26. märtsist on Viljandi muuseumi näitusetoas avatud Birgit Vaarandi fotonäitus „Mitmepalgeline meri“. Fotolõuendile trükitud mereäärsed vaated on üles võetud vahemikus 2014–2018 erinevatel aastaaegadel ja erinevates paikades.
Vergi majakas. Birgit Vaarandi foto
Autor on öelnud, et teda ajendas merest näitust tegema armastus selle avaruse ja mitmepalgelisuse vastu, mis on võrsunud pikkadest mere ääres veedetud suvedest. Fotograafiaga on Birgit Vaarandi tegelenud juba lapsest saati, kuid tõsisemalt viimase kümne aasta jooksul. Umbes sama kaua on ta pildistamisel kasutanud digitaalset peegelkaamerat. 2015. aastal tunnistati tema must-valge kategooria foto Looduse Aasta Foto peaauhinna Tantsiva Hundi vääriliseks. Ka järgmisel aastal sai tema töö samal fotovõistlusel žürii tunnustuse osaliseks.
Birgit Vaarandi näitus on osa EV100 kingiprogrammist. Näitust on seni saanud vaadata Tartus, Tallinnas, Rakveres ja Võsul. „Mitmepalgeline meri“ jääb Viljandi muuseumis avatuks 25. maini 2019. Seejärel saab seda näha Jõgeval Betti Alveri muuseumis.
Näitusefotosid saab ka osta, hinnakirjaga saab tutvuda muuseumi kassas.
Alates 12. veebruarist on Viljandi muuseumis avatud näitus „Poola-Eesti suhted 1918–1939: kajastusi Eesti arhiivivaramus”. Poola iseseisvuse taastamise ja Eesti iseseisvuse saavutamise 100. aastapäeva tähistuseks loodud näitus valmis Rahvusarhiivis Eestis säilinud allikmaterjalide alusel Poola suursaatkonna tellimusel.
Näitus kajastab stendide ja kroonikafilmide programmi vahendusel Poola ja Eesti vaheliste suhete aspekte aastatel 1918–1939. Sarnaselt kaasajaga ühendasid toona mõlemat riiki lähedased diplomaatilised, sõjalised, kultuuri- ja isikutevahelised sidemed. Nende musternäiteks on Maria Laidoner-Kruszewska ja kindral Johan Laidoneri abielu.
Viljandi aukodanik kindral Johan Laidoner ja Maria Laidoner-Kruszewska 1930. aastatel. VMF 495: 1
Näitus teeb kokkuvõtte ühisest minevikust säilinud jälgedest. Kohtumine nende sidemete loojatega fotode ja kroonikafilmide vahendusel võimaldab vaatajail näha nende sidemete juuri ja näitab koostööperspektiive juba mahamärgitud radadel.
Näitus on muuseumi näitusemaja teise korruse saalis avatud kuni 30. märtsini teisipäevast laupäevani kell 10–17.
21. märtsil kell 13.20 peab Poola Vabariigi Suursaatkonna suursaadik Grzegorz Kozłowski Viljandi gümnaasiumis ingliskeelse avaliku loengu teemal „Poola-Eesti suhted: võtmemomendid ühises ajaloos ja poliitiline olukord Euroopas“.
6. detsembril kell 17 avatakse muuseumis Viljandi Kunstikoolis 2018. aastal valminud graafiliste tööde näitus. Linoollõikes ja sügavtrükitehnikates tehtud tööd on valminud kunstikooli gümnaasiumirühma ja 4. kursuse õpilaste käe all. Õpilased katsetasid erinevate värvide ja paberitega ja nautisid nende tööde valmimisprotsessi väga.
Graafika ehk trükikunst on teistest kunstiliikidest noorem ja seostub paberi kasutuselevõtmisega piltide trükkimiseks. Selle areng algas XIV–XV sajandi vahetusel renessansi ajal, mil teadus, kirjandus ja kunst olid tõusuteel. Aegamööda võitis graafika omaette kunstiharuna üha suurema eluõiguse ja seostus tihedalt ka maalikunstnike tegevusega. Paljud maalijad, nagu Dürer, Rembrandt, Goya jt, on võrdse eduga töötanud nii maalikunsti kui ka graafika alal.
Näitusel „Lõikejõud“ on eksponeeritud kuivnõela sügavtrükitehnikas ja linoollõike kõrgtrükitehnikas loodud tööd. Kõrgtrüki puhul lõigatakse kujutis trükkivale plaadile reljeefselt, kusjuures värvi võtavad vastu plaadi kõrgemad osad ja need jäävad ka plaadi trükkivateks pindadeks. Süvendid annavad pildi valged pinnad. Tõmmise saamiseks kaetakse plaat rulli abil trükivärviga, asetatakse plaadile paber ja trükitakse spetsiaalse pressi all, mis surub kogu plaadile ühtlase tugevusega. XIX sajandi lõpus võeti kasutusele uus materjal linoleum, mida saab edukalt rakendada kõrgtrükis. Linoollõike levikule aitas kaasa materjali odavus, tõmmiste küllaltki suur arv ja kiire töödeldavus. Linooliga töötamisel kasutatakse spetsiaalseid lõikenuge.
