Peamiselt fotodel põhinev väljapanek püüab anda ettekujutuse elust Viljandist ajavahemikus 19. sajandi viimasest veerandist kuni aastani 1917. Näitusega kaasnevas publikuprogrammis tutvustavad asjatundjad vaadeldavat perioodi erinevast vaatenurgast. Näitus on avatud 13. oktoobrist 2021 kuni 9. aprillini 2022 (lahtiolek pikendatud nädala võrra).
Näituse publikuprogrammi loengud:
- 21. oktoobril kell 16 David Vseviov „Vene impeerium 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse murrangulisel ajal“
- 10. novembril kell 16 Anu Kannike „Linliku toidukultuuri kujunemine Eestis 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul“
- 25. novembril kell 16 Monika Eensalu-Pihel „Kroonuarhitektuur Viljandis – hooned võimule, vaimule ja olmele“
- 9. detsembril kell 16 Reet Mark „Tsaariaegne kunst – siis kui kõik algas“
- 31. märtsil kell 16 Tiina Tael „Tsaariaegsed postkaardid tähtpäevadeks“.
Saateks
Suuremat osa näitusel käsitletavast perioodist on hiljem hakatud Euroopas kutsuma kauniks ajastuks (belle époque). Selle tunnusjoon oli eelkõige tehniline ja teaduslik progress, mille nähtavaks väljenduseks olid mitmesugused leiutised ning uuendused tööstuses ja transpordis.
Viljandi jäi 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul väikeseks provintsilinnaks, mille tähtsus kasvas pärast 1870.–1880. aastate linna- ja kohtureforme, kui Viljandist sai taas maakonnalinn. See asjaolu tõi siia hulga maksujõulist ametnikkonda ja administratiivset tähtsust. Viljandi linnas ja eeslinnades elas 1881. aastal ligikaudu 5500 inimest ja see arv kasvas Esimese maailmasõja eelõhtuks umbes 8000-ni. Sisuliselt kehtis aga Viljandis linna ja valla kaksikvõim. Linn oli surutud kitsale alale, mis oli kolmest küljest piiratud mõisa maadega. Sellest tulenevale linna arendamise piiratusele vaatamata ei soovinud sakslastest koosnev linnavõim maad juurde, kuna nii oleks linnakodanikeks saanud suur hulk eestlasi ja see oleks tähendanud võimu nende kätte minekut. Nii jäid eestlastega asustatud eeslinnad Viljandi valla võimkonda ja vanalinna piirkond saksa linnavalitsuse hallata.
Majanduslikus mõttes oli Viljandi 19. sajandi teisel poolel eelkõige käsitööliste ja väikekaupmeeste linn, kus suurim ettevõtja oli Aleksander August Rosenberg, kes pidas kesklinnas õlletööstust ning järve ääres auruveskit. Veel tegeldi siin nahaparkimise, trükkimise, sepatöö, riidevärvimise ja muu taolisega. 20. sajandi algul olukord mõnevõrra muutus ja tekkisid suuremad ettevõtted. Esimese kohaliku suurettevõttena hakkas 1904. aastal tööle Eduard Pohli tikuvabrik. Sellele järgnes Uno Pohrti masinavabrik (1905), mis hakkas tootma mitmesuguseid põllutöövahendeid ja -masinaid. Mõlemas ettevõttes oli palgal ligi sada töölist. Maailmasõja eelõhtul sai Viljandi veel Eesti kapitalil põhineva Viljandi linavabriku. Kaubanduses tõusis 20. sajandi alguseks liidrirolli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi kaubanduse osakond.
Kultuuri- ja seltsielu oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Viljandis üsna aktiivne ning organiseeritud enamasti rahvuspõhiselt. Eesti seltsitegevus oli koondunud Koidu Seltsi, Viljandi Eesti Haridusseltsi, Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi ümber. Lisaks nendele tegutsesid eesti seltskonna kehakultuurilisel ja joomisvastasel harimisel spordiselts Tulevik ning karskusselts Vabadus. Enamasti korraldati pidusid, kontserte ja tuluõhtuid. Eesti seltside suurüritusteks said regulaarsed muusika- ja laulupeod ning põllumajandusnäitused, mis tõid linnaelanikele lisaks hulga rahvast lähikihelkondadest.
Saksa kultuurielu keskused olid aadliselts Casino, käsitööliste selts Handwerkerverein, rattaselts Radfahrerverein ja muusikaselts Liedertafel. Nende tegutsemisjoonis oli sarnane eesti seltside omaga. Kõige nähtavama jälje linna ja maakonna ajalukku on saksa seltsidest jätnud aga suhteliselt väikese liikmete arvuga muinsusuurijate ühendus Felliner Litterarische Gesellschaft, mille eestvõttel korraldati aastatel 1878–79 ordulinnuse varemetes arheoloogilised kaevamised. Sellega pani selts aluse ka museoloogilisele tegevusele Viljandis. Lisaks eespool mainitud ühendustele tegutses linnas veel mitmerahvuselise koosseisuga tuletõrjeühing.
Viljandi haridusellu jätsid vaadeldaval perioodil suurima jälje kolm suuremat kooli: Viljandi kreis-, hiljem linnakool, Liivimaa maagümnaasium ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasium. Linnakool andis kohalike eestlaste lastele võimaluse omandada haridus, mis lõppkokkuvõttes võimaldas ühineda siinse kasvava ametnikkonnaga. Maagümnaasium andis saksakeelset keskharidust perioodil 1875–1892, kuid sulges ennast venestamissurve tagajärjel. Kooli õpetajaskond, kes saabus siia enamasti kaugemalt, mängis kultuurielus aktiivset rolli ja tõi sellega värskendust üsnagi sumbunud provintsi. Haridusseltsi tütarlastegümnaasium oli esimene eestikeelne keskharidust andev õppeasutus Villjandis ja teine Eestis. Kõigist nimetatud koolidest on aegade jooksul ellu astunud hulk tuntud ühiskonnategelasi ja spetsialiste.
*
Näituse fotod on pärit Viljandi Muuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi fotokogust.
Teksti koostas muuseumi teadusdirektor Ain-Andris Vislapuu, fotod töötles ja stendid kujundas tehnikaspetsialist Herki Helves. Kaasa aitasid muuseumi kuraatorid.
Näituse valmimist toetas Viljandi linnavalitsus.
