Kevadpühad

Suurel reedel, 15. aprillil on muuseum suletud, laupäeval aga avatud kella 10–17.

Kevadpühaks valmistumise meeleolu kajastab Sakala 5. aprillil 1939.
Vt teksti pildi all.

Artikkel

Pühade-eelses ostutuhinas

Turul iseloomustavaks müügiartikliks pajuurvad, munad ja kalad. — Ka kauplustes käib elav tegevus

Niisama iseloomulikud ,kui jõuludele on kuused ja suwistepühadele kased, on kewadpühadele siidpehmete urbadega pajuoksad. Kewadpühadeks wiiakse igasse tuppa kimbukene pruuni oksi hõbehallide „kassikestega“, kus need loowad ehtsa kewadmeeleolu. Ka kewadpühade-eelne turg elab pajuoksade tähe all, sest siis ilmub neid müügile nii suurel määral, et kõik muu kaup ähwardab nagu warju jääda. Wist iga perenaine, kes pühadeeelset turgu külastab, toob kaasa kimbukese urbadega oksi.

Pajuurwad on esimesed kewadsaadikud. Wana muinasjutumeister Hans Christian Andersen laseb ühes oma muinasjutus „Lood aastaaegadest“ ühel warblasel ütelda: „Inimesel on midagi, mida nad kalendriks nimetawad ja mis peab neile ütlema, millal tuleb kewad. Milleks seda siis waja, nad näewad ju seda nagunii pajuurbadest. Kui ilmuwad esimesed siidpehmed pajukassikesed, siis tuleb ka kewade.“

Rahwasuus nimetatakse palmipuudepüha sageli urbepühaks, mil wiiakse urbi lauta, põllule jne. karja- kui ka wiljaõnne taotluseks. Samuti pekstakse hommikuti magajaid urbadega ja soowitakse hääd kaswu, abieluõnne jne.

Nii tulewad pühad pajuurbadega kodus ja turul. Nendel paljudel wanadel eidekestel, kes turulisi pajuokstega warustawad, on pühade eel kindlasti palju käimist, sest neid oksakimpusid ei saa mitte just päris linna lähedalt, kus nende lõikumine enamates kohtades ka keelatud on. Tuleb käia kümnekilomeetrilisi otsi, et „äri“ kaubaga täita. Turul maksawad pajuoksakimbud 5 kuni 15 senti kimp, nii kuidas „kassikeste“ wälimus.

Pühadeeelne turg on ka üldiselt wäga elaw. Eile oli turul nii rohkesti rahwast, et jäi wäikse laada mulje. Enamus perenaisi püüdsid pühadesisseostusid teha wõimalikult warem, sest kardetakse hiljem paremast ilma jääda. Pühaderoogade muretsemine on küllalt suureks toimetuseks. Tuleb läbi käia kõik wankrid turul ja poed linnas, et wälja walida, millega täita pikkade pühade toidukorrad ja kostitada külalisi. Kalakaupmehed arwawad, et pühadeks tuleb kindlasti osta mõni kilo ilusaid purikaid wõi ahwenaid ja seepärast kutsuwad nad perenaisi oma laudade ja kastide juurde nii kuidas oskawad. Sääljuures püütakse ilmtingimata tõendada, et kala on weel nii wärske, et elab. Selleks wõetakse kala nii osawasti sõrmede wahele, et pannakse ta tõesti „elama“. Niimoodi siplewad kalad tõmbawad ostjate tähelepanu juba kaugelt. Eile wõis turul kalakaupa näha rohkel määral ja leidus ka küllaldaselt ostjaid.

Et kewadpühad on ühtlasi ka „munadepühadeks“, siis ei tohi pühadelaualt puududa ka waagen kirjude munadega. Selleparast on pühade eel turul ka suur nõudmine munade järgi. Tänawu on munahinnad turul aga wõrdlemisi kõrged (12 kuni 14 senti paar) , mis sunnib wähema sissetulekuga kodanikke olema ostmises tagasihoidlikum.

Linnas kauplustes ei ole pühadeostude tegemine mitte wähem hoos, kui turul. Wiimastel päewadel on linnas olnud rohkesti maarahwast, kes püüawad oma sisseostud hästi warakult ära teha. Neljapäew on maarahwale juba pooleldi pühaks, seepärast ei taheta siis enam häämeelega linna tulla. Laupäewal on küll weel turulkäimise kord ees, kuid ega siis jõua enam perenaistele tarwilikku kraami kätte toimetada. Linnainimesed ostawad pühiks muide juba kewadrõiwaid, samuti on rätsepatel käed tööd täis, sest soow kanda kewadpühadel heledamaid rõiwaid, on wist wallutanud iga teise inimese.

Teksti allikas Digar.