Posted on

Viljandi nime päritolust

Aja jooksul on paljud püüdnud lahti mõtestada Viljandi linna nime ajaloolist ja keelelist tausta. Nime päritolu on püütud peamiselt seletada seoses sõnaga „vili“, sest Viljandimaa on tuntud hea viljaka maa poolest.

Eesti vabariigi algul tegeles Viljandi vanema ajaloo uurimise ja tutvustamisega Jaani koguduse õpetaja August Westrèn-Doll. Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul esitas ta algul arvamuse,  et Viljandi nimi võib tulla sõnast „viljatee“ (Sakala 23.01.1926).  Siin näib olevat ka seos Viljandi kui teede sõlmpunktiga.

Kümmekond aastat hiljem oli aga teadmisi lisaks kogunenud ja ajalehes Oma Maa (29.11.1937) on avaldatud uus seisukoht: „Huwitawa seletuse andis hr. Doll „Wiljandi“ nime tekkimise kohta. Wiljandi nime küsimust on seni uurinud õige wähesed, kusjuures üks neist on A. Westren-Doll. Meil on lewinenud oletus, et Wiljandi on saanud oma nime wiljarikkusest ja tuletatud sõnast „wilja-andja“. Härra Doll leiab, et see ei ole sugugi õige, sest „Wiljandi“ nimi on antud linnusele, millel ei ole wiljaandmisega sugugi ühist. Samuti on nimi läinud ka edasi lossile ja linnale, mis samuti ei tähenda wiljarikkust. Wiljandi ümbruskond, mis tõenäolikult oli wiljarikas, ei ole kandnud „Wiljandi“ nimetust. Härra Dolle arwates on Wiljandi nimi päritud isikunimest. Läti Hindrek kirjutab oma kroonikas, et esimeste liiwlaste ristimisel on ühe ristitawa liiwlase nimeks olnud „Wiliende“. Samuti on leitud ühe Kuramaa dokumendis kaks piiriwalwurit, kelle nimeks on olnud „Wiljandi“. Nii wõidakse järeldada ja see paistab olewat kaunis tõenäolik, et „Wiljandi“ nimi on tulnud isikunimest, sest sellenimeline isik wõis millegi tõttu wäljapaistwana elutseda Wiljandi linnas ja jätta Wiljandile tema praeguse nime. “

Sama on leidnud ka teised uurijad ja tänapäevane kokkuvõte on esitatud „Eesti kohanimeraamatus“:
„Viljandi nime on üsna üksmeelselt peetud isikunimeks, kas liitnimeks Viljan Andin või siis otseseks nd-tuletiseks sõnast vili : vilja, mis tuleb esile paljudes muistsetes isikunimedes. Viljandi võõrkeelsed nimed (sks Fellin, läti Vīlande, vn Феллинъ, vanades kroonikates 1481 Велядъ, 1560 Вельянъ) on eestikeelse nime mugandused.“

Kohanimeraamat seletab samuti küsimusi tekitava Sakala nime päritolu:
„Sakala on la-liiteline nimi, mille algusosa võis olla kas isikunimi või oli see seotud põllundusega, vrd sakas : sakka ’juurtega känd’, sakkama ’kände juurima’.“

Posted on

Friedrich Kuhlbarsi mininäitus

Raamatukogude teema-aasta 2022 puhul esitame näitusemajas muuseumi raamatukogu põhjal koostatud mininäitusi. Aasta esimesel poolele olnud Hans Leokese tutvustusele järgneb oktoobrist avatud Friedrich Kuhlbarsi (1841–1924) elu kajastav väljapanek.