Sügavtrüki puhul võtavad värvi vastu ja kannavad paberile plaadisse graveeritud või söövitatud jooned. Trükkimisel kaetakse kogu plaat värviga ja pühitakse seejärel uuesti puhtaks. Plaadi poleeritud pind annab pildi valged osad, süvenditesse jääb värv püsima ja annab jälje vastavalt pealekantud sügavtrükivärvi toonile. Trükkimiseks nõuab sügavtrükk tugevat survet. Värviga kaetud plaadile asetatakse niiske paber ja selle peale vilt. See elastne vahekiht soodustab plaadi metallvaltsidest läbilaskmisel paberi surumist süvenditesse, kust värv kandub paberile. Kuivnõela tehnika nimetus iseloomustab tööprotsessi, metallplaadi töötlemine toimub vahetult nõelaga. See tehnika võeti kasutusele XV sajandi lõpus. Nõelaga töötades võib tekitada peenemaid ja jämedamaid jooni sõltuvalt käe survest ja tööriistade jämedusest. Kuivnõela tehnika on oma olemuselt lihtne ning võimaldab kiiresti ja kergesti oma mõtteid kujutisena fikseerida. Suurepäraseid näiteid tunneme Rembrandtilt ja Dürerilt.
Kutsume teid vaatama ja nautima Viljandi Kunstikooli õpilaste töid, mis on tehtud püüdlikult ja suure rõõmuga!
15. novembril kell 15 avatakse muuseumis näitus „Viljandi Jakobsoni Kool 110. Viljandi Eesti Hariduse Seltsi II järgu tütarlastekoolist Viljandi Jakobsoni Koolini“.
16. novembril 110. aastapäeva tähistav kool on asunud kahes majas erinevates linnaosades, kandnud erinevaid nimesid ja elanud üle mitu riigikorda. Muuseumis saab tutvuda selle väärika ajalooga. Näitusetoas saab puhata jalga õpetajate toa teemanurgas, näha vanu füüsika- ja bioloogiatundide näite- ja katsevahendeid, tutvuda aastakümneid vanade õppenõukogu protokollidega või panna ennast proovile ülesandeid lahendades.
Eksponeeritud on koolile kuuluvad materjale ja esemeid erakogudest.
Näituse koostasid Liina Roht ja Virve Kikas. Stendid kujundas Teevi Pihlak.
Näitus jääb avatuks 23. märtsini 2019. Muuseum on avatud teisipäevast laupäevani kell 10–17.
Väljapanekuga tähistame 140 aasta möödumist muuseumi asutamisest ja näitame eriilmelisi museaale pika aja jooksul kogutust, mille hulgas leidub isegi Egiptuse muumia.
Fondinäitus „Viljandi muuseum 140“
Muuseum on varasemal perioodil olnud seotud kahe olulise humanitaarseltsiga. Esimene neist, Viljandi kirjanduslik selts, tegutses aastatel 1878–1915 ja teine, Viljandi kodu-uurimise selts 1929–1944. Mõlemad jõudsid muu tegevuse kõrval luua ka rahvale avatud ekspositsiooni, mis tutvustas muinsuste kogumist, kaitset ja uurimist. Seltsidega oli seotud hulk huvilisi, kes isiklike ressursside najal tegelesid kohaliku ajaloo uurimise ning vanavara kogumisega, enne kui selle eest hakkas hoolt kandma riik. Ajaloolastest ja harrastajatest peab nimetama entusiaste nagu Theodor Schiemann, August Westrèn-Doll, Alfred Kivirähk, August Mikk, Tõnis Parri jpt.
Käesolev fondinäitus ongi pühendatud inimestele, kes on tegelenud Viljandi linna ja maakonna ajalooga ning jätnud sellesse oma jälje. Ekspositsioon on kujundatud anonüümse ajaloouurija-kollektsionääri kabinetina 1930. aastate II poolest, mis on täidetud kultuuriväärtusliku vanavaraga. Eksponaate esitletakse nähtavas väljapanekus mõnevõrra tavatult – need on välja valitud ja grupeeritud selliselt nagu nad võisid omal ajal olla kollektsionääri töökabinetis. Kui muuseumid lähtuvad reeglina näituste korraldamisel mingitest teaduslikest aluspõhimõtetest või teemadest, siis koguja võis lähtuda kasvõi sellest, mis ajal üks või teine asi oli saadud või kelle käest. Aga miks ka mitte sellest, kuidas muinsused omavahel sobivad. Viimast ongi käesoleva näituse juures kasutatud.
Väljapandud museaalide hulgas väärivad enam tähelepanu kirjandusliku seltsi kogusse kuulunud, Eesti tingimustes haruldane lapsemuumia, samuti mündikogu ja looduskogu eksponaadid. Viimase eksponaatide hulgast võib mitmesuguste sarvenäidete ja kaavikute kõrval leida ka mitmesuguseid kivistisi, tarva pealuu ja mammuti hamba. Kunstikogu esindavad peamiselt von Helmerseni perekonnalt 1939. aastal kodu-uurimise seltsile annetatud 19. sajandi portreed ning samast kogust pärit olevad skulptuurid. Viimased kaks August Weizenbergi loodud kipsist portreebüsti. Mõlemad kujutavad kohaliku ajaloo ning vana- ja kirjavara huvilisi – Hans Leokest ja Friedrich Kuhlbarsi. Relvadest saab vaadelda teiste seas Napoleoni sõdade aegset Prantsuse musketit Charleville ning Saksa päritolu mereväekarabiini. Välja on pandud ka tsunftide ja seltside materjale, sealhulgas Viljandi Käsitööliste Abiandmise Seltsi esinduslik lipp-standard. Arheoloogiakogu esindavad peamiselt juhuleiud, etnograafiakogu eksponaatidest saab näha puidust valmistatud lauanõusid ja luuilustustega hobusepäitseid. Näitust on illustreerimas meie muuseumi raamatute kogu vanaraamatud, mida leiab nii vitriinides kui ka töölaual.
Näituse koostas teadusdirektor Ain-Andris Vislapuu koostöös koguhoidjatega.
Väljapanek on avatud 1. juunist 10. novembrini 2018.
