Alates 1878
Klienditeenindaja ülesandeks on näitusemaja tõrgeteta töö tagamine, sealhulgas piletite ja meenete müük, arvestuse pidamine külastajate üle, kassaruannete täitmine ja esitamine, väljapanekute ja museaalide puutumatuse tagamine töö ajal, näitusemaja ruumide korrashoid ja koristamine.
Kandideerimise tähtaeg: 21.08.2019.
Vaata lisa töökuulutusest töötukassa lehel.
Reedel, 21. juunil kell 16 avame muuseumis suvise näituse „Adisua“, mis tõlkes tähendab õppimist. Aafrika kultuuri ja traditsioone tutvustaval näitusel on eksponeeritud Ashanti hõimu ehted, kangad, puidust kammid ja maskid Ghanast. Lisaks võib väljapanekus näha erinevate Aafrika hõimude käsitööd.
Abielupaar Gilbert ja Annika Jones toovad vaatajateni killukese kuninglikust Ashanti hõimu kultuurist. Ashanti hõim Ghanas on üks domineerivamaid, kes on tänapäeval kuulsad ennekõike oma käsitöö ja iidsete kunstiteoste, eriti aga värviliste kangaste poolest.
Näitusmüük jääb avatuks 31. augustini 2019. Muuseum on avatud iga päev kell 11–18.
Näituse korraldaja Ama & Jones.
Lisa- ja ostuteave: Annika Jones, anneka@neti.ee, tel 5551 5516.
28. mail kell 16 avame Eesti Ajaloomuuseumi ja Viljandi Muuseumi koostöönäituse „Päris ja prii: 200 aastat talurahva vabastamisest Liivimaal, 150 aastat esimesest laulupeost”.
Mis on orjus ja mis on vabadus? Selles on küsimus.
2019. aastal möödub 200 aastat talurahva pärisorjuse kaotamisest Liivimaal. Eestimaal kaotati pärisorjus paar aastat varem, 1816. aastal. Pool sajandit pärast vabastamist, 1869. aastal, kogunesid eestlased Tartusse esimesele üldlaulupeole: priiuse juubeli tänu-laulupeole.
Pärisorjus on talurahva õigusetu seisund vabade seisuste suhtes. See seisnes maaomandi õiguse puudumises, keelus omatahtsi elukohta vahetada ning täielikus sõltuvuses suurmaaomanikust (mõisnikust), kellele tuli teha kas teotööd või tasuda andamit õiguse eest elada ja harida põldu tema valdustes.
Pärisorjus on olnud enamikus maailma maades. Lääne-Euroopas kaotati pärisorjus varem, Kesk-, Lõuna- ja Ida-Euroopas hiljem ja ühena viimastest Venemaal 1861. aastal. Pärisorjuse kaotamine oli tähtis samm ühiskonna suunas, mille kõigil liikmetel on võrdsed õigused.
Eestis ja Lätis, endistes Läänemere provintsides, lisandus talupojaseisuse ja kõrgemate seisuste vastasseisule rahvuslik vastasseis. Mõisnikud, enamasti baltisakslased, polnud pärit põlisrahvaste seast ja põlisrahva liikme tõus suurmaaomanikuks oli haruldane. Rahvatraditsioon ja 19. sajandi rahvusliku ärkamise aegsed kirjamehed meenutasid muistset vabadust enne maa vallutamist 13. sajandil ning õhutasid lootust paremale tulevikule.
Talupojaseisuse pärisorjusest vabastamine kestis pool sajandit ja selle tähtsamateks verstapostideks olid:
1) isikliku vabaduse andmine,
2) väikemaaomandi õiguse andmine,
3) passiseadus, mis tagas liikumisvabaduse,
4) omavalitsusõiguse kehtestamine vallakogukonnana ja
5) mõisaomaniku politseivõimu piiramine.
19. sajandi keskpaiga talurahvaseadustega anti talupoegadele õigus oma talud päriseks osta, mis tähendas väikemaaomandi loomist Balti kubermangudes ja rajas majandusliku aluse eesti oma haritlaskonna, aga ka ettevõtjate ja majandustegelaste kihi sünnile. Terve sajandi kestnud talupojaseisuse vabastamine lõppes seisuste kaotamisega Venemaal pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ja Eesti maareformiga 1919. aastal. 100 aastat tagasi alanud maareformiga kaotati varem aadliseisuse eesõiguseks olnud suurmaaomand. Kõik need sündmused on osaks Eesti Vabariigi loomise eeldustest ja eelloost.
