Näituse „„Vana hea“ tsaariaeg Viljandis“ loengusarjas esineb neljapäeval, 21. oktoobril kell 16 ajaloolane David Vseviov. Juttu tuleb Venemaa viimase tsaari Nikolai II aegse impeeriumi hiilgusest ja viletsusest ning põhjustest, mis viisid Vene impeeriumi hukuni.
David Vseviov on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi professor. Ta on mitmete raamatute, teadus- ning esseistlike artiklite ja raadiosaatesarja „Müstiline Venemaa“ autor. Teda on tunnustatud Aadu Luukase missioonipreemiaga ning ta on pälvinud Riigi Kultuuripreemia ja Valgetähe teenetemärgi.
Loengus saab osaleda muuseumipääsmega. Kaasa võtta COVID-19 vastase vaktsineerimise või negatiivse testitulemuse tõend.
Näitusega kaasnevas publikuprogrammis tutvustavad asjatundjad vaadeldavat perioodi erinevast vaatenurgast. Järgmisel loengul 10. novembril kell 16 tutvustab etnoloog Anu Kannike Eesti toidukultuuri arengut ja muutusi 19. sajandi viimasest veerandist kuni iseseisvusaja alguseni.
Näitust „„Vana hea“ tsaariaeg Viljandis“ saab külastada 2. aprillini 2022, muuseum on avatud teisipäevast laupäevani kella 10–17. Näitust toetab Viljandi linnavalitsus.
Avame 13. oktoobril kell 15 näituse „„Vana hea“ tsaariaeg Viljandis“. Peamiselt fotodel põhinev väljapanek püüab anda ettekujutuse elust Viljandis tsaariaja lõpul. Näituse publikuprogrammis on tulekul põnevad loengud – loe lisa.
Näituse avamisele järgneb kell 16 muuseumi sõprade seltsi ettekandeõhtu muuseumi lugemissaalis. Kavas on järgmised ettekanded:
Uued museaalid Viljandi Muuseumi kogus – peavarahoidja Marika Oder;
Sakala Kalender 2022 ja mida sealt leida võib. Mõtteid 2023. aasta tähtraamatuks – muuseumi sõprade seltsi esimees Heiki Raudla;
Viljandimaa Vabadussamba taastamisest ja langenute mälestusraamatust – muuseumi direktor Jaak Pihlak.
Huvitatutel on võimalik soodsalt osta raamatuid „Sakala Kalender 2022“ ning Jaak Pihlaku „Eesti ohvitser – langenud Vabadussõjas“.
NB! Osalemiseks on vajalik COVID-19 vastase vaktsineerimise või negatiivse testitulemuse tõend.
Peamiselt fotodel põhinev väljapanek püüab anda ettekujutuse elust Viljandist ajavahemikus 19. sajandi viimasest veerandist kuni aastani 1917. Näitusega kaasnevas publikuprogrammis tutvustavad asjatundjad vaadeldavat perioodi erinevast vaatenurgast. Näitus on avatud 13. oktoobrist 2021 kuni 9. aprillini 2022 (lahtiolek pikendatud nädala võrra).
Näituse publikuprogrammi loengud:
21. oktoobril kell 16 David Vseviov „Vene impeerium 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse murrangulisel ajal“
10. novembril kell 16 Anu Kannike „Linliku toidukultuuri kujunemine Eestis 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul“
25. novembril kell 16 Monika Eensalu-Pihel „Kroonuarhitektuur Viljandis – hooned võimule, vaimule ja olmele“
9. detsembril kell 16 Reet Mark „Tsaariaegne kunst – siis kui kõik algas“
31. märtsil kell 16 Tiina Tael „Tsaariaegsed postkaardid tähtpäevadeks“.
Saateks
Suuremat osa näitusel käsitletavast perioodist on hiljem hakatud Euroopas kutsuma kauniks ajastuks (belle époque). Selle tunnusjoon oli eelkõige tehniline ja teaduslik progress, mille nähtavaks väljenduseks olid mitmesugused leiutised ning uuendused tööstuses ja transpordis.