Luuletaja, lastekirjanik ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars sündis 17. augustil 1841 Tartumaal Sangaste kihelkonnas koolmeistri pojana. Ta õppis Tartus elementaarkoolis ja kreiskoolis ning õpetajate seminaris. Tööle asus koduõpetajana Gulbene mõisas Lätimaal. 1862 sai ta koha saksakeelses Viljandi poeglaste algkoolis ning valiti hiljem selle juhatajaks. Venestusajal, 1895. aastal tagandati ta koolijuhataja kohalt vähese vene keele oskuse pärast. Pärast seda sai Kuhlbarsist vaba kirjamees, kes tegeles koduloo uurimise ja luuletuste kirjutamisega. Ta suri 28. jaanuaril 1924 ja maeti Viljandi Vanale kalmistule.

Kuhlbars kasutas pseudonüümi Villi Andi, mis on tuletatud Viljandi linna nimest. Tema esimene raamat oli murdekeelne „Wastse laulo ja kannel“ (1863), millele järgnes lauluõpik lastele „Laulik koolis ja kodus“. Ka teised Kuhlbarsi luuletused on enamasti kirjutatud koorilaulude tekstideks. Tuntud on ka Kuhlbarsi lasteluule, eriti „Teele, teele kurekesed!“.

Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Koidulat kirjutas ta luulet isamaa ülistuseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus „Vanemuine“, üldtuntud rahvaliku lauluna „Kui Kungla rahvas kuldsel aal…“ (1869).

Kuhlbars oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliige ja asutamiskoosolekul määrati ta seltsi juhatusse vastutamaks seltsi raamatukogu eest. Samuti juhatas ta Koidu seltsi laulukoori ning kirjutas selle tunnuslaulu „Koit“.

Mininäitusel on ühel laual välja pandud Kuhlbarsi raamatuid muuseumi raamatukogust ja tema auks tehtud trükiseid. Neid täiendab 75 aasta juubelil Friedrich Kuhlbarsi peetud tagasivaatavat kõne sisaldav vihik (PDF).

Friedrich Kuhlbars oma korteris
Friedrich Kuhlbars 80-aastasena oma korteris töölaua taga. VMF 424: 493.
Kuhlbarsi korteri vaade
Kuhlbarsi korteri vaade. VMF 424: 342. Jaan Rieti fotod.

Teavet maja kohta, kus Kuhlbars elas, saab lugeda kultuurimälestiste registrist.

Posted on

Kevadpühad

Omaaegset kevadpühaks valmistumise meeleolu kajastab Sakala 5. aprillil 1939. Vt teksti pildi all.

Artikkel

Pühade-eelses ostutuhinas

Turul iseloomustavaks müügiartikliks pajuurvad, munad ja kalad. — Ka kauplustes käib elav tegevus

Niisama iseloomulikud, kui jõuludele on kuused ja suwistepühadele kased, on kewadpühadele siidpehmete urbadega pajuoksad. Kewadpühadeks wiiakse igasse tuppa kimbukene pruuni oksi hõbehallide „kassikestega“, kus need loowad ehtsa kewadmeeleolu. Ka kewadpühade-eelne turg elab pajuoksade tähe all, sest siis ilmub neid müügile nii suurel määral, et kõik muu kaup ähwardab nagu warju jääda. Wist iga perenaine, kes pühadeeelset turgu külastab, toob kaasa kimbukese urbadega oksi.

Pajuurwad on esimesed kewadsaadikud. Wana muinasjutumeister Hans Christian Andersen laseb ühes oma muinasjutus „Lood aastaaegadest“ ühel warblasel ütelda: „Inimesel on midagi, mida nad kalendriks nimetawad ja mis peab neile ütlema, millal tuleb kewad. Milleks seda siis waja, nad näewad ju seda nagunii pajuurbadest. Kui ilmuwad esimesed siidpehmed pajukassikesed, siis tuleb ka kewade.“

Rahwasuus nimetatakse palmipuudepüha sageli urbepühaks, mil wiiakse urbi lauta, põllule jne. karja- kui ka wiljaõnne taotluseks. Samuti pekstakse hommikuti magajaid urbadega ja soowitakse hääd kaswu, abieluõnne jne.

