanemat ja ta külalisi.

Wiljandimaal ja linnas algasid riigiwanema wastuwõtu korraldustööd juba peaaegu nädal aega enne riigiwanema tulekut. Maal algas kibe maanteede hõõrumine ja lihwimine. Linnas seati korda tänawaid, awati mägedes uusi kõnniteid ja n. e.

Külaliste wastuwõtuks linnas peeti mitu koosolekut ja tehti korraldusi Jakobsoni tänawale spaleeride üleseadmiseks. Kolmapäewa hommikul lõpetati wiimased ettewalmistused, ehitati auwäraw maagümnaasiumi pargi kohale.

Wastuwõtt Wiljandimaa piiril

Riigiwanem jõudis Wiljandimaa piirile 2. diwiisi ülema kindral Reegi walwe all. Kärstnas, Wabadussõjalaste ausamba juures, oli üles riwistatud kaitseliidu aukompanii ja sääl andis kindral Reek riigiwanema kaitse 3. diwiisi ülemale kindral Jonsonile. Maakonna piirile olid wastu sõitnud maawalitsuse esimees, prefekt ja kaitseliidu malewa päälik.

Kärstnast sõitis riigiwanem Tarwastusse. Sääl polnud peatust ette nähtud, kuid tarwastlased olid Mustlasse auwärawa ehitanud ja pidasid sääl riigiwanema kinni. Järgnesid terwitused ja lillede annetamine, mille pääle riigiwanem tänades pääle paariminutilist peatust edasi sõitis.

Auvärav Mustla alevis riigivanema ootel
Auvärav Mustla alevis riigivanema ootel 29. juulil 1931. VMF 518:488.

Teele oli Holstres ehitatud auwäraw Holstre wallamaja juurde ja teine Munsunõmme teelahkmele, kus tee läheb Pätsi tallu. Selles talus on riigiwanema Pätsi isa sündinud ja üles kaswanud. Riigiwanem tahtis näha talu, kust ta wanemad pärit on, kuid et sissesõit tallu on raskendatud, siis sõideti säält mööda.

Wiiratsi mäele oli hulk rahwast kogunenud, kus riigiwanemale lilli loobiti ja ning rätikuid lehwitati.

Linnas olid spaleerid ja aukompaniid ning seltskondlikud organisatsioonid üles riwistatud juba weerand tundi enne kella 12, mil marshruudi järele riigiwanem pidi kohale jõudma. Ettenägemata peatuste tõttu ei ilmunud külalised määratud ajaks.

Auawaldused Wiljandisse saabumisel

Kell 12.25 nähti Holstre poolt kiiresti liginewat suurt tolmupilwe ja minut hiljemini ilmus Jakobsoni tänawalt mäe alt nähtawale riigiwanema lilledega ehitud auto. Maagümnaasiumi pargi kohal auwärawa ees peatuti ja riigiwanem astus autost wälja. Järgnes kohe garnisoni ülema kohustetäitja kolonel Kirschbaumi raport, mille pääle linnapää Maramaa pidas riigiwanemale lühikese terwituskõne.

Riigiwanem wastas käepigistusega ja minutiajalise kõnega. Samuti terwitas linnapää diplomaatilise korpuse wanemat, Soome saadikut Wourimaad, kelle auks auwärawal Eesti lippude wahel lehwis ka Soome lipp. Terwituse järele wõttis hr. riigiwanem wastu aukompanii paraadi ja liikus edasi kuni maagümnaasiumi maja kohale, kus „Koidu“ laulukoor laulis lauljate lipulaul „Kel nooruse palawust täis on rind“. Riigiwanem tänas koorijuhti hr. Saart, millele järgnes linna auwõõraste esitlemine. Auwõõrastest olid pääle riigiwanema ka paljudele wälissaadikutele tuntud hr. Baars abikaasaga ja hr. Lattik abikaasaga. Auwõõrastena esinesid linnawalitsuse liikmed, organisatsioonide juhid ja kriminaalpolitsei ülem. Edasi liikus riigiwanem terwitussõnu lausudes kuni organisatsioonide riwi lõpuni, kus järelesõitnud autosse ühes linnapääga istus ja edasi sõitis. Riigiwanema auto wõttis oma wahele tugew kaitseliidu ratsasalk ja saatis kuni Tallinna tänawani Sakala pataljoni ohwitseride kasiino ette, kuhu riigiwanem sisse astus.