Viljandi jäi 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul väikeseks provintsilinnaks, mille tähtsus kasvas pärast 1870.–1880. aastate linna- ja kohtureforme, kui Viljandist sai taas maakonnalinn. See asjaolu tõi siia hulga maksujõulist ametnikkonda ja administratiivset tähtsust. Viljandi linnas ja eeslinnades elas 1881. aastal ligikaudu 5500 inimest ja see arv kasvas Esimese maailmasõja eelõhtuks umbes 8000-ni. Sisuliselt kehtis aga Viljandis linna ja valla kaksikvõim. Linn oli surutud kitsale alale, mis oli kolmest küljest piiratud mõisa maadega. Sellest tulenevale linna arendamise piiratusele vaatamata ei soovinud sakslastest koosnev linnavõim maad juurde, kuna nii oleks linnakodanikeks saanud suur hulk eestlasi ja see oleks tähendanud võimu nende kätte minekut. Nii jäid eestlastega asustatud eeslinnad Viljandi valla võimkonda ja vanalinna piirkond saksa linnavalitsuse hallata.
Linna piir Uuel tänaval u 1905. Väljavõte fotolt VMF 75 F4989.
Majanduslikus mõttes oli Viljandi 19. sajandi teisel poolel eelkõige käsitööliste ja väikekaupmeeste linn, kus suurim ettevõtja oli Aleksander August Rosenberg, kes pidas kesklinnas õlletööstust ning järve ääres auruveskit. Veel tegeldi siin nahaparkimise, trükkimise, sepatöö, riidevärvimise ja muu taolisega. 20. sajandi algul olukord mõnevõrra muutus ja tekkisid suuremad ettevõtted. Esimese kohaliku suurettevõttena hakkas 1904. aastal tööle Eduard Pohli tikuvabrik. Sellele järgnes Uno Pohrti masinavabrik (1905), mis hakkas tootma mitmesuguseid põllutöövahendeid ja -masinaid. Mõlemas ettevõttes oli palgal ligi sada töölist. Maailmasõja eelõhtul sai Viljandi veel Eesti kapitalil põhineva Viljandi linavabriku. Kaubanduses tõusis 20. sajandi alguseks liidrirolli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi kaubanduse osakond.
Rosenbergi auruveski (keskel), taamal on Kivistiku eeslinn ja Tartu tänav. Väljavõte Jaan Rieti fotonegatiivilt 1896. aastast, VMF 424:389.
Kultuuri- ja seltsielu oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Viljandis üsna aktiivne ning organiseeritud enamasti rahvuspõhiselt. Eesti seltsitegevus oli koondunud Koidu Seltsi, Viljandi Eesti Haridusseltsi, Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi ümber. Lisaks nendele tegutsesid eesti seltskonna kehakultuurilisel ja joomisvastasel harimisel spordiselts Tulevik ning karskusselts Vabadus. Enamasti korraldati pidusid, kontserte ja tuluõhtuid. Eesti seltside suurüritusteks said regulaarsed muusika- ja laulupeod ning põllumajandusnäitused, mis tõid linnaelanikele lisaks hulga rahvast lähikihelkondadest.
Saksa kultuurielu keskused olid aadliselts Casino, käsitööliste selts Handwerkerverein, rattaselts Radfahrerverein ja muusikaselts Liedertafel. Nende tegutsemisjoonis oli sarnane eesti seltside omaga. Kõige nähtavama jälje linna ja maakonna ajalukku on saksa seltsidest jätnud aga suhteliselt väikese liikmete arvuga muinsusuurijate ühendus Felliner Litterarische Gesellschaft, mille eestvõttel korraldati aastatel 1878–79 ordulinnuse varemetes arheoloogilised kaevamised. Sellega pani selts aluse ka museoloogilisele tegevusele Viljandis. Lisaks eespool mainitud ühendustele tegutses linnas veel mitmerahvuselise koosseisuga tuletõrjeühing.
Posti tänava vaade u 1880. Paremal aadliseltsi Casino maja. VM 6582 F 1122.