2016. aastal valmis Eesti Ajaloomuuseumi ja Rahvusraamatukogu koostöös näitus „Päris ja prii: 200 aastat pärisorjuse kaotamist Eestimaal“. Tänavu tähistame Eesti Ajaloomuuseumi ja Viljandi Muuseumi koostöönäitusega Liivimaa talupoegade vabastamise 200. aastapäeva.
Näituse koostasid Ene Hiio ja Epp Kangilaski ning kujundas Aime Andresson.
Täname Rahvusraamatukogu, Rahvusarhiivi ja EELK Karja kogudust.
Näitus jääb avatuks 16. novembrini 2019.
Head vaatamist ja kallist priiust!
Viljandi muuseum ja Eesti genealoogia seltsi Viljandi osakond korraldasid 2019. aasta kevadel Viljandimaad puudutavate mälestuste kogumise. Oodatud olid mälestused majast, tänavast või külast ning seal elanud ja töötanud inimestest läbi aegade.
Võrreldes varasemate korjetega oli tänavu kirjutajaid rohkem ja loodki olid pikemad, kokku laekus 776 lehekülge 13 autorilt.
Hillar Mutli „Aimla küla lugu”
Asta Eirand „Kungla rahvas”
Anu Röömel „Viljandi, Kiriku 6”
Marna Krabbi „Timmo talu”
Helmi Remmelgas- Avasalu „Ühe perekonna kroonika”
Aino Kaelas-Kangur „Kadrina (Oti) küla”
Raja Aardevälja „Piima talu lood”
Veera Lauk „Mälestuste luugid lahti, kinni…”
Mare Kroll „Tikuvabrik jt”
Maret Iila „Arumetsa algkooli koduküla”
Ave Abroi „Ühe maja päästmise lugu”
Asta Laansoo „Lapsepõlve mälestused”
Aave Päeva „Liua talu“
Teemavalikul võtsid korraldajad eeskujuks varasema Heino Metsamärdi kirjutise Kunderi tänava majade ja nende elanike kohta. Sel aastal lisandusidki mälestused Kalda puiestee ja Kungla tänava kohta, Mare Krolli loos on juttu Inglise tänavast ning Veera Lauk kirjeldab Jämejala asulat. Samuti laekus kahe Viljandi maja lugu.
Korraldajad tänavad kõiki autoreid nende panuse eest. Kuigi mõni lugu vajaks veidi täiustamist, teine jälle ebatäpsuse parandamist, on kõigi üle hea meel.
Žürii hindas kõrgelt Hillar Mutli „Aimla küla lugu“, mis vaatleb kogu küla rahvast ja nende tegemisi, ning Aave Päeva „Liua talu“. Mõlemad paistavad silma põhjalikkusega ja põimivad ajaloolisi materjale mälestustega. Esimeses on kirjeldatud tervet küla, teises ühe talu ja perega seotud lugu. Järgmisena tõsteti esile Raja Aardevälja ja Asta Laansoo kirjapandut, mis annavad mitmesugust teavet taluelust. Eriliseks nimetati Veera Laugi piltide vahendusel edasi antud lugu. Kui tavaliselt pildid rikastavad teksti, siis siin on pigem vastupidi.
Kirja pandud mälestused säilitatakse muuseumi raamatukogus, mille lugemissaalis saab nendega kohapeal tutvuda.
Loodetavasti sai mõnigi kirjutaja innustust jätkamiseks. Mälestuste kirjutamisel ei ole õigeid ega valesid lähenemisnurki ja iga panus on oluline.
Kirjutamiseni!
Muuseum kutsub looduskaitsekuu „Igaühe loodushoid“ puhul tutvuma muuseumi loodustoas üles seatud rändnäitusega „Hoia, mida armastad!“.
Rändnäitus on välja antud Eesti looduskaitse 100. aastapäevaks. Näituse eesmärgiks on pöörata tähelepanu meie looduse mitmekesisusele ja kaitsele. 2010. aastal valminud näitus koosneb Eesti looduskaitset tutvustavatest stendidest ja mängulistest eksponaatidest, mille abil saab näiteks otsida loomakodusid, aidata loomi neid varitsevatest ohtudest mööda ja võrrelda meie kodude mõju keskkonnale.
Näituse koostas Keskkonnaamet SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel.
Näitust saab külastada 6. maist 16. juunini 2019. Näituse külastamisel klassi või grupiga on vajalik etteteatamine telefonil 433 3664 või e-posti aadressil haridus@muuseum.viljandimaa.ee.