Riigiwanemat saatjad wälissaadikud sõitsid igaüks oma eraldi luksusautodega, milliseid Wiljandis ennem pole sarnasel suurel hulgal wõimalik olnud näha. Sõit Wijandimaa piiris kuni linnani läks ilma wahejuhtumisteta, ainult Itaalia saadiku auto jäi Kärstnas mingi auto rikke pärast maha, kuna saadik oli sunnitud astuma teise autosse.

Eine ohwitseride kasiinos

Pääle ametliku wastuwõtu tseremoonia sõitsid kõrged külalised ohwitseride kasiinosse, kuhu järgisid ka auwõõrad. Pääle weerandtunnilist puhkust ja korraldamist algas eine, mis oli serweeritud 60 inimesele.

Enne einet kohtas Itaalia saadik Wiljandis ühte oma kaasmaalast proua Werncket, kellega ta hulga aega kasiino trepil westles, tundes rõõmu selle üle, et siin kaugel põhjamaal wõib kohata itaallast.

Ringkäik Lossimägedes

Pääle eine sammusid külalised Tallinna tänawa kaudu Wabadusplatsile, kus waadati Wabadussõjalaste mälestussammast. Wabadusplatsilt mindi Lossimägedesse, kus wälissaadikud erilise huwiga waatlesid wanu ajaloolisi waremeid.

Kaewumäel waatas riigwanem üle kaewu ääre, nõjatades pooleldi wärskelt parandatud kiwi raketele. Rippuwa silla juures ja eriti järwepoolsel kaewumäe nurgal tegid wälissadikud amatöörfotoüleswõtteid. Eriti agar oli Poola saadik Libicki, kes riigiwanemat ja teisi wälissaadikuid fotografeeris. Külalised istusid minutit 10 Lossimägede nõlwakuil, mille järele tuldi esimesele Kirsimäele ,kus uuesti waadeldi järwe ja kaunist Wiljandi maastikku.

Kui Lea tahab olla wanem

1. Kirsimäel arenes hr. riigiwanema ja kellegi umbes 2-aastase Wiljandi preilikese wahel, kes riigiwanemale punaseid nelke annetas, järgmine kahekõne.

Tütarlapselt küsis hr. riigiwanem lilli wastu wõttes: „Mis su nimi on?“ „Lea“, wastas tütarlaps. „Kui wana sa oled?“ küsis uuesti riigiwanem. „Kuus aastat“, wastas Lea kõhklematult. Selle pääle tähendas riigiwanem: „Sa oled praegu aastates, kunas daamid tahawad wanemad olla, kui nad on.“

Ärasõit.

Kella 3,15 kogunesid kõrged külalised Lossi tänawa algusele, kus olid üles riwistatud kaitsewäeosad. Sinna jõudes annetasid lapsed riigiwanemale ja wälissaadikute daamidele roose, missugune moment oli eriti kaunis ja meeliliigutaw. Pääle paraadi wastuwõtmist jättis riigiwanem jumalaga linnapääga ja teiste auwõõrastega, mille järele autosse istus ja tasa Lossi ja Kauba tänawate kaudu sõitis Waksali suunas. Suureturu kohal asus uuesti ratsaeskort riigiwanema autot saatma ,kuni linna piiridest wälja.

Üksteise järele wurasid autod linnast wälja. Weel wiimased käewiiped ja möödas oligi kaua oodatud ja ettewalmistatud riigiwanema külaskäik.

Wahejuhtumine nõrgameelsega

Riigiwanema ja wälissaadikute eine ajal leidis aset Sakala pataljoni, ohwitseride kasiinos wäike wahejuhtumine. Parajasti einetamise ajal tungis keegi prillidega noormees kasiino ukse pääl olewatest wahtidest mööda ja ütles, et tahab riigiwanema jutule pääseda. Ta peatati eeskojas kinni, mille järele ta täiest kõrist karjus: Elagu Inglismaa ja elagu Nõukogude Wenemaa.