Viljandi haridusellu jätsid vaadeldaval perioodil suurima jälje kolm suuremat kooli: Viljandi kreis-, hiljem linnakool, Liivimaa maagümnaasium ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasium. Linnakool andis kohalike eestlaste lastele võimaluse omandada haridus, mis lõppkokkuvõttes võimaldas ühineda siinse kasvava ametnikkonnaga. Maagümnaasium andis saksakeelset keskharidust perioodil 1875–1892, kuid sulges ennast venestamissurve tagajärjel. Kooli õpetajaskond, kes saabus siia enamasti kaugemalt, mängis kultuurielus aktiivset rolli ja tõi sellega värskendust üsnagi sumbunud provintsi. Haridusseltsi tütarlastegümnaasium oli esimene eestikeelne keskharidust andev õppeasutus Villjandis ja teine Eestis. Kõigist nimetatud koolidest on aegade jooksul ellu astunud hulk tuntud ühiskonnategelasi ja spetsialiste.
*
Näituse fotod on pärit Viljandi Muuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi fotokogust.
Teksti koostas muuseumi teadusdirektor Ain-Andris Vislapuu, fotod töötles ja stendid kujundas tehnikaspetsialist Herki Helves. Kaasa aitasid muuseumi kuraatorid.
10. septembrist on muuseumi teisel korrusel avatud Viljandi Laevamudelistide Klubi juubelinäitus „Viljandi laevamudelism 25“, mis annab põgusa ülevaate mudeliharrastuse valdkondadest, selle ajaloost ja arengust Viljandis. Näituse põhirõhk on kunagiste ja praeguste õpilaste valmistatud laevamudelitel. Näha saab nii sõjalaevu, vanu purjekaid kui ka kiirusmudeleid.
Viljandis on juba 1954. aastast tegeletud mudelduse mitmete harudega. Ringid on tõusude ja mõõnadega tegutsenud eelkõige tänu fanaatilistele juhendajatele, kes on leidnud võimalusi noortele teadmist edasi anda. Pärast mõneaastast pausi algas 1995. aastal noortel taas võimalus mudelite valmistamisega tegeleda. Nüüdseks on koos käidud juba veerand sajandit ja valminud on hulgaliselt põnevaid laevu.
Näitust saab külastada 13. novembrini; muuseum on avatud teisipäevast laupäevani kella 10–17.
Neljapäeval, 1. juulil kell 12 avatakse Viljandi muuseumis näitus „Mööbel tuli külla“, mis toob haruldaste mööbliesemete vahendusel esile seni varjus püsinud peatüki Eesti mööbliajaloost.
Eksponeeritav 19. ja 20. sajandi vahetuse talumööbel näitab siia jõudnud suurte kunstistiilide (juugend, ampiir, barokk, biidermeier, historitsism jt) mõjutusi talurahva seas, tuues ühtlasi esile nende käsitöö- ja jäljendusoskused ning ilumeele.
Eesti taluarhitektuuri uurija Karl Tihase on öelnud, et kuigi talurahvas ei saavutanud erilist arengut interjööris, ei saa sama väita mööbli kohta. Mõisates ja sakste kodudes silma rõõmustanud mööbliesemed – toolid, sohvad, kirjutuslauad – jõudsid aja jooksul ka jõukamatesse taludesse. Esialgu meisterdasid talumehed mööbli ise või lasid selle teha vilunumal puutöömehel, kes seadis eeskujuks mõisa- ja linnamööbli. Nii jõudsid tuntud kunstistiilide mõjutused ka talutarre. Isetegemise traditsioon hakkas 20. sajandil linna- ja vabrikumööbli laialdase kasutuselevõtu tõttu kaduma. Tänaseks on esivanemate „kirvejäljega“ talumööbel aga taaskord au sees.
Näituse on koostanud mööblirestauraator Enn Tedre. Näituse meeskonda kuulusid Pille Suurna ja Kätlin Kaganovitš. Näituse kuraator on Liis Serk ja kujundaja Epp Salulaid.
Näitust saab külastada 25. septembrini, muuseum on avatud teisipäevast laupäevani kella 10–17.