Nii tulewad pühad pajuurbadega kodus ja turul. Nendel paljudel wanadel eidekestel, kes turulisi pajuokstega warustawad, on pühade eel kindlasti palju käimist, sest neid oksakimpusid ei saa mitte just päris linna lähedalt, kus nende lõikumine enamates kohtades ka keelatud on. Tuleb käia kümnekilomeetrilisi otsi, et „äri“ kaubaga täita. Turul maksawad pajuoksakimbud 5 kuni 15 senti kimp, nii kuidas „kassikeste“ wälimus.

Pühadeeelne turg on ka üldiselt wäga elaw. Eile oli turul nii rohkesti rahwast, et jäi wäikse laada mulje. Enamus perenaisi püüdsid pühadesisseostusid teha wõimalikult warem, sest kardetakse hiljem paremast ilma jääda. Pühaderoogade muretsemine on küllalt suureks toimetuseks. Tuleb läbi käia kõik wankrid turul ja poed linnas, et wälja walida, millega täita pikkade pühade toidukorrad ja kostitada külalisi. Kalakaupmehed arwawad, et pühadeks tuleb kindlasti osta mõni kilo ilusaid purikaid wõi ahwenaid ja seepärast kutsuwad nad perenaisi oma laudade ja kastide juurde nii kuidas oskawad. Sääljuures püütakse ilmtingimata tõendada, et kala on weel nii wärske, et elab. Selleks wõetakse kala nii osawasti sõrmede wahele, et pannakse ta tõesti „elama“. Niimoodi siplewad kalad tõmbawad ostjate tähelepanu juba kaugelt. Eile wõis turul kalakaupa näha rohkel määral ja leidus ka küllaldaselt ostjaid.

Et kewadpühad on ühtlasi ka „munadepühadeks“, siis ei tohi pühadelaualt puududa ka waagen kirjude munadega. Selleparast on pühade eel turul ka suur nõudmine munade järgi. Tänawu on munahinnad turul aga wõrdlemisi kõrged (12 kuni 14 senti paar) , mis sunnib wähema sissetulekuga kodanikke olema ostmises tagasihoidlikum.

Linnas kauplustes ei ole pühadeostude tegemine mitte wähem hoos, kui turul. Wiimastel päewadel on linnas olnud rohkesti maarahwast, kes püüawad oma sisseostud hästi warakult ära teha. Neljapäew on maarahwale juba pooleldi pühaks, seepärast ei taheta siis enam häämeelega linna tulla. Laupäewal on küll weel turulkäimise kord ees, kuid ega siis jõua enam perenaistele tarwilikku kraami kätte toimetada. Linnainimesed ostawad pühiks muide juba kewadrõiwaid, samuti on rätsepatel käed tööd täis, sest soow kanda kewadpühadel heledamaid rõiwaid, on wist wallutanud iga teise inimese.

Teksti allikas Digar.

Posted on

Hans Leokese mininäitus

Raamatukogude teema-aasta 2022 puhul esitame näitusemajas muuseumi raamatukogu põhjal koostatud mininäitusi. Esimene neist tutvustab Hans Leokese (1853–1919) pärandit.

Hans Leoke avas 1891. aastal Viljandis esimese eesti raamatupoe ja laenuraamatukogu. 1895. aastal asutas ta oma kirjastuse, mis tegeles peamiselt näidendite väljaandmisega. Leoke kogus elu jooksul rikkaliku arhiivraamatukogu, millest osa säilib Viljandi muuseumis.

Loe kokkuvõtet Hans Leokese elust ja tegevusest (pdf).

Leokese kauplus Tartu ja Lossi t nurgal
Tumeda mantliga habemik Hans Leoke 1912. aastal oma kaupluse ees Tartu  ja Lossi tänava nurgal. Samas käib elektriliinide vedamine. Hiljem kerkis siia EVE hotelli hoone. Foto J. Riet, VMF 424:415.