Meeleawaldaja, kes nähtawasti on nõrgameelne, toimetati kasiinost wälja ja wiidi kinni. Einel olewad külalised seda wahejuhtumist ei märganud.

Meeleavaldaja kohta kirjutatakse järgmises lehes.

MIKS TUNGIS NOORMEES KASIINOSSE
Tartu üliõpilane ja sotsialistide tegelane tahtis saada raha edasiõppimiseks

Teatawasti möödunud kolmapäewal riigiwanema Wiljandis olles leidis aset Sakala pataljoni ohwitseride kasiinos wahejuhtumine kellegi prillidega noormehega, kes tahtis tungida riigiwanema juurde, kuid politsei ja kaitsewäelase poolt toimetati politseisse. Läbi linna sõites kisendas politseisse toimetataw isik tugewasti ja jättis mulje, nagu oleks siin tegemist joobnuga wõi hullumeelsega.

Selgus, et tegemist oli Tartu ülikooli üliõpilasega Eduard Kääpariniga, kelle alaline elukoht Tartus ja kes juba neljandat aastat õpib ülikoolis. Kääparin jälginud riigiwanemat Walgast pääle, wõttes säält taksoauto, millega sõitis Wiljandisse riigiwanemale järele. Siin tahtnud ta kasiinos minna riigiwanema jutule, kuid politsei tulnud wahele ja toimetanud ta ära. Kisanud ta sellepärast, et tema arwamise järele käinud politsei temaga liiga toorelt ümber.

Arstlikul järelewaatusel selgus, et noormees pole ebanormaalne. Ta wõeti wastutusele rahurikkumise pärast ja karistati arestiga. Neljapäewal lahkus ta juba arestist.

Noormees oli jätnud tasumata autosõidu arwe. Kuna Kääparin nimetanud ennast sotsialistliku lehe esindajaks ja autojuht siin maksmata sõiduraha eest kõwat lärmi hakkas lööma, siis likwideeritud asi sellega, et üks kohalik sotsialistide tegelane maksnud oma taskust autosõidu kinni.

Üliõpilane olewat tahtnud riigiwanemale ja Wene saadikule Raskolnikowile esitada palwe toetuse saamiseks õppimise jätkamiseks Wenemaal.

Samas numbris on meeleolukas kirjeldus riigivanema saabumise ettevalmistustest Viljandis.

Kui riigivanem reisib
Oleks rohkem kõrgete isikute külaskäike, saaks linn korda
KÕRGE LÕBUSÕIDU EEL- JA JÄRELLAINEID

Mulgi meel ja mulgi keel öeldakse olewat pehme ja pikaldane, waikselt woolaw ja pika weoga. Sellest siis tuligi et Mulgimaa päälinnas riigiwanema wastuwõtul ei saadud kuidagi rahwale sisse wastawat meeleolu ega laulutuju. Tuli leppida sellega, et rahwas waatas waikselt päält kui hallpää riigiwanem sammus läbi spaleeride.

Ometi oli riigiwanema sõit sarnane sündmus, mis kihama pani terwe linna. Eriti ärewuses olid ametiwõimud, kuna riigiwanem neile teatud määral on ka leiwaisaks. Juba sellel ajaloolisel hommikul olid tänawal ärewalt liikumas konstaablid wälkuwate mõõkadega ja walgete kinnastega. Isegi meie muidu nii iseteadwat linnapääd oli haaranud wäike „riigiwanema-palawik“. Kui iga silmapilk oli oodata riigiwanemat, siis ta kärsitult ligines igale juhuslikult läbisõitwale autole ja wähe puudus harilikkudele lihtsurelikkudele riigiwanema au osakssaamisest.

Wiljandi on alati kuiw olnud, kuid enne riigiwanema tulekut muutus pilt märksa. Juba paar päewa enne käisid kojamehed ämbritega ja woolikutega ringi ja loputasid tolmu tänawatelt ära. Eriti oli ohtrasti kastetud Jakobsoni tänawat auwärawa kohalt. Isegi wäike pori oli jõudnud sinna tekkida põuasel ajal. Muidu läks kõik kibedalt, linna oli nühitud ja pühitud, nagu tütarderikas talus aidaesist laupäewa õhtul.

Kodanikud seisatasid siin ja sääl tänawatel ja imestasid, kuidas Wiljandi wõib ka wahest nõnda üleskohendatud olla. Siin ja sääl kuuldus nagu soowe ja õhkamisi, et peaks riigiwanemad tihedamini korraldama sarnaseid paraadsõite, et siis saaks Wiljandist sarnane armas linn, et ei tahakski suwel siit ära sõita.

Kahju, et külalisi järwe äärde suplema ei wiinud Eesti omapärast linaleo kultuuri, kus järwekaldal kaswawad weetaimed omas neitsilikus ja puutumatus metsikuses. Kuna linnas peab ikka natuke kaela paenutama üldiste arusaamiste järele, siis tahab linnawalitsus wähemini järwe jätta ainult emakese looduse kaunistada.

Riigiwanema tuleku eelne rabin ja puhastamine on sügawa eht mulgiliku iseloomu tunnistus. Mulgi majaemandad maal haarawad ikka luua alles siis kätte, kui külaline on üle läwe astumas. See näitab, et südametunnistus nõuab paremat korda, kui seda nõder liha on suutnud pidada.

Riigiwanemale taheti pardipraadi pakkuda. Selleks oli tarwis pidada jahti. Paar päewa enne läksid küll salaja, küll awalikult linnast wälja ekspeditsioonid poolametlikule pardijahile. Parika järw pidi olema parim partide asukoht — sinna suundus mitu salkkonda ilusatele metslindudele surma külima. Saatus oli aga linnukestele armuline: ussid nõelasid kaks koera ära ja jaht jäi pooleli. Ometi oli parte tarwis ja uus jaht korraldati Wõrtsjärwe ääres, kus kokku saadi suurem salkkond kütte. Oma haripunkti saawutas jahikirg aga Uusnas, kus üks kuumawereline kütt saatis haawlilaengu ühele oma kaaswõitlejale istmekohta. Suures ähmis ei saa waadata, mis roos liigutab, waid tuleb sumada huupi hää õnne pääle.

Ka söögimuredest saadi lõppeks õnnelikult üle ja prouad olid õnnelikud, kes wõisid laenata oma lauahõbedat riigiwanemale laua katmiseks. Kõik läks hästi, Wiljandi oli õnnelik nagu neitsi, keda weel wanul päewil külastab kosilane. Peaks aga neid kosilasi tulema sagedamini, sest unenägu ilusast, puhtast ja korrashoitud linnast on weetlew.

Juku

1. augusti Sakalas järgneb lühiülevaade ringsõidu lõpust.

Riigiwanema ringsõit lõppes
Sõit läbi auväravate Viljandist Pärnu poole
ÕISUS SAID KÜLALISED PETIPIIMA

Kolmapäewal kell weerand 4 lahkus riigiwanem ühes saatjatega Wiljandist ja sõitis Õisu poole. Pikem peatus oli ette nähtud Õisu mõisas, kus waadati Õisu piimanduse kooli ja õppemeiereid. Külalisi olid terwitamas P. K. „Estonia“ juhatuse liikmed J. Laidoner ja R. Uritam. Lossi saalis pakkus pr. Laidoner külalistele petipiima ja aiawilja.

Õisust edasi sõites peatuti Pärnumaa piiril, kuhu olid wastu ilmunud Pärnu maawalitsuse esimees ja Pärnu prefekt. Enne Pärnu jõudmist oli wiimane peatus Kilingi-Nõmmes, kuhu wastu olid ilmunud seltskondlikud organisatsioonid lippudega. Teel sõideti läbi mitmetest auwärawatest, nagu Nuias, Paluojas ja Abjas. Pärnu jõuti umbes kell 7 õhtul. Linna piirile oli ehitanud suur auwäraw, kus riigiwanemat olid wastu wõtmas linnapää O. Kask ühes kohaliku seltskonna esindajatega. Kolmapäewa õhtul tutwuneti linnaga, kuna neljapäewal kell 11 wõttis riigiwanem wastu jutule soowijaid linnapää kabinetis. Kell 2 kutsuti külalised suwekasiinosse riigiwanema poolt antawale einele.

Seellga oli riigiwanema ringsõidu ametlik osa läbi. Ringsõit kestis seega wiis päewa. Riigiwanem ühes mitmete wälissaadikutega jääwad Pärnu suwepuhkusele.

∗ ∗ ∗

Tuleb tõdeda, et pildistatud on mitmeid riigipea auväravaid maakonnas, kuid Viljandis püstitatust pole fotot leida. Selle asukoha lähedal endise maagümnaasiumi juures on Jaan Riet siiski jäädvustanud riigivanemat saatnud Kaitseliidu ratsanike aukompanii.

Lõpetuseks võib lisada, et perekond Pätsi seosed Viljandiga said jätku, kui siinse maakoguduse õpetaja ja poliitiku Jaan Lattiku tütar Helgi Alice abiellus 1932. aastal riigivanema poja Viktoriga. Koos neile sündinud poja Mattiga on Pätside mitu põlvkonda perefotol ka koos jäädvustatud.

Viljandi nime päritolust

Aja jooksul on paljud püüdnud lahti mõtestada Viljandi linna nime ajaloolist ja keelelist tausta. Nime päritolu on püütud peamiselt seletada seoses sõnaga „vili“, sest Viljandimaa on tuntud hea viljaka maa poolest.

Eesti vabariigi algul tegeles Viljandi vanema ajaloo uurimise ja tutvustamisega Jaani koguduse õpetaja August Westrèn-Doll. Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esitas ta algul arvamuse,  et Viljandi nimi võib tulla sõnast „viljatee“ (Sakala 23.01.1926).  Siin näib olevat ka seos Viljandi kui teede sõlmpunktiga.

Kümmekond aastat hiljem oli aga teadmisi lisaks kogunenud ja ajalehes Oma Maa (29.11.1937) on avaldatud uus seisukoht: „Huwitawa seletuse andis hr. Doll „Wiljandi“ nime tekkimise kohta. Wiljandi nime küsimust on seni uurinud õige wähesed, kusjuures üks neist on A. Westren-Doll. Meil on lewinenud oletus, et Wiljandi on saanud oma nime wiljarikkusest ja tuletatud sõnast „wilja-andja“. Härra Doll leiab, et see ei ole sugugi õige, sest „Wiljandi“ nimi on antud linnusele, millel ei ole wiljaandmisega sugugi ühist. Samuti on nimi läinud ka edasi lossile ja linnale, mis samuti ei tähenda wiljarikkust. Wiljandi ümbruskond, mis tõenäolikult oli wiljarikas, ei ole kandnud „Wiljandi“ nimetust. Härra Dolle arwates on Wiljandi nimi päritud isikunimest. Läti Hindrek kirjutab oma kroonikas, et esimeste liiwlaste ristimisel on ühe ristitawa liiwlase nimeks olnud „Wiliende“. Samuti on leitud ühe Kuramaa dokumendis kaks piiriwalwurit, kelle nimeks on olnud „Wiljandi“. Nii wõidakse järeldada ja see paistab olewat kaunis tõenäolik, et „Wiljandi“ nimi on tulnud isikunimest, sest sellenimeline isik wõis millegi tõttu wäljapaistwana elutseda Wiljandi linnas ja jätta Wiljandile tema praeguse nime. “

Sama on leidnud ka teised uurijad ja tänapäevane kokkuvõte on esitatud „Eesti kohanimeraamatus“:
„Viljandi nime on üsna üksmeelselt peetud isikunimeks, kas liitnimeks Viljan Andin või siis otseseks nd-tuletiseks sõnast vili : vilja, mis tuleb esile paljudes muistsetes isikunimedes. Viljandi võõrkeelsed nimed (sks Fellin, läti Vīlande, vn Феллинъ, vanades kroonikates 1481 Велядъ, 1560 Вельянъ) on eestikeelse nime mugandused.“

Kohanimeraamat seletab samuti küsimusi tekitava Sakala nime päritolu:
„Sakala on la-liiteline nimi, mille algusosa võis olla kas isikunimi või oli see seotud põllundusega, vrd sakas : sakka ’juurtega känd’, sakkama ’kände juurima’.“

Friedrich Kuhlbarsi mininäitus

Raamatukogude teema-aasta 2022 puhul esitame näitusemajas muuseumi raamatukogu põhjal koostatud mininäitusi. Aasta esimesel poolele olnud Hans Leokese tutvustusele järgneb oktoobrist avatud Friedrich Kuhlbarsi (1841–1924) elu kajastav väljapanek.

Luuletaja, lastekirjanik ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars sündis 17. augustil 1841 Tartumaal Sangaste kihelkonnas koolmeistri pojana. Ta õppis Tartus elementaarkoolis ja kreiskoolis ning õpetajate seminaris. Tööle asus koduõpetajana Gulbene mõisas Lätimaal. 1862 sai ta koha saksakeelses Viljandi poeglaste algkoolis ning valiti hiljem selle juhatajaks. Venestusajal, 1895. aastal tagandati ta koolijuhataja kohalt vähese vene keele oskuse pärast. Pärast seda sai Kuhlbarsist vaba kirjamees, kes tegeles koduloo uurimise ja luuletuste kirjutamisega. Ta suri 28. jaanuaril 1924 ja maeti Viljandi Vanale kalmistule.

Kuhlbars kasutas pseudonüümi Villi Andi, mis on tuletatud Viljandi linna nimest. Tema esimene raamat oli murdekeelne „Wastse laulo ja kannel“ (1863), millele järgnes lauluõpik lastele „Laulik koolis ja kodus“. Ka teised Kuhlbarsi luuletused on enamasti kirjutatud koorilaulude tekstideks. Tuntud on ka Kuhlbarsi lasteluule, eriti „Teele, teele kurekesed!“.

Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Koidulat kirjutas ta luulet isamaa ülistuseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus „Vanemuine“, üldtuntud rahvaliku lauluna „Kui Kungla rahvas kuldsel aal…“ (1869).

Kuhlbars oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliige ja asutamiskoosolekul määrati ta seltsi juhatusse vastutamaks seltsi raamatukogu eest. Samuti juhatas ta Koidu seltsi laulukoori ning kirjutas selle tunnuslaulu „Koit“.

Mininäitusel on ühel laual välja pandud Kuhlbarsi raamatuid muuseumi raamatukogust ja tema auks tehtud trükiseid. Neid täiendab 75 aasta juubelil Friedrich Kuhlbarsi peetud tagasivaatavat kõne sisaldav vihik (PDF).

Friedrich Kuhlbars oma korteris
Friedrich Kuhlbars 80-aastasena oma korteris töölaua taga. VMF 424: 493.
Kuhlbarsi korteri vaade
Kuhlbarsi korteri vaade. VMF 424: 342. Jaan Rieti fotod.

Teavet maja kohta, kus Kuhlbars elas, saab lugeda kultuurimälestiste registrist.

Kevadpühad

Omaaegset kevadpühaks valmistumise meeleolu kajastab Sakala 5. aprillil 1939. Vt teksti pildi all.

Artikkel

Pühade-eelses ostutuhinas

Turul iseloomustavaks müügiartikliks pajuurvad, munad ja kalad. — Ka kauplustes käib elav tegevus

Niisama iseloomulikud, kui jõuludele on kuused ja suwistepühadele kased, on kewadpühadele siidpehmete urbadega pajuoksad. Kewadpühadeks wiiakse igasse tuppa kimbukene pruuni oksi hõbehallide „kassikestega“, kus need loowad ehtsa kewadmeeleolu. Ka kewadpühade-eelne turg elab pajuoksade tähe all, sest siis ilmub neid müügile nii suurel määral, et kõik muu kaup ähwardab nagu warju jääda. Wist iga perenaine, kes pühadeeelset turgu külastab, toob kaasa kimbukese urbadega oksi.

Pajuurwad on esimesed kewadsaadikud. Wana muinasjutumeister Hans Christian Andersen laseb ühes oma muinasjutus „Lood aastaaegadest“ ühel warblasel ütelda: „Inimesel on midagi, mida nad kalendriks nimetawad ja mis peab neile ütlema, millal tuleb kewad. Milleks seda siis waja, nad näewad ju seda nagunii pajuurbadest. Kui ilmuwad esimesed siidpehmed pajukassikesed, siis tuleb ka kewade.“

Rahwasuus nimetatakse palmipuudepüha sageli urbepühaks, mil wiiakse urbi lauta, põllule jne. karja- kui ka wiljaõnne taotluseks. Samuti pekstakse hommikuti magajaid urbadega ja soowitakse hääd kaswu, abieluõnne jne.

Nii tulewad pühad pajuurbadega kodus ja turul. Nendel paljudel wanadel eidekestel, kes turulisi pajuokstega warustawad, on pühade eel kindlasti palju käimist, sest neid oksakimpusid ei saa mitte just päris linna lähedalt, kus nende lõikumine enamates kohtades ka keelatud on. Tuleb käia kümnekilomeetrilisi otsi, et „äri“ kaubaga täita. Turul maksawad pajuoksakimbud 5 kuni 15 senti kimp, nii kuidas „kassikeste“ wälimus.

Pühadeeelne turg on ka üldiselt wäga elaw. Eile oli turul nii rohkesti rahwast, et jäi wäikse laada mulje. Enamus perenaisi püüdsid pühadesisseostusid teha wõimalikult warem, sest kardetakse hiljem paremast ilma jääda. Pühaderoogade muretsemine on küllalt suureks toimetuseks. Tuleb läbi käia kõik wankrid turul ja poed linnas, et wälja walida, millega täita pikkade pühade toidukorrad ja kostitada külalisi. Kalakaupmehed arwawad, et pühadeks tuleb kindlasti osta mõni kilo ilusaid purikaid wõi ahwenaid ja seepärast kutsuwad nad perenaisi oma laudade ja kastide juurde nii kuidas oskawad. Sääljuures püütakse ilmtingimata tõendada, et kala on weel nii wärske, et elab. Selleks wõetakse kala nii osawasti sõrmede wahele, et pannakse ta tõesti „elama“. Niimoodi siplewad kalad tõmbawad ostjate tähelepanu juba kaugelt. Eile wõis turul kalakaupa näha rohkel määral ja leidus ka küllaldaselt ostjaid.

Et kewadpühad on ühtlasi ka „munadepühadeks“, siis ei tohi pühadelaualt puududa ka waagen kirjude munadega. Selleparast on pühade eel turul ka suur nõudmine munade järgi. Tänawu on munahinnad turul aga wõrdlemisi kõrged (12 kuni 14 senti paar) , mis sunnib wähema sissetulekuga kodanikke olema ostmises tagasihoidlikum.

Linnas kauplustes ei ole pühadeostude tegemine mitte wähem hoos, kui turul. Wiimastel päewadel on linnas olnud rohkesti maarahwast, kes püüawad oma sisseostud hästi warakult ära teha. Neljapäew on maarahwale juba pooleldi pühaks, seepärast ei taheta siis enam häämeelega linna tulla. Laupäewal on küll weel turulkäimise kord ees, kuid ega siis jõua enam perenaistele tarwilikku kraami kätte toimetada. Linnainimesed ostawad pühiks muide juba kewadrõiwaid, samuti on rätsepatel käed tööd täis, sest soow kanda kewadpühadel heledamaid rõiwaid, on wist wallutanud iga teise inimese.

Teksti allikas Digar.

Hans Leokese mininäitus

Raamatukogude teema-aasta 2022 puhul esitame näitusemajas muuseumi raamatukogu põhjal koostatud mininäitusi. Esimene neist tutvustab Hans Leokese (1853–1919) pärandit.

Hans Leoke avas 1891. aastal Viljandis esimese eesti raamatupoe ja laenuraamatukogu. 1895. aastal asutas ta oma kirjastuse, mis tegeles peamiselt näidendite väljaandmisega. Leoke kogus elu jooksul rikkaliku arhiivraamatukogu, millest osa säilib Viljandi muuseumis.

Loe kokkuvõtet Hans Leokese elust ja tegevusest (pdf).

Leokese kauplus Tartu ja Lossi t nurgal
Tumeda mantliga habemik Hans Leoke 1912. aastal oma kaupluse ees Tartu  ja Lossi tänava nurgal. Samas käib elektriliinide vedamine. Hiljem kerkis siia EVE hotelli hoone. Foto J. Riet, VMF 424:415